Wednesday, January 18, 2006

TELEFONISÕLTUVUS


Marta vanaema armastab telefoniga rääkida, iga päev veedab ta telefoni otsas mitu tundi.
Ja tundub, et ka Marta on pärinud selle sõltuvuse.
"He-lis-tab" oli üks ta esimesi keerulisi sõnu, mille selgeks sai. "Mata helistab!" Ja topib mulle telefonitoru kätte. Viimasel ajal on tal ka kindel plaan, kellele ta helistada tahab. Vahel ajab hilja õhtul "Helistab Simona!" ja katsu talle siis selgeks teha, et Eestis on praegu öö ja ei saa täditütrele praegu kõnet võtta...

Korduvvalimise nupu on ta ka üsna kindlalt ära õppinud - esialgu lihtsalt katsetades, nüüd vist juba teades, et sinna nupule vajutades hakkab mõni tegelane temaga rääkima. Nõnda on ta helistanud paarile korteripakkujale (kellele mina varem olin kõne võtnud), Justini mobiilile ja muidugi vanaemale-vanaisale.

"Hai! Hai!" õhkab ta kõigepeal hingepõhjast. Ja seda kohe päris tükk aega, nii et kaasvestlejal võib päris kõrini saada. Vahelduseks ka "Hallo! Hellõu!"
Siis hakkab ta tavaliselt laule tellima. "Mõmmi-aabits tahad!" Vaene inglisekeelne vanaema ei saa muidugi aru... Aga siis proovib Marta: "Little-lamb tahad!" Ja jorutab kaasa, kui vanaema teisel pool toru laulab: "Mary had a little lamb..."

Üks Marta lemmiklaule, mida ta juba aasta aega meilt tellib, on "Old MacDonald had a farm". Sellel on olemas ka eestikeelne versioon, vähemasti mina olen selle oma pea ja mäluga taastanud järgmiselt: "Mäeküla taadil oli talu, heia-heia-hoo, ja selles talus oli..."
See on ainuke laul meie repertuaaris, mida Marta teab nii eesti kui ka inglise keeles. Ja see on ka heaks näiteks, et nii ei tasu teha. Nüüd laulab Marta seda laulu kogu aeg kahes keeles segamini. Näiteks nii: "Palju loomi oli talus - heia-heia-hoo, ja selles talus oli cow, with a muu-muu siin and muu-muu there..."

...Aga kui Marta telefoni otsas laulmisest ära tüdineb, võib ta lihtsalt istuda ja teise inimese monoloogi kuulata. Kui teine tahab lõpetada, avab korraks oma suu ja nõuab: "Veel! More!"
Mõtlen, et peaksin muretsema meile tavalise telefoni, sest need raadiolained, mida antenniga telefon levitab, võivad küll olla imeväiksed, aga meie telefonisõltlase jaoks piisavalt sagedased, et muret tundma hakata.
Või peaks uues korteris telefoni kusagile kõrgemale kapi otsa panema, kust lapsuke seda ise nii lihtsalt kätte ei saaks.

4 Comments:

Blogger Eppppp said...

Mul on väga hea meel, et Marta-lugudel üks fänn juures ;)
Muidugi gugeldasin su nime ja sain teada, et oled professionaalne tõlkija-kirjutaja ise ja seda suurem on heameel kiituse üle.

Kirjutamisega on minu meelest nii, et mida sagedamini seda teha, seda rohkem hakkab kirjutamine sarannema sellega, mida sa tõesti mütled või mäletad. Umbes nagu kiirlugemisega saavat paremini teksti hoomata - kiirkirjutamisega saab paremini tegelikkust (või ka väljamüeldud tegelikkust) hoomata.

Aga pärast loen üle, trükivigu muidugi nagu sigu.
Ja vahel jään kusagil üle lugedes toppama ja mõtlen: see ei olnud päris nii. See "Hai" oli täpselt üks selline näide. Kui ma kirjutasin: "Ta ütles", siis see polnud see. Istusin siis arvuti ees ja ütlesin Marta moodi "HHHaaiii!" Ja sain aru, et see tuleb hingepõhjast. Et see võiks olla üks neist sõnadest, millega lugeja aru saaks, mis toimus.

5:56 AM  
Blogger Eppppp said...

...ja trükivigadest veel. Minu kaubamärk on segiaetud täpitähed, sest klaviatuuril pole täpitähtede märgitsust peal.

"mütlema" olevat kellegi (vist Kadri Kõusaare) kasutatud sõna mõtlemise ja ütlemise liitmiseks. Mul on see hetkel küll vaid näide sellest, et ma ei malda oma tekste kohe üle lugeda.

5:58 AM  
Blogger Eppppp said...

...Aga tee siis oma lastest ja lastele ka ajaveeb(ma ei tea küll, kui vanad nad on, aga kui on väikesed, siis igatahes), siis oleks sõprus kahepoolsem ;)

7:17 AM  
Blogger Anu said...

Ma olen ka tänu blogimaailmale leidnud mõned inimesed, kes oleks nagu ammutuntud head sõbrad, keda aga pole üldse elus kohanudki. Näiteks Eppppp ja Kajakas:)

9:39 AM  

Post a Comment

<< Home