Marta muljetab
Martal hakkab jutt iga päevaga üha rohkem jooksma. Jäädvustan siia paar stiilinäidet, praegu, kui ta on kahe aastane ja kahe kuune.
Tuleme laste mängutoast.
Marta: "Titad... Poisid... hüppama..."
Mina: "Kas seal oli palju titasid ja te hüppasite?
Marta: "Ja pallu palle! Nii pallu palle!"
Mina: "Kas hüppasite pallide sisse?"
Marta: "Mata - hüppama - palle - sisse! More!"
Tuleme rannast jalutamast. Marta, issile: "Issipapa Justin, Mata - beach - kõndima!"
Justin: "Oh, did you walk on the beach?"
Marta: "Beach, walk, mõnus!"
Mina: "Kes rannas veel oli?"
Marta: "Veel - Mary. Veel, veel! Come on! Mary!"
Mina: "Jah, Marta jooksis tüdrukuga, mis ta nimi oli?"
Marta: Nimi - Mata!
Mina: Aga mis t e i s e tüdruku nimi oli? Kas Mary?
Marta: Mary, Mary jooksema!
Mina: Ja kas kutsu ka oli?"
Marta: "Kutsu - jooksema - beach. Veel! Pliis!"
PS. Üritasin dialoogid kirja panna võimalikult adekvaatselt. Nagu näha,segab Marta eesti ja inglise keelseid sõnu. Ja inglise keeles ütleb ta r-tähte, sest seal ei pea seda põristama.
posted by Eppppp @ 10:12 PM
3 Comments:
Üks huvitav asi, mis Marta kõnet lugedes silma jääb, on see, et ta kasutab valdavalt ma-infinitiivi: jooks(e)ma, hüppama, jne. Huvitav, kas see on teie "issi-ütleb-emme-ütleb"- meetodi tulemus ("issi ütleb run, emme ütleb jooksma")? Või on asi selles, et te Martaga rääkides ise palju ma-tegevusnime sisaldavaid konstruktsioone kasutate - "lähme JOOKSMA", "hakkame HÜPPAMA"? Igal juhul põnev keeleline nähtus - ükskeelsed väikesed eestlased ütlevad endast kolmandas isikus rääkides ju ikka "Mata hüppab", "Mata jookseb". Ma paraku ei tea peale Marta teisi kakskeelseid lapsi, kelle keeltekomplekt just eesti ja inglise keelest koosneks - muidu oleks huvitav võrrelda!
R-i kohta tekkis mul ka üks küsimus - kuidas te ise Justiniga Marta nime hääldate, kas tugeva r-iga nagu eesti keeles?
Me hääldame ta nime eesti moodi, või misiganes, hispaania, itaalia, vene, saksa moodi - sest ega inglise keeles nime Marta väga ei esine. Neil on rohkem Martha (hääldad siis maatha).
Ja sestap ta enda nime hüüabki Mata, sest seda põrisevat r-i tal veel pole...
Infinitiivi kasutab ta palju tõesti, just neil põhjustel, mis sa ära arvasid:
- Meil on sattunud kõnepruuki palju "Tule" ja "lähme".
Kui nüüd mõtlema hakata, siis -da infinitiivi nõudvaid sõnu on juhtumisi vähem igapäevasesse sõnavarasse sattunud, ja nii ta kasutab seda veel vähem.
- Ja ma tõepoolest kipun kasutama -ma tegevussõna, kui ma talle mõne sõna eesti keelde tõlgin.
Kindlasti ta õpin kõik muu ka ära, aga tema jaoks siis selline uks ja esimene koridor keelde...
Kakskeelsus on üleüldse huvtav teema, mina hoian praegu saksa-inglise keelseid lapsi (4 ja 2 (ja POOL!;) aastat vanad).
Peamine viga, mis sisse tuleb (nojah, ma oskan küll ainult inglise keele vigadest rääkida, sest saksa keelt alles 6pin...) on "my" asemel saksa "mein" kasutamine. ("Mein Mummy, mein friend..."). Ja siis loommulikult saksa keele keeruline minevik: "Clara did hit me!" Aga üldiselt jookseb jutt m6lemas keeles nii vabalt kui vabalt ja huumoririkkalt ka :) See kahepoole aastane teatas mulle eile, et "This is but an ugly boobie-thing, or?" Vaheta veel lapse nähes kiirkorras riideid ;)
Post a Comment
<< Home