Elu esimene hambaarstil käik
Olen kuulnud soovitusi, et esimest korda tuleb hambaarsti juurde minna 3nda eluaasta kandis, et laps õpiks maast-madalast hambaarste armastama.
Ma ei tea, kas oleksin ise seda õpetust järginud - miski pole ju lihtsam, kui artsilkäike edasi lükata -, aga häirekell hakkas peas lööma, kui leidsime Marta ühe hamba pealt pruuni pleki.
Küll sai plekikest hõõrutud nii ja teistpidi - nõndapalju, kui laps laskis, muidugi. Aga plekike oli ikka alles.
Niisiis panin ta järjekorda - selgub, et Ameerikaski võivad hambaarsti järjekorrad olla kahe kuu pikkused, vähemasti seal meie arstikabnteis, kus spetsiaalne laste-hambaarst ja -õde käivad vaid kord kuus.
See andis meile vähemalt pika aja hambaarsti-käiguks valmistumise jaoks.
"Näita emmele hambaid! Oo, kui ilusad!" kiitsin lapsukest ja näitasin vastu enda omasid. Vahel panin ta voodis selili ja lausa katsusin ta hambaid, iga kord südamevärinaga ka seda kahtlast pruuni plekki uurides..
Peagi hakkas teine juba ise nõudma: "Emme, vaata Mata ammaid!"
Kui lõpuks hambaarsti päev käes oli, siis kiitsin hommikust saadik: "Täna on nii mõnus! Läheme ühe tädi ja onu juurde, kes ka vaatavad sinu hambaid!"
Kui kohal olime, siis selgus, et ongi mõnus. Vähemalt Martale. Ootasime poolteist tundi. Arstikabinet asub ühe suure ostukeskuse sees, poodide vahel, nii et vähemasti said lapsed seal ostukeskuse vabal eikellegipinnal ringi joosta. Lapsi, kes oma järjekorda ootas, oli umbes tosin, nii palju oli hambaarst järelikult graafikust maas.
Siin kükitab Marta koos ühe Puerto Rico poisi ja tolle emaga põrandal (sest istekohad olid kõik täis - ja muide, seda peetakse väga hea teenendusega hambaarstiks...):
Siin on Marta mängimas suure reklaam-õhupalliga, mille talle kõrval asuva mobiilipoe müüjad kinkisid, kui ta sinna sisse jooksis ja hõikas nagu vanadele sõpradele: "Hi! I missed you!"
Poolteist tundi hiljem. Teistega ringi jooksmisest hingeldav ja väga rahuolev Marta saab lõpuks tooli. Lasteaiakasvataja olemisega õde näitab talle puuri ja teeb talle näpu peale sellega kõdi:
Suu lahti tegemist oleme kodus nii palju harjutanud, et see pole Martale mingisugune probleem. Tädi määrib talle hammastele mingit vitamiini, Matrta matsutab "Oo, nagu komm!" Ja nõuab: "Veel! More!"
Siis tutvustatakse talle päikeseprille ja jäetakse omaette istuma. Räägin, et nüüd tuleb arstionu, pannakse lamp põlema ja pestakse ta hambaid. "Mõnus!" Marta kiidab vastu: "Mõnus jaa!"
Selle foto kvaliteet pole just kiita, sest see on pildistatud vastu eredat lampi. Hambaarsti onu tuligi, näitas oma karupoeg Puhhi piltidega töökostüümi, lasi Marta tooli pikali (minu ohtra "uaa!" saatel), pani lambi põlema ja...
"Ei ole siin mingit kaariest, see siin lihtsalt mustus," ütles hambaarst.
Hurraa!
Siis pesi ta lapsukese hambaid - see näeb pealtnäha ka puurimise moodi välja. Marta ei liigutanud ennast üldse, ainult suud ajas nii pärani kui sai.
Kui hambaarst lõpetas, nõudis Marta: "Veel! Veel kõdi!"
Siis pandi talle tubli patsiendi kleepekas rinda, anti paber ja värvipliiatsid, ja oligi kõik.
Täna hommikul üles ärgates jutustas Marta mulle seda kõike oma sõnadega ja tundus, et ta juba väga loodab järgmist hambaarsti juurde minekut ;)
posted by Eppppp @ 10:16 AM
14 Comments:
See lugu väärib lasteraamatuks tegemist!
