Wednesday, February 22, 2006

VALIMISEST

Olen viimasel ajal, niisama nalja pärast, hakanud Martat asetama olukordadesse, kus ta peab valima.
"Kas sa tahad mangot või apelsini?"
"Kas läheme vanni või mängime veel?"
"Kas loeme Mõmmi-Aabitsat või Kiisu-raamatut?"
Võimaluse korral valikuvariante muidugi näitlikustades ja talle need silmade ette tõstes.
Mõnda aega ei saanud Marta aru, mida temalt tahetakse (mis teha, ta on oma isalt mõnes asjas selle omapärase flegmaatilise mõtlemisviisi omandanud...)
Siis hakkas aru saama - valiku tegi ta nii, et võttis enda kätte selle asja, mida ta vähem väärtuslikuks pidas, ning pani selle siis kõrvale. Kui aga nä
iteks pidi valöima vanni ja toa vahel, siis pani selle ukse kinni, kumba ta ei tahtnud.

Nüüd läksin - ikka nalja ja eksperimendi pärast - üle järgmisele astmele. Et mis ta siis teeb, kui ma talle kolme või nelja vahel valida annan?
See oli siis täna hommikul.
"Marta, kas paneme selga kollase kleidi, sinised kleidi või punase kleidi?" Laotasin need ta ette põrandale.
Vaatas neid, silmad suured. Kas see oli nüüd hommikune unisus või toimus ta peas tõeopoolest intensiivne ja keskendumist nõudev protsess - et millist valida nende suurepäraste variantide hulgast? ja kuidas valida?
Vahepeal hakkasin kahetsema, et ma aega ei võta. Kaua võib?!
Siis jõudsin juba mõtlema hakata, et ega ta vist ei suudagi veel kolme hulgast valida. Liiga raske ülesanne.
Aga just siis katkestas ta vaikuse, võttis ohkega kinni ühest kleidist ja ütles: "Punane kleit". Ja hakkas seda üle pea (pidzhaama otsa) sikutama.
Nii et mõikas!

Pärast kleidi lapsele selga panekut otsisin ma sukapükste karbist välja neli paari, mis mu meelest selle kleidiga paremini läheb (näete, minulgi väike valikumoment ;)
Jälle jäi Marta sügavalt mõttesse.
Kohe väga, väga sügavalt.
Ja muudkui vaatas neid sukapükse ja juurdles, sõnagi lausumata.
"Mata-lill-sukapiksid!" teatas ta lõpuks, sellise raske ja madala häälega, nagu oleks suure tööga maha saanud. Ja võttis valged, lilledega.

Katsed jätkuvad. Mõtlen, et mis ta, vaeseke veel siis peale hakkaks, kui ma talle homme terve sukapükste karbi sisu põrandale ette laoks? ;)

17 Comments:

Blogger ema, isa ja leevike said...

kas tal on klaviatuur kapi all?

1:21 PM  
Blogger Eppppp said...

Jah, meie vana arvuti klaviatuur, Marta vahel ikka mängib sellega (aga meie uus klaviatuur on muidugi huvitavam).

1:31 PM  
Blogger Anu said...

Heh, Suusil on ka piksid. Ja mits.
Aga riietuse osas ta kõigepealt ütleb, et ta ei taha seda, ja siis ma annan valida. Et mille siis paneme. Üpris ruttu valib, isegi mitme asja hulgast. Ta eelistab tavaliselt looma- või lillepiltidega riideid.

9:15 PM  
Blogger Kaur said...

Samal teemal: 2a4k laps valib sokki
http://iiida.blogspot.com/2005/12/meil-kasvab-daam.html

2:55 PM  
Blogger Kaur said...

Iida on õnnetuseks õppinud "Iida, kas sa soovid õuna või banaani?" küsimusele "mõlemat tahad!" vastama :( Ja küsimusele "kas sa ise lähed voodisse või mina panen?" vastatakse "ei Iida läheb hoopis mängima". Nii et see aeg, kus laps valib ainult etteantud valikute vahel, läheb kärmelt üle.

3:21 PM  
Blogger Giustino said...

I miss my tüdruk!
Ma igatsen Martat.

2:35 PM  
Blogger andry said...

uh, see Kauri näide. mõlemat tahan, see ajab kohe vere kõnusalt kihisema. See ongi isikuse kasvatamine ja see on keeruline.

Sa oled väga vahvaks läind oma kirjatükkides, Kaur.

Aga üldiselt võib valik olla lapsele ka väga koormav, teda väsitada ja vaevata, nii et üle pingutada sellega ei maksaks. Või ma ka ei tea.

12:43 AM  
Anonymous Keelepolitsei said...

"Sukkpiksid" oleks naljakas, aga "sukapiksid" on pigem kurb. Õige on ikkagi sukkpüksid, mitte sukapüksid.

3:49 PM  
Anonymous Siiri said...

