Thursday, January 19, 2006

KAKS EESTI KEELE ÕPPIJAT


Mul on kodus kaks eesti keele õppijat.
Üks on neist väike ja kuldlokiline ja temasuguste geeniuste aju arengu uurimiseks on maailmas mitmeid instituute. Ta tõmbab minu mula seest aina välja fraase ja ütleb neid järgi mängleva kergusega. Ja selles, kuidas ta uusi sõnu ja fraase pillub, on midagi ainuomast emakeele-rääkijale. "Misteedsjal!?" "Nomaivõi!" "Tulesiiiiia!"
Teine õppija on suur ja mustalokiline, tema aju enam torpeedo kiirusega ei arene, sest tal on vanust rohkem. Ja tema eesti keelel pole seda kokkusulamist, mis on ta tütre omal. Kui tema midagi ütleb, siis on see ikka kohmakalt välja artikuleeritud "Mis teed seal?" või "Tule siia" - ja kuidas ta ka ei pingutaks, on ta häälduses alati see võõrapärane hõng. Mis mulle väga meeldib, aga mis teda vahel Eestimaal on kentsakatesse olukordadesse pannud. "Kas mu keel on tõesti nii halb, miks inimesed kohe minuga inglise keelele üle tahavad minna?" Seleta talle siis, et see on lihtsalt eestlaste iseloom, mitte tema kohmakas keel...
Võrreldes lapsukesega on tal keeleõppimisel kaks eelist: esiteks, ta oskab lugeda. Vahel saan ma talt näiteks keset päeva maili "Mida tähendab koostöövalmidus?" On teine lugenud Postimehest Eesti-Vene piirilepingute alast juttu ja tunned muret, et millega see Venemaa siis seekord ähvardab... Või siis saadab mulle kirja kusagilt Noor-Eesti leheküljelt leitud luuletusega ja küsib: "Mis on hämarik? Mis on õhkab?"
...Ja kõige naljakam on, kuidas ta üritab ka Martale neid saja aasta tagustest luuletustest võetud sõnu õpetada. "Issi ütleb twilight, emme ütleb hämarik!" õpetab ta pimeneva akna ees. Marta vahib koos isaga akent ja ütleb hoopis: "Näe, pikapäkk!"
Teine Justini eelis - või õigemini omapära - võrreldes lapsega on, et tema läheneb eesti keelele mõistusega.
Kas teie olete näiteks mõelnud, et sõna "välk" ja sõna "valgus" on samast tüvest?
Või et sääst ja saast on väga sarnased sõnad? (Justin kippus ikka kasutama sõna saastumarket).
Või et kellegi "juurde" minek viitavat sellele, et eestlased samastavad inimesi ja puid (inimestel on juured nagu puudel)?
Või et päikese "käes" olek näitab, et me päikesele käed külge mõtleme?
Ja kas laud on elus ja tal on pea, sest me ütleme, et paneme asjad laua "peale"?
...Ma usun, et nii mõneski mõttes saab Martale eesti keele horisontide vallutamine olema huvitavam kui täielikult eestikeelsest perest pärit lapsel. Just seepärast, et ta isa niimoodi võõra pilguga seda keelt vaatab ja imestab.
Aga mõni teine kord kirjutan teile sellest, kuidas me koos Martaga inglise keelt avastame.

6 Comments:

Blogger andry said...

Üks mu sõpradest on austraallane, Michael Woodhead nimeks, ta ütleb jäljendamatult armsa aktsendiga: Minha olen phuu phea, Maikel Phuu phea.

Ta on abielus eestlannaga, Maiju Woodhead-Altpere, hästi lahe keraamik, elavad nad Canberras, Austraalias. Ja tunnevad üksteist umbes aastat 20. Alguses elas Maikel Eestis ja töötas õpetajana, sel ajal õppis ta metoodiliselt eesti keelt, aga eriti kuhugile ei jõudnud.

Nüüd möödunud suvel käisid nad meil külas ja Maikeliga saab rääkida Eesti keeles peaaegu suva asjadest. Inglise keeles on muidugi lihtsam.

