Monday, March 06, 2006

Söömisest ehk mida elu õpetas

Kui ma veel noor ja algaja ema olin (no nii aasta tagasi), siis võis meie kodus näha stsenaariumit:
"Süüa tahad?"
"Ei!"
"Ah, mis sa ajad!" Ja tõstan lapse söögitooli ja üritan talle lusikaga suhu sööki toppida.
Hetk hiljem on minu särk, lapse särk ja vahel ka sein söögiga koos, lauast rääkimata.

Nüüd on meie peres tavaline dialoog:
"Süüa tahad?"
"Ei!"
"Ahah."

Kuni järgneb, vahel viie minuti, vahel viie tunni pärast: "Emme, tahan süüa!"
Ja vaat siis ta ka sööb.

Kui ma olin noorem, ei kujutanud ma ette, mismoodi küll õpib laps lusikaga sööma.
Andsin talle kätte väikese lusika ja kausi ning vaatasin pead kinni hoides, kuidas ta siis kausist kõik välja valas - kas endale pähe, põrandale või (mis kõige hullem) söömistooli sinna aukudesse, kust rihmad välja tulid.

Aga siis õppisin ma ära paar nippi:

Kõige parem on lapsele anda sellist sööki, mida ta saab süüa india etiketi järgi ehk kätega. Meie lemmikud: keedetud või aurutatud mais, porgand, aeduba, lillkapsas, brokoli kapsas, kanakoib... Aga samamoodi banaani-, õuna- või mangotükid. Kõik needsamad asjad, millest saaks teha püreesid. Ja vedela pudru asemel nokitseb Marta oma aluse pealt kuiva müslit nagu linnuke.

...Aga siiamaani ei saanud ma aru: kuidas siis laps õpib lusikaga sööma? Kuni sai hiljuti keedetud piimasuppi ja sellest ettevaatlikult, katsetades, üks vedel ports lapse nina alla pandud.

Tõmbas teine ninaga lõhna, pani lusika supi sisse ja hakkaski sööma.

Kuidas ta selle lusikaga söömise vahepeal oma näppudega nokkimise perioodil ära oli õppinud, ei tea!
Aga siis meenus mulle eesti rahva vanasõna: "Iga asja jaoks on oma aeg."

7 Comments:

Blogger ema, isa ja leevike said...

kuna mina olen veel noor ja algaja ema (umbes nagu sina aasta tagasi), siis mina ikka üritan leevikesele toitu sisse pista. sest kui laps ikka mitte midagi ei kaalu, siis väike mure ju on.
kuigi see toppimine tõepoolest ei õnnestu. mõned kavalad nipid mul on. näiteks võtan tema söögi ja lähen diivanile ning teen, nagu ise maiustaks sellega. kohe on leevike kohal ja hakkab ampsu nuiama.
aga jah, tükid kätte, seda teeme meie ka. umbes aastaga kukkus see kell, et titapüreesid enam süüa ei taha. mis on igati loogiline tegelikult.
leevikesel samuti lemmikud aurutatud köögivili või siis mahepuuviljad. ja igasugu pastatooted. muidugi ma ei paku talle tavalisi nisujahumakarone vaid erinevaid täistera omasid, mida ta siis sõrmede vahelt sööb. eriti kasulikud on spirulina rohelised makaronid.

12:27 PM  
Blogger triin said...

Mul laps hakkas aastaselt kirglikult lusikaga sööma. Eks ikka lödistas. Aga see meeldis talle nii väga, et tema toiduportsjonid kahekordistusid.
Pastast: mina olen lugenud neid pasta toodete kirjeldusi ja tõdenud, et need täistera jm on enamvähem sama koostisega. Mulle tundub, et see täistera või rukki värv on seal pikem reklaaminipp, et tervislikult mõtlevad inimesed ka neid asju sööma panna. Siiski ostan ka ise rukkipastat, kuigi pakun seda ehk paar korda kuus.

2:15 PM  
Blogger Eppppp said...

Ma lugesin Leevikese-ema juttu ja mõtlesin "Vaat siis, söödan oma lapsele vist küll tavalisi makarone..."
Aga sel teemal polegi mul kodus suut midagi kobiseda, sest mees on mul itaalia kasvatusega... Tema ostab meile pastatooteid ja loodetavasti teeb õiged valikud.

3:43 PM  
Blogger ema, isa ja leevike said...

koostist tuleb sealt pastapaki pealt uurida. ökosahvri ja talukauba poodides on ilma nisujahuta makarone ka. prismades jah sellised, et 10% tatart ja 90 nisu.
kahesele annaks ma ilmselt ka tavalisi, aga imikule veel mitte.
no ja itaalialapsed ja eestilapsed söövadki erinevaid sööke.

1:08 AM  
Blogger andry said...

nii äge, et igal emmel on omad nipid.
ja lugupidamine oma laste vastu on ühine.

1:37 PM  
Blogger öö said...

aga see, et aastasega veel üritad kaubelda, tundub ses mõttes loogiline, et kas ta ikka saab juba täpselt aru, mis on tühi kõht, ja oskab sulle seda õigel ajal öelda? võibolla lihtsalt leiab, et parasjagu ei viitsi süüa, ja sellepärast "ei taha"...

3:55 AM  
Blogger Eppppp said...

Minu katse-eksitus meetod on näidanud, et ta saab väga hästi aru, kui süüa tahab. Ja ta tahab sellest mulle teada anda, tahab i s e valida söömise.
Mis teha, on mul selline frukt. Ei tea küll, kellesse läinud... ;)

4:45 AM  

Post a Comment

<< Home