Bellukesed!

Meie kodu kõrval on väike hõre park ja selle tagant paistab kirik.
Igal tööpäeva hommikul kell 11 ja igal õhtul kell 18 hakkavad kirikukellad lööma. Kõigepealt löövad nad lihtsalt kõll-kõll mõnda aega, siis tuleb esimene laul ja siis teine laul. Ma ei tea, mis meloodiad need on. Aga kindlasti on tegu iga kord samade paladega.

Marta jaoks on kelladest saanud oma traditsioon. Esimeste löökide peale ajab ta silmad pärani: "Aah! Bellukesed!" Selle sõna on ta ise kokku pannud - eestikeelne variant on kellukesed ja inglisekeelne bells.
Misiganes toas me tol hetkel oleme, kisub ta mul käest kinni ja hakkab sikutama köögi poole: "Emme, jooksema, bellukesed! Lähme vaatama!"
Rituaal on välja kujunenud järgnevalt: kõigepealt tahab ta saada köögi akna alla radiaatori peale, kus ta siis seisab ja aknast välja vaatab.
Siis on paar sekundit paus. Selle aja jooksul tahab ta saada alla ja vannituppa. Seal on meil laste aste (pool endisest pissipotist), mis teoreetiliselt peaks olema abiks kraanikausi juures pesemiseks lühikestele inimestele... Aga meie lühike inimene on selle asetanud vannitoa akna alla ja ronib sinna peale. Just selleks ajaks, kui ta end valmis seab, algab bellukeste kontserdi teine osa.

Eriti meeldib talle, kui ma akna kontserdi ajaks lahti teen. Aga siis üritan ma talle kontserdi ajal jopet või kampsunit selga pusserdada - "Õues on külm"!

Ja mis seal imestada, arvestades et kirikukellad löövad iga päev minuti pealt samal ajal, et minu loo lõpp on järgmine:

Eile õhtul hakkas Marta järsku hirmsal kombel esikukapi kallal kibelema ja vinguma: "Emme, jope, pliis! Bellukesed akkab!" Ma vaatasin siis kella - kahe minuti pärast kuus?!
Sain talle jope selga ja kontsert algaski.









Kontserdi lõpus: "Emme, mis sa teed seal?!"