"TERRIBLE TWO"
Kaks eluaastat polevat mitte ainult kõige imelisem iga (kõik need keeleuuendused ja raketina arenemine), aga ka kõige hirmsam iga (sest lapsele tuleb pähe "mina ise" ja "teen, mis tahan"). Inglise keeles kutsutakse selle vanusegrupi esindajaid tabavalt - "terrible twos"
Istub tema hommikul voodi ees potil. Pissisorin vastu poti põhja on ammu ära olnud, aga ei. "Mata istub!" teatab ta väärikalt. Proovin heaga: "Lähme kööki, teeme süüa?" Ei - "Ei taha! Mata tahab istuda!"
Kui ma teda üritan ära sikutada, ajab ta end pulgaks ja ma saan aru, et ainus võimalus poti sisu WCsse transportida on oodata, kuni tema ise suvatseb istumise lõpetada. See juhtub 10 minuti pärast, kui ta väga eneseteadlikult end püsti ajab, potirant tagumiku peal.
Pärast on mul vaja minna pesumajja, seljakott musta pesu ootab. Panen jope selga, hakkan ka Martale tema riideid selga ajama, aga tema pistab röökima ja rabeleb kõigi jäsemetaga ja kogu jõust. "Mata ei taha õue!"
No ega`s midagi, jätan ta siis koju teleka ette istuma, pesumaja on ju ainult kahe tänavavahe kaugusel.
Kui tagasi jõuan, ootab laps ukse juures, endal põsed kriimud. Klammerdub mu külge ja haliseb, justkui ikka veel mitte uskudes, et ma ilma temata olin läinud: "Emme õue?!"
Tund hiljem. Kell just parasjagu niikaugel, et oleks aeg lapsukest lõunaunele panna... Mingist märkimisväärsest rutiinist pole meil sel alal kunagi midagi välja tulnud, aga ma ikka üritan.
"Tule tuttu!" kutsun ma.
"Ei taha! Õue tahan!"
No ei! Minul on ka kange iseloom. Aga kui ta mõnda aega on vingunud iniseva häälega "Õuuuueeee! ja siis kisama hakanud, ise tänavapoolsete akende ees püsti, nina vastu klaasi.... Siis annan järgi. "Sul on väga hea organiseerimisvõime," ütlen talle, teatud respektiga.
Nojah, siis ootab ees järgmine murepunkt. "Ei taha kälu! Tahan kõndida!" Ja kui üritan teda kärusse toppida, ajab end sirgeks kui pulk ja röögib kõva häälega, nii et meie majast mööda kõndivad inimesed järgi vaatavad.
Kõnnimegi siis Marta reeglite kohaselt: tema marsib meie puudega ääristatud vaikse tänava kõnniteel, mina üritan tal kõrval käia, tühja käru lükates. Üritan olla sõidutee poolses servas, aga Marta saab sellest varsti aru - "Tahan siia!"
Natuke kiskleme, siis läheb edasi nii, et Marta on kõnnitee ääres ja mina temal sabas.
Ma mõtisklen omaette, et huvitav, kas kõik 2aastased on nii hullud. Või on Martas kokku saanud Saluveeride ja Petronede kõige kangemad geenid.
Minu jonnakusest räägitakse vähemalt ühte legendi. Kuidas ma kord olin tädi Helle hoida ja siis pahaseks sain... Võtsin mantli ja teatasin, et lähen koju - see oli umbes 40 km kaugusel. Algul olevat Helle käega löönud, et mine jah, Siis mõne aja pärast mul sabas jooksnud, kui ma hakkasin Suure-Jaani linnast välja marssisina, kusjuures õiges suunas.
Mõni legendirääkija (onu Tiit) väidab, et ma olla paar kilomeetrit kõndinud, aga no kes Tiidu jutust veerandit usub, on poole võrra fantaasiat uskunud ;)
Mina mäletan sellest tülist ja kodu poole marssimisest ise niipalju, et ma olin väga, väga vihane, ja seda vihasemaks ma sain, kui mõistsin, et Helle ei võta mind tõsiselt. Mäletan, kuidas kahmasin oma mantli esikuukse juutrest, silme eest oli suure emotsiooni pärast must. Sede pole mul salvestunud, kuidas lugu lõppes (pakun, et olin siis 3-4 aastane).
Nii et... Käbi ei kuku kännust kaugele.
posted by Eppppp @ 2:41 PM
3 Comments:
Meil on hetkel täiesti uskumatu "ei ttttahaaa!"-periood lapsel peal. Kõik asjad on vastupidi, kui mina ütlen jaatavalt, siis tema eitavalt ja teistpidi. Peab olema suur diplomaat ja kavalpea, et asjad aetud saaks, igal sammul tuleb pidada diskussioone ja väidelda, ja veel nii, et 2-aastasele kohale jõuaks!
Jonni vastu pidavat hästi aitama see, kui lapsele valikuid anda. Nt. olukord, kui laps tahab õue minna. Ema aga mingil juhul ei taha. Siis tuleks lapsele öelda: "Õue me praegu ei lähe. Kas sa tahad minna vanni või tahad emmega raamatuid vaadata?"
Teine variant nt selline, kus laps tahab suvel talvejopega õue minna. Siis tuleks anda talle valida kahe ilusa kleidi vahel.
Ja siin üks erakirjas saabunud kommentaar, Hellelt:
Nr 1
Sinu ärajooksmise lugu mäletan ma nii. Elasime veel õpetajate majas, sa võisid olla umbes 5aastane. Elo oli ka. See oli suve lõpul, august, sest oli juba pimedavõitu (õhtu). Ma panin teid magama. Kõik 3 tüdrukut ühte tuppa. Te ei tahtnud jääda, mürgeldasite. Käisin keelamas. Sina ütlesid, et tahad oma koju või Sürgaverre ( täpselt ei mäleta). Mina ütlesin, et eks sa mine, arvestades, et sa ei lähe, öö ju käes juba. Sa läksid tõepoolest, aga ma ei lasknud sul kaugele minna. Mingist mitmest kilomeetrist ei saa rääkida. Nii palju mul jõudu oli, et tõin su tagasi.Olime ikka üksteise peale vihased. Ma tahtsin, et sõna kuulataks.
Nr 2
Sa kadusid ükskord Viljandi kaubamajas ära. Ema jättis su ukse juurde seisma, et vaatab ise natuke ringi. Tuli tagasi, sind enam polnud. Hiljem selgus, et sa olid tänavale läinud ja keegi võõras tädi oli su miilitsasse viinud või viimas, kust ema su siis kätte sai.Aga enne seda oli tal suur hirm.
Eks kangus ole jumalast, aga sõnakuulmine on kasvatusest. See on nagu koerakutsikaga - kui ükskord annad järele, siis pead seda ikka tegema. Aga järjekindel on väga raske olla, tean seda omast käest. Eriti raske on järeleandmatu olla oma lapse puhul. Jääb ainult loota, et ajapikku kõik laabub.
H
to Kärt.
Ma jätsin Marta üksi jah, aga see oli umbes viis minutit, viskasin koti pesumajja, mis on meist kaks tänavavahet, ja kohe tagasi. Ta ise ei tahtnud tulla! Aga rohkem ma seda (mõnda aega) ei tee, sest ilmselgelt ei olnud ta selleks valmis.
Post a Comment
<< Home