Õpetasin kunagi ammu ühte nelja-aastast tüdrukut (ei ole minu laps) lugema valikute abil. Joonistasin pildid ja kirjutasin paberitükkidele lühikesed sõnad piltidel kujutatud asjade kohta. Ja laps pidi siis valima iga pildi juurde õige sõna. Ega ma ise selle võtte peale ei tulnud - küsisin päris õpetajate käest, et kuidas õpetada last, kes tahab lugema õppida. Laps muidugi polnud loll - sai varsti aru, et piisab ühe või kahe esimese tähe lugemisest, et õige sõna leida. Olin siis kaval ja kirjutasin sarnaselt algavaid sõnu, nagu näiteks "keel" ja "kell". Siis ta pidi terve sõna korralikult läbi lugema. Paari kuuga oli meil kontorilaua taga aabits läbi loetud ja lapsel viienda sünnipäevani veel kolm kuud.
Tüdruk kasvas vahepeal suureks - lõpetas aasta tagasi gümnaasiumi kuldmedaliga. Seega mitte mina polnud osav õpetaja vaid laps oli tark. Ja on targaks ka jäänud.

6:38 PM  
Blogger andry said...

To Siiri

tegelikult oled sa täitsa sündind õpetaja kohe. See on nii hää nipp ja et sa ise selle keel ja kell peale tulid, vau.

Aga kõik lapsed ei hakka varakult lugema ja see ei tähenda, et nad oinakõrvad on.

Inimestel on muide 7 erinevat andekuse liiki. Epp on näiteks andekas verbaalselt, interpersonaalselt, ja inpersonaalselt...

Interpesronaalsed jälgivad inimeste vahelisi suhteid, inpersonaalsed iseenda hingeelu, nad peavad tihti päevikuid.

See oli seletuseks.

Rõõmsat jõudu kõigile.

10:53 PM  
Blogger andry said...

Ja veel, mind hurmavad laste keeleavastamis mängud.

Alates pikapäkkudest lõpetades küsimustega, on ju, sõnas Toomas on kaks NULLI keskel. On ju, ma olen tark poiss.

Eile mõtles see küsija välja mõistatuse.
Mõista mõista, mis see on: kaks ringi, neli täppi.

Vastus järgmises kommis.

10:55 PM  
Blogger andry said...

Kaks rongi, neli täppi?




Ok.



See





On







ÖÖ

10:55 PM  
Blogger andry said...

Sorry, mitte kaks rOngi.

Kaks RINGI, neli TÄPPI

10:57 PM  
Anonymous Siiri said...

Seesama väike tark tüdruk, kellest ma enne kirjutasin, küsis ükskord mu käest, et mis number see "kend" on ja kuidas seda kirjutatakse. Ma ei saanud kohe pihta ja küsisin, et "mis kend". Ta siis selgitas, et on ju nelikend ja viiskend ja nelja ja viite ta teab, aga kendi ei tea. Mis mul siis muud üle jäi, kui rääkida talle, et see kend on tegelikult kümme(nd) ja täiskasvanud puhta laiskusest ei ütle sõnu korralikult välja.
Ja ükskord, kui ma olin tema küsimustest väsinud, ütlesin talle, et "ma ei jõua sulle praegu vastata" - ta oli natuke aega vait ja siis ütles tasakesi "aga kus siis mina kõik teada saan, kui ma ei küsi". Siis võtsin ennast kokku ja vastasin edasi :)
Minu juures käisid paar aastat tuttavate väiksed lapsed mängimas, lihtsalt tulid kambaga õuest (vahel vanemad saatsid ka neid minu juurde, kui ise pidid kodust ära minema) ja teadsid küll, kus mänguasjad on ja toimetasid seal siis omavahel. Mul oli kontor kodus ja hoidsin neil siis töö kõrvalt silma peal. Ükskord ütles nelja-aastane poiss tüdrukule "hakkame suutlema", aga tüdruk ütles vastu, et "parem kakleme". Poiss mõtles asja üle järgi ja teatas siis, et "olgu, ennem kakleme ja siis suutleme". Siis nad natuke maadlesid ja siis andsid teineteisele põse peale musi. See oli lihtsalt mäng - kumbki neist pole vägivaldsest perekonnast. Väga vahva oli neid kõrvalt vaadata.

5:15 AM  
Blogger Eppppp said...

Siiri, sa oled ikka sündinud lapsehoidja!!!
Martale sa väga meeldisid ja meenutab sind.
Talle meeldib, kui ma jutustan unejutuks temast ja ta nõbust Simonast.
Mina: "Ja siis te jooksete Simonaga mere ääres ja.."
Tema: "Aga Siili? Siili ka jookse mere ääles!"
No ma siis võtsin sinu ka selle jutu peategelaseks ;)

5:35 AM  
Blogger Eppppp said...

Ja veel tuli mulle selle "kendiga" meelde see lugu, et ma olin juba suur tüdruk, kui ikka arvasin, et on olemas üks sõnda "Sindalin" ja seda kasutavad raadioinimesed "tere" asemel ;)

5:36 AM  
Anonymous Siiri said...

Ma olen hea meelega Martaga seal mere ääres :)
Mina mäletan lapsepõlve raadiost, et alati, kui kell 8 hakkasid uudised, siis öeldi "egiptuse president muu barakk".
2005.a. Postimees kirjutab, et Hosni Mubarak on olnud Egiptuse president 1981.-sest aastast ja on praegu 77-aastane ja võitis ka viimased valimised.

7:02 AM  

Post a Comment

<< Home