VANNI-NARKOMAAN

Kipub vist nii minema, et me kolime kahe nädala pärast rannaregiooni, Rockaway Beachile, kus meil päris mõnus pööningukorter...
...aga ilma vannita. Ainult dushiruumiga.

Kuidas me küll sellega hakkama saame! Marta on olnud vanni-narkomaan kogu meie Hobokenis elatud aja (Jah, tean, see on ilmselt meie muidu rohelise pere kõige keskkonnavaenulikum tegu... Kulutame liiga palju vannivett).
"Tahad vanni, vanni tahad!" teatab ta vahel keset päeva. Enamasti ei saa ta seda, mida tahab ja tõmban ta tähelepanu millelegi muule. Aga kui ma näiteks tahan ise midagi teha - lugeda, kirjutada - , siis vahel lasen lapsele vanni poolest saati vett täis ja seal ta siis mulistab, mina samal ajal istun kõrvatoas ja hoian kõrvad kikkis, vannitoa ukse vahelt lahti...

Tal on oma kolm parti, keda talle meeldib üle lugeda ja nendega dialoogi arendada:
"Tsau, palt!
"Tsau, palt"
"Ujuma tahad!"
"Tahad!"
"Ujuda o-mõnus!"
Veel on tal oranzh vett sisse imav pall, millega ta mängib eelkõige mängu "pall pissib", aga vahel ka "pall kukkus". Juhtub, et ta lennutab kõik vannimänguasjad ukses välja esikusse ja hüüab: "Emme, kukkusid!"
Või viskab ise ennast plartsti! vette - ärge unustage, et seda on tavaliselt madalalt, nii et ta saab end ka kõhuli ajada. "Mata ujub!"
Vannitoa seinal aga on on svammist tähed ja kujundid, mis märjana kleepuvad, nii et Marta saab neid seina peale panna ja tähtsalt rääkida: "Marta ei-bi-si-di." Tähestikujutt on tal inglise keeles - mis seal imestada, arvestades, kui palju inglisekeelseid tähestikku õpetavaid saateid ja videosid ta on vaadanud. Ja minu eestikeelsete sõnade abil lugema õpetamise meetod on hetkel unarusse jäänud (aga kohe, kui uus pesa leitud ja sisse seatud, võtan selle uuesti ette!)
Nii võib Marta vannis mängida üle tunni aja, enne kui kostuvad hõiked: "Emme, opa!"

Aga rutiinne vann on meil alati peale õhtusööki. Vahel on see siis Martale juba päeva teine, ja mõnikord juhtub, et isegi päeva kolmas vannituur. Õhtuvanni läheb ta kas koos issiga või emmega. Rituaalide hulka kuulub kooris kisamine, et puuduv pereliige vannituppa meelitada: "Üks-kaks-kolm-isssiiii!" või "One-two-three-emmmeee!" Kui kutsutav lõpuks saabub, siis väriseb vannituba ovatsioonidest.
Mis me seal siis veel teeme?
Olen tänu Martaga vanniskäimisele avastanud, et selili soojas vees olemine ja mullitajast võimalikult suurte mullide välja võlumine on väga lõõgastav tegevus, nagu meditatsioon. Marta omakorda üritab suuri mullisid saada enda käe peale istuma ja neile siis musi teha... Mispeale mullid muidugi katki lähevad.
Justin pole vist mullipuhumise teraapiast nii vaimustunud, aga see-eest naudib ta vannis Martaga alati muusikatundi. Mina istun sel ajal omaettev toas ja kuulen ära, kuidas kõik repertuaar kahel häälel läbi lauldakse.

...Kui ma niimoodi siin kirjutan, siis hakkan tõsiselt kahtlema, kas me oleme endale ikka selle õige korteri juba leidnud. Sest sellest oleks ikka ääretult kahju, kui nii palju rituaalid ja mõnud lihtsalt katkeks, sest vanni asemel oleks dushiruum.