Voodisaaga järjekordne osa

Oleme nüüd ligi kuus nädalat siin uues kodus elanud. Selle aja võib jagada pooleks:
- esimesed kolm nädalat, mina tõmblemas varahommikuti meie magamistoa ja Marta toa vahet,
- teised kolm nädalat, kus laps uinub õhtul oma voodis, vastu hommikut ärgates kisab "Emmmeeee!", mispeale ma tuterdan tema tuppa, kahman ta kaenlasse ja ronin tagasi meie voodisse.

...Ja eile öösel oli ta juba kell 1 meie kaisus...

"Küll vahepeal oli palju ruumi magamiseks," ütles Justin.

--

Tänu sellele, et Marta jälle meil kaisus magab, kuulen ma ka tema unejuttusid. Ta on unes rääkimise kombe poolest Justinisse. Minul on aga tavaliselt pinnapealne uni: ärkan üles ja kuulan, mida nad siis seekord pajatavad.

Näiteid Justinilt:
"Oh jumal, oh jumal! Jookse!"
"See pole mina! See pole mina! aaah..."
Kui ma ta siis üles raputan, ütleb ta, et nägi õudusunenägu. Vahel ma ei ajagi üles, vaid kallistan une pealt, kuni tast paha vaim välja läheb.

Marta uned tunduvad olevat positiivsemad:
"Tsau, onu! Onu! Onu!" Kujutan ette, kuidas ta unes üritab mingi nimetu onu tähelepanu võita (see võib olla üks vuntsidega Kanada lastelaulja, kelle videokassetti Marta kutsub "Onuks").
"Emmee, uuuu!" Mõtlen just, et ta näeb vist õudukat, aga sellele järgneb tuttavlik "Here you are!" ja vajubki laps tagasi raskesse unne. Nägi vist peitusmängu unes.

Kõige naljakam oli aga see, kuidas Marta üles ärkas ühel hommikul ja nõudis terve hommikusöögi aja: "Mimmi! Papa! Auto!" Kui mina talle selgeks üritasin teha, et vanaema-vanaisa "Ei ole siin, ei ole", marssis lapsuke tagasi voodi juurde ja väitis: "Mimmi! Papa!"
Võtab ilmselt veel kaua aega, enne kui ta saab selgeks selle, et unenäod ja siinpoolsus on kaks erinevat maailma.

PS. Ja nostalgiaks siia lõppu pilt ühe kuu vanusest magavast Martast.