EI SAA, EI OLE, EI VÕI

"Emme, Mata tahab kleiti!"
"Ei saa kleiti, läheme õue, paneme püksid."
"Õues on lumi!"
"Ei ole lund. Õues on soe ja päike paistab."
"Õues on pikapäkk! Pikapäkk - sussi - kommi."
"Ei ole vist... Päkapikk läks ära, jõulumees ja päkapikk on kaugel, kaugel maal."
"Õues on lumi ja pikapäkk!"
"Ei ole lund, tule vaata akna juurde. Lumi on otsas! Tule nüüd, paneme riided selga ja siis läheme sööma ja siis õue. Õues paistab päike ja läheme parki kiikuma.."
"Mata kiikuma!"
"Ei, oota! Enne tuleb ikka püksid panna. Ja siis tuleb süüa."
"Mata kommi süüa!"
"Ei saa kommi. Sööme ikka jogurtit. Tule nüüd, paneme püksid jalga.!
"Ei. EI. EEEIIIIII!"

Ja mis seal imestada.
Sel hetkel taipasin, et ma olin terve hommik lapse jutule vastamist alustanud sellesama sõnaga - ei.