Tema puhul ma tähendasin ka sama fenomeni. Kui jälgida teist inimest keeleõppimise juures, kama kolm, on ta laps või täiskasvanu, siis muutub oma emakeel kuidagi armsamaks ja huvitavamaks. Elusamaks.

Ja muide, loen Justini Eesti teemalist blogi sellepärast, et vaatan Eesti asja läbi inglise keele.
Maru teistmoodi on see Eesti asi. Põnevam, kui muidu.

9:46 AM  
Blogger andry said...

siis veel.

Lugesin ühte vana Marta loo kommi, kus Justini ema kirjutab Martast.

Ja tead, mul läks selle alguse peale, kus ta kirjutab täiesti vales eesti keeles, et ta on Marta vanaema, mul läks silm märjaks.

Vaata. See on nii tore. Üks Itaalia verd mammi on tänu Martale õppinud keelt, millest ta kunagi võibolla koolitunnis miskit kuulis, aga ühest kõrvast teise lasi. Ja nüüd ta kirjutab kõrva järgi kinni püütud eesti keeles.

Üks asi, mis mu vaimsetesse veenidesse mõnikord optimismi tilgutab, on, kui märkan, et inimesed õpivad laste käest. Mulle hakkas Su ämm kohe meeldima.
Saada talle minu poolt põsemusi.

10:02 AM  
Blogger Kaur said...

Ja kui eestlasi on mitte üks, vaid kaks, siis on nad teineteise KÕRVAL.

Mulle ka meeldis Christine eesti keel hirmsasti :) Kiida teda minu poolt kah :)

12:36 PM  
Blogger Eppppp said...

Annan tervitused Marta vanaemale kindlasti edasi!

4:57 PM  
Blogger liinajb said...

Minu vaike valiseestlane Oskar on peaaegu aastane. Raagin temaga ainult Eesti keeles ja ootan neid esimesi (paris) sonu... Ta on veel nii vaike, et asju ju sonadega kokku ei pane, aga vahel utleb sulaselgelt 'aitah', vahel aga 'dad', voi 'my bum' :) Marta blogi lugedes tuleb tuhin peale ja motlen kui ponev on paari kuu/aasta parast kui laps kahte keelt puterdab :)

1:18 AM  
Blogger andry said...

Need Justini keelefilosoofia näited tõid mõned mõtted. Lapsed hakkavad keele kallal sedamoodi uuristama - päikese käes. ahaa, päikesel on käed - kusagil viie-kuueselt. Ja see on hirmus huvitav maailmaarutamise periood koos nendega, teeb omal silmaringi jälle lahtisemaks.

Omaette jama on, ja see on muide suur suur suur jama, et niipea, kui lapsed kooli lähevad, lõigatakse neil see keele kallal filosofeerimise liin katki. Aga hea küll. Lähme edasi, õigemini teema juurde tagasi.

Teemaks pole mitte, et ma Justini intellekti viie-kuue aastase jõmmi omaga võrdlen:)
Lihtsalt, siit tõukuvalt, eesti keeles on kaks sõna, mille sisse nagu ei kiputa vaatama.

Üks on verb tundma. Väljend "Ma tunnen sind" tähendab mu meelest tegelikult mitte, et ma viin kellegi näo või nime kokku, vaid hoopis empaatiline aspekt on asjal. Mina siin tunnen, mis tunne on olla sina seal.

Teine sõna on "ükskõik". Selle sõna põhjas on tähenduseks "üks on kõik" Kas ka "kõik on üks". Siis saaks kuidagi suht rahulikult maailmaga hakkama, sellise rõõmsa ükskõiksusega, et katsud oma asja kenasti ajada ja oma aeda harida ja las need teised siis olla.

Mõni keeleprofessor saaks siinkohal ehk suutäie naeru pugistada ja ma möönan, säärane mõtlemine võib viia ka selleni, et ladina keele algkeeleks on eesti ürgkeel. Sest keiser Nero nimi, kes oli igavesti sitt inimene, tuleb eestikeelsest sõnast "näru." On olemas selline teaduslik töö.

OK, ühesõnaga - keele ja sõnade kallal filosofeerimine on lastele väga omane ja Martal ja Teil Justiniga on see mõnus periood veel ees.

5:35 AM  

Post a Comment

<< Home