ESIMENE MATUS JA ESIMENE PALAVIK

Ajaloosse jäädvustamiseks - Marta käis oma elu esimesel matusel 24. veebruaril 2006 (EV aastapäeval), kui ta oli veidi üle kahe aasta vana.

Mina olin enne kartnud ja põdenud. Lõpuks olime ikkagi kabelis - aga ei pidanudki ma ringi jooksva jõnglase järel lippama ja vabandama. Selgus, et kabeli keldrikorrusel on spetsiaalne lastetuba, kus sai vaadata videosid ja mängida karvaste mänguasjadega.

Justini vanaonu Artie surnukeha Marta niisiis ei näinduki. Aga see eest tutvus ta mitmekümne uue sugulasega, nendehulgas endavanuse Lily Eriniga (pildil).

--

Küllap matuseliste musitamisest ja kätlemisest saigi meil üles nopitud ka selle talve külmaviirus.

Kõigepealt jäin pärast matuseid haigeks mina. Martal oli aevastamise kontseptsioon eelmisest haigusekorrast ilusasti meeles. "Emme tatinina! Emme aige!"
Poolteist päeva hiljem oli sama viirus ka temal kallal (ptüi-ptüi-ptüi, aga issi Justin on siiamaani terve!)

Ja esimest korda elus tõusis Martal kõrge palavik.
Kuigi juba kahe-aastane ja seljataga palju erinevaid külmetusviiruseid, oli ta siiani neid põdenud leige vindumisega. Nagu üks arst kord ütles: "Mõnel inimesel on laisem organism, ei hakka väikese viiruse peale alarmi tekitama ja tegeleb sellega rahulikumalt." Sest palavik teadupärast on organismi sõda viirusega.

Seekord käis väikese kehas suur sõda. See algas õhtul teleka ees ja jätkus meie kahe vahel voodis. Loiult ja poolunes hõõgus ta seal.

Küll on raske lapsevanemal kiirelt otsustada, mis teha:
1.kas saata Justin autoga viina järgi ja üritada viinasokke teha - ja ilmselt Justiniga sel teemal vaielda?
2. Kas saata ta jala nurgapealsesse apteeki laste palavikurohtu tooma - ja neelata alla enda vastumeelsus lapsele keemia sissesöötmise ees?
3. Kas helistada Justini emale ja küsida nõu - aga mis temagi siin aidata saaks?
4. Kas helistada kiirabisse - aga äkki saab ilma?

Otsustasime variant kahe kasuks, Justin viskas jope selga ja oli hirmus kiiresti tagasi; arvan, et ta jooksis tänaval.
"Tee suu lahti," palusin ma, hoidsin Martat süles ja pigistasin talle ühe tuubitäie palavikurohtu suhu. Silmad kinni, matsutas ta... Silt karbil ütles, et rohi oli kirsimaitseline.

Ja tunni pärast oli sõda läbi, palavik läinud.

Loodetavasti on ees palju ilusaid rahuaja-päevi.