MEIE SÕBER RICHIE

Täna juhtus Martal jälle õnnetus (nojah, seda juhtub tal tegelikult iga päev), nimelt said mähkmed märjaks.

"Mata, mis sa tegid!" sõitles ta ennast - seda lauset oskab ta hästi, sest kuuleb minu suust seda sageli. "Mata, ei tohi püksi-pissit! Kus pott on!" Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas ta täpselt minu sõnastust ja näoilmeid imiteerib.
Ja ka edasi jätkas ta minu jälgedes. Sikutas mähkmed jalgade ümbert ära (need käivad takjariidega kinni) ja ukerdas vannituppa pesukorvi poole.
"Kott!" oli ta järgmine sõnum. Tahtis, et ma talle kilekoti ulataks, sest märg riidemähe käib meil kilekotti ja sõlm peale, et siis pesukastis oodata.
Ma olin üsna hämmingus, vaadates, kuidas ta mähkme kilekotti toppis ja üritas sellele siis sõlme - sõlme! - peale siduda. Kui ta sellega ka oleks hakkama saanud, siis oleksin ma teda imelapseks pidama hakanud. Aga ei, ikka tavaline 2aastane. Sõlmega jäi hätta, aga organiseerimisvõimega küll mitte: "Emme, kott!" näidati mulle näpuga, mis teha tuleb.

Siis viskas ta koti pesukasti ja ütles "Pessu. Litsi!"
Ma ei saanud esimesel hetkel aru. Mis litsi? Vahel on need lapse sõnamoodustised ju päris ropud - mütsi asemel ütleb ta näiteks "puts", ja seda järjekindlalt - aga mida ta praegu tegelikult tahab öelda?
Siis mõikas. Laps on ära jaganud, et umbes iga kahe päeva tagant viskame pesukasti sisu seljakotti ja läheme pesumajja, ja seal ootab meid sõber nimega Richie!

Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis on meil Hobokenis mõned head sõbrad ikkagi tekkinud, ja üks nendest on see pesumaja pidaja.
Õigemini - ta on Marta, mitte minu sõber. Kui vahel pesumajja lähen ilma lapseta, küsib ta kohe: "Aga kus Marta on?" Kui läheme Martaga koos, hakkavad aga juba siis huilged ja hõisked, kui me veel õues oleme.
Richie on üks sedasorti inimene, kes pole kunagi suureks kasvanud, ja lapsed tunnetavad selle ilmeksimatult ära.
Ma ei tea temast tegelikult väga palju, kuigi olen nüüd ligi aasta aega teda iga paari päeva tagant näinud.
Lapsi ja naist tal endal ei ole, seda küsisin kord Richie alluvalt, puertoriikolannalt. "Mida, ta on ju ise laps!" naeris too.

Richie pesumaja seinal on New York Yankees pesapalli-meeskonna särk ja peaaegu alati on Richiel endal seljas midagi nende logoga. Ruumi lae all on telekas, kust käivad spordireportaazhid. Ja Richie olemise järgi võib vabalt ennustuse teha, kas Yankees võitis või kaotas viimase mängu. Sel teemal meeldib talle ka oma klientidega lobiseda, mänge ümber jutustada...
Välja arvatud, kui kliendil on laps kaasas. Siis tahab ta lapsega laulda ja peitust mängida. Pesumaja seinal on ka tahvel, kus fotod Richie sõbradest - fotodel on paarkümmend last. Vahel jookseb ta mõne lapsega pesumajas ringi - oma kopsaka kehakaalu kohta liigub mees päris hästi.

Jõulude ajal sain teada huvitava tahu Richie elust. Nagu ikka, oli tal teemakohased lapsikud suured kaunistused üles pandud - tänupühade täispuhutud kalkuni asemel ilutses suur lumememm ja papist põhjapõtrade kujud.
"Need kujud on minuga ühevanused," ütles ta. "Kui ma olin väike laps, siis pidas minu isa siinsamas pesumaja ja tal olid needsamad jõulukaunistused."
Ma olin sõnatu. See oli NII minu teema ja ma vihkasin Ameerikat sellepärast, et siin nii harva midagi isadelt poegadele pärandub, vanad asjad kõik minema visatakse ja vanadest kohtadest ammu uutesse ja uutesse on kolitud.
"Sa oled siis kogu elu siin pesumajas veetnud?" küsisin ma.
"No ei!" sai ta valesti aru. "Eks ma käin ikka igal suvel mere ääres, ja linnas pesapalli vaatamas!"
"Aga kogu elu oled sa seda pesumaja pidanud?"
"Jah, seda küll. Ja mul on ka kaks sellist klienti, kes kogu elu siin minu juures käinud on."

Mul on kahju, et meie oleme seekord need "veerevad kivid, kellele sammalt ei kasva" ja kuidagimoodi pean ma järgmisel nädalal Richie`le ütlema, et nüüd me kolime Hobokenist minema.