Kunstnik eneses
Viimased kaks päeva olen ma joonistada püüdnud päris palju - nimelt hakkab mul saama valmis lugude kogumik ühe väikese tüdruku elust ja järsku tuli pähe mõte, et mis oleks, kui prooviks ise illustreerida...
Kui ma olin laps, nii umbes 10nda eluaastani, joonistasin ma palju. Näiteks võtsin ploki, kuhu hakkasin kujutama ühe pere elu: siin on maja väljast, järgmisel leheküljel selle tegelase tuba, siis teise, siis mis nad hommikul teevad jne... Kirjutasin ka märkmikutesse oma raamatuid, ühel leheküljel oli tekst ja teisel pilt.
Väga palju joonistasime ka paberist nukke. Kui plokis kodumängimine ja oma raamatute kirjutamine oli ainult minu enda jaoks, siis pabernukud oli ühisüritus koos õega ja naabritüdrukutega. Võtsime Siluetid ja joonistasime sealsete piltide järgi tüdrukutele riideid... Et sama tegelane saaks alati sama näo, tuli ta nägu akna peal vastu päikest maha joonistada. Ja mõne korra järel oli ka juba käe sees, kuidas sama kombinatsiooni ninadest-silmade-kulmudest saada, nii et sai ka pimedas joonistada.
Aga siis tulid põhikooli kunstiõpetuse tunnid, kus pidi joonistama vaasi ja õuna ja potti perspektiivis - ja selgus, et mul vist pole ruumilise joonistamise andekust, kõik need pildid tulid vildakad. Sain "kolmesid", kokku tulid veeranditeks ikkagi "neljad", aga minu usk, et oskan joonistada, kadus...
Sel suvel käisime külas mu vanal mängukaaslasel Helinal, kellel oli albumis üks minu joonistatud kaart. Ta ütles: "See on nii kummaline, ma tunnen su joonistused kohe ära, sul on väga tugev kunstniku käekiri!"
Olin üllatunud. Minul ja omapärased joonistused? Minul ja kunstniku käekiri? Mina ju ei oska joonistada?!
Kõik see tuli nüüd meelde. Ja mõtlesin, et tühja sellest, et ma ei suutnud pada ja katelt perspektiivis õigesti joonistada. Las ma teen täpselt sedasama, mida ma kunagi nautisin. Las ma joonistan kleidid ja figuurid käe järgi maha mõnest ajakirjast (seekord sai selleks Silueti asemel Family, üks siinseid Pere ja Kodu analooge) ja ainult näo joonistan ma ise.
Hea tunne on jälle joonistada. Käsi on veel kobav, aga tunne on õige! Justkui oleks rinigiga veel kord tagasi jõudnud selle lapse juurde, kes vahepeal on kohustuste, keeldude ja reeglite kuhja alla peitunud.
Ma ei tea, kes mu juturaamatule pildid teeb, aga hetkel polegi see tähtis...
Kõige tähtsam on, et ennast jälle üles leidsin.
posted by Eppppp @ 4:38 AM
7 Comments:
Päris üleannetu näoga. Ja keda ta mulle küll meenutab (soeng ja marakrati ilme)...?
Sul on ilusad, lõbusad pildid, sobiksid just lasteraamatusse. Ja muide, proportsioonid on ka paigas. Loodan, et me kõik suudame seljataha jätta õpetajate kunagised kommentaarid.
Käisin eile õhtul just lapse koolis kunstinäitusel, tegu siis 6-10-aastaste loominguga. Hämmastav, kui palju ilusaid värve ja sügavat tähendust nendes piltides oli. Ainult need katla ja paja pildid olid natuke hallimad kui teised...
tead ma ei taha mõeldagi nendest kunstiõpetajatest, kes arvavad, et nende kohus on inimestelt eluks ajaks joonistamise isu ära võtta. nad teevad oma püha tööd siiani, terve eesti kunstiõpetajate ühing on selliseid täis.
kui rocca al mare kool avati, tulid sinna üle linna lapsed kokku. ja enamus neist ütlesid mulle kohe, et nad ei oska joonistada ja vihkavad kunstitundi.
õnneks nad muutsid oma arvamust üsna ruttu.
Tere Maris, jutt jumala õige kahjuks.
Epp, ruumilise kujutamise oskus areneb nii erinevalt. Ma olen Kevade tänava koolis näinud kõvasti hirmus loovaid ja andekaid tüüpe, kes veel näiteks üheksandas klassis joonistavad nö. pinnalaotusi. See on nii individuaalne ja normaalne minu arvates. Hull lugu, kui sellest kriteerium tehakse, unusta ära.
Pildid on sul soojad.
Niipalju kui mulle on kunstiõpetuse tundidest meelde jäänud, siis IGA inimene võib õppida joonistama.... joonistamine kui tegevus on sama hästi õpitav kui rattasõit, mõni saab selle küll paremini selgeks kui teine aga sellist inimest ei ole olemas, kes joonistada ei suudaks. Pean siin silmas, et perspektiiv, valgused, varjud, peegeldus, mõõtmine ja kõik selline on joonistamise juures puht tehniline oskus, mis üsna lihtsalt õpitav.
tee kindlasti ise oma raamatule pildid. Keegi ei oska teha selliseid nagu sa tahad.
Ilmselt on asi nimes. Aga mina joonistasin ka väiksena täpselt samasuguseid "sarju" majadest ja inimestest - mul algas asi enamasti joonistusploki esimesel leheküljel suure perepildiga, peres oli alati palju lapsi; siis järgnes maja pilt - ikka nii, et esmalt välisvaade ja siis üksikute ruumide kaupa seest - ja kui seegi teema ennast ammendas, siis juba üksikud stseenid pereelust, umbes nii et "hommikusöök", "õhtu" ja nii edasi. Hiljem, kui telekast hakkas näitama ladina-ameerika seebikaid, läksid "perekonnad" uhkemaks - esimene lehekülg kuulus endiselt pereliikmetele, aga teine juba teenijaskonnale :). Ahjaa, ja pabernukkude riided tulid meie peres "Burdast", mitte siluetist. Pluss ühest paksust "Ellose" kataloogist, mis kuidagi meie Lõuna-Eesti koju oli sattunud :)
Post a Comment
<< Home