Kuidas Marta elus esimest korda hambaarstil käis
:-)))
huh.. kui ma esimest korda hambaarstil käisin.. brr.. olin ka kuskil kolmene ja siis oli mingi jube kuri arst.. mul oli meeletu hambavalu ja siis tuli see arst oma käsipuuriga ja.. ma hakkasin nutma ja siis see arst käratas, "kui sa vait ei jää, saadan ema välja" ja ma nutsin veel rohkem ja siis see arst täiega karjus mu peale ja mu ema ütles, okey, me lähme minema :D
mul oli ilmselt hambavalu ka läinud.. järgmine kord kui hambaarstile sattusin, olin kuskil 7ne, klassiga mingi külastus oli.. värisesin seal ukse taga täiega..
siis läksin koos klassiõega sinna tooli, klassiõde hoidis käest ja mina nutsin.. aga seekord ei olnud nii hirmus..
aga üldiselt mulle hambaarstid ei meeldi.. :S
peale seda olen ainult paar korda käinud - mul hambad lihtsalt nii korras :P
See on küll tore, kui esimene hambaartil käimise kogemus on selline. Loodan, et meil läheb sama hästi.
Tänan meeldetuletuse eest, et mul oleks ka aeg hambaarsti juurde minna. Juba ligi aasta sellest viimati möödas.
Muuseas, kas Marta sai kiita kah, kui terved ta hambad on? Mina küll tavaliselt saan ;)
Marta sai seal kogu aeg nii palju kiita, et isegi mina jäin uskuma, et ta oli päeva parim patsient.
(Muidugi ei saa välistada varianti, et sama kenasti kiidetakse seal kõiki lapsukesi.)
Kahju, et minu esimene kord nii tore ei olnud. :D
Super lugemine! Mul kohe nii hea meel Marta üle, keda ma elus ju tegelikult kohanud ei ole :)
Just selline peab üks korralik lapsepõlv koos valgekikulise naeratusega olema! Siis antakse sulle ka õhupalle!
see lugu meenutas mulle, kuidas mina oma esimese lapsega aaaaaastaid tagasi esimest korda hambaarsti juures käisin! :) Õnneks oli mind just üks tuttav hoiatanud, et emasid lapsega kabinetti kaasa ei lubata ja sain Mariale ( ei olnud siis veel 3 aastanegi) kodus kõik ära rääkida. Ka temal oli väike must täpp hamba peal, aga see osutus auguks. Rääkisin, et arstitädil on puur ja kui ta puurib, siis pea väriseb ja tegelt on see päris naljakas. Katsusin ise väga muretut nägu asja juures teha ja ka meil läks kõik õnnelikult! Kuna ta teadis, mis teda ootab, ei kartnud põrmugi ja kui kõik valmis oli, tuli näost õitsedes uksest välja ja teatas mulle, et oli jah naljakas ja pea värises :)
Miks siis ema ei lasta juures olla? See on minu arust küll vale.
Tristanil (saab 4seks) on sama tore hambarast siin Eestis (dr. Valdmann), tal isegi juba kahjuks kolm plommi pandud. Enne kui tema plommide kallale asuti, sai ta issi hambaid parandada (istus hambaarsti süles) ja pesi ja tolmuimes (tõmbas imuriga vett) issi suust ja siis oli ju jube tore, kui seda talle endale ka tehti. Lisaks saab ta ka iga kord väikse kingi valida (tal juba neid pisikesi autosid mitu tükki).
Keegi ütles, et laste piimahammastes pole närvisid ja neile ei tee puuriminer valu, ma pole saanud aega kontrollida - on see tõsi? St kas neil puuritakse ilma valuvaigistava süstita?
Tristanil oli ikka valus küll (üks auk oli üpris sügav) aga vaatamata nutma hakkamisele ja valu kaebamisele lasi hamba ära parandada ja läks teinekord tagasi ka rõõmsa meelega, et teist hammast parandada. Arvan, et see olenes palju hambaarstist, kuidas ta last niimoodi veenda oskas, et need hambad ilma mingite süstiteta parandatud said, sest ega need süstid head pole (lisaks jube valusad omakorda).
Aga nagu juba enne ütlesin, käis ta minu ja mehega arsti juures eelnevalt mitu korda kaasas ja sai ise meie hammaste kallal toimetada ja muud põnevat näha, nii et ta tahtis ise arsti juurde tagasi. Loomulikult olime ise mehega kogu aeg juures, mina istusin tema kõrval toolil ja tegin kogu mängu kaasa.... kui me oleks kuskil ukse taga passinud, siis vaevalt sellest seesugust positiivset kogemust oleks jäänud.
muidugi on ikka parem, kui ema saab juures olla, aga minu lapse esimene hambaarsti juures käik jääb nõuka aega ja siis olid niisugused reeglid. Aga kui seda ette teadsid ja said lapsele kõik enne ilusti ära seletada, siis võis isegi sel ajal esimesest käigust hea mulje jääda.
Hmm I love the idea behind this website, very unique.
»
Post a Comment
<< Home