Thursday, March 16, 2006

"Ruttu tuttu" - issi keeleõpik


Möödunud nädalal käisid meil Eestist külalised. Nad tõid Martale Laura-raamatuid, mis talle väga meeldivad - lihtsad jutud arusaadavate sõnadega.

Lisaks toodi kingitus Justinile - "Ruttu tuttu. Isade unejutte". Pole erilist kahtlust, et kingi tooja mõtles, et Justin hakkab sealt Martale jutte ette lugema.
Justin isegi korra proovis. Ja ka mina proovisin korra. Aga Marta jaoks on need jutud liiga... liiga keerulised. Liiga paljude sõnadega. Sirinal, vagusi, irevil, nördinult... Ei, minu 2aastane ei taipa sellest veel mõhkugi.

See-eest leidis Justin, et "Ruttu tuttu" on just tema arengugrupile paras - hoidke alt, kui ta järgmine kord Eestisse tuleb, kasutab ta sõnu "sirinal" ja "vagusi"!

Niisiis oleme paar õhtut teinud unejuttu: Marta istub voodis meie vahel ja vaatab mingit oma kõvade lehtegeda inglisekeelset raamatut, mina ja Justin aga tegeleme eesti keele õppimisega "Ruttu tuttu" ainetel.

Kõigepealt loen mina lause eesti keeles.
Siis loeb Justin sellesama lause eesti keeles.
Siis norin mina tema konkreetsete sõnade häälduse kallal. "Tuleb öelda ültse, tugeva t-ga, mitte üllse!" Või "noorus, mitte nöörus!" Või "puhkama, mitte pühkama!" Vaene Justin on natuke ära ehmatatud kõigist neist täpitähtedest ja kipub nüüd igal võimalikul ja võimatul juhul ka ülejäänud vokaalid hääldama täpiliseks... Ning mis väldetesse puutub, siis kipub ta kiirustama ja aina teises vältes rääkima - ma üritan talle siis näidata kohti, kus ta võib sõna venitada ja endale rääkides veidike hingetõmbeaega anda.

Edasi küsin ma Justinilt, kas tal on ettepanekuid, mida see konkreetne lause võiks tähendada. Sageli vastabki ta ettepanek tõele, aga vahel saab nalja ka. Näiteks "Ole lahke - poe keset päeva voodisse" - Justin arvab, et see võiks tähendada "Ema vist oli lahke ja andis neile raha poodi minekuks?"
Või "Lapsed tõmbasid tekid kurguni?" - "Oot, kas nad sõid midagi ära, kas nad kugistasid oma teki alla?"
Ehee.

Ja siis küsib ta mult selliseid asju:
"Täna oli ju laupäev" - mida see "ju" siin tähendab? Mina üritan seletada: "...et see on elementaarne fakt, et on laupäev" .
"Nad ei läinudki alla" - miks on seal "-ki", mida see tähendab? Jah, mida see -ki sealt tähendab???

Lõpuks ütlesin ma, et kirjutame kõik need küsimused üles ja kui järgmisel aastal tagasi Eestisse kolime, läheb Justin taas keeltekooli ja esitab need mõnele professionaalsele õpetajale.
See on ikkagi parem ju!

12 Comments:

Blogger andry said...

ju - antud kontekstis eeldab ütleja, et teine osapool teab midagi, mis on tal kas ununenud või mida ta pole teadnudki.


A need on juba sellised finessid. Imeloom, see Justin.

1:31 PM  
Blogger Helen said...

mind ka vaga huvitab kuidas eesti keele oppijatele sellised nyansid selgeks tehakse. yks tuttav mul opetab sakslastele eesti keelt, peaks talt uurima. ja siis tee veel selgeks kuidas yks sona erinevalt haaldatakse, naiteks palk, palk nagu puunott ja palk nagu tootasu.

2:49 PM  
Anonymous Leeloo said...

gi (ki) is an emphatic enclitic -- it puts emphasis on the preceding word. Depending on the context, it can be translated as "even", "as well", "also", "too", etc.

"Mu võtmed olidki kadunud." - "My keys WERE missing."

"Mu võtmed ei olnudki kadunud." - "My keys WERE NOT missing."

"Mu võtmedki olid kadunud." - "Even my KEYS were missing."

"Minugi võtmed olid kadunud." - "Even MY keys were missing.", or "MY keys were missing too.", or "MY keys were missing as well."

"ju" is a sentential adverb that means something like "of course", or "as you know". "ju" in a sentence points out that what's said in the sentence is rather obvious.

"See on ju hea." - "It is good, of course."

"Miks sa tööl ei ole? - Ma olen ju haige." - "Why aren't you at work? - I am ill, as you know."

4:31 PM  
Blogger Eppppp said...

...Aga olgem ausad, see näeb ikka õudne välja küll. Umbes sama õudne nagu hiina keele viis tooni.

6:54 PM  
Blogger mermaid said...

Tellisime oma issile ka selle raamatu keele õppimise eesmärgil. Vaatame, kas saab siis asja. Muidu ta ikka vahest loeb veidi eestikeelseid muinasjuturaamatuid..naljakas on kuulda küll, kuidas ta püüdlikult häälib :))))

9:13 PM  
Blogger Eppppp said...

... Sõbrad tõid Eestist ka hunniku Kroonikaid (kuigi Marta uputas osa neist ära vetsupotti ;).
Ja sealsetest intervjuudest õpib Justin ERITI hästi kõnekeelt! Lihtsat ja räägitavat.

5:19 AM  
Anonymous Heler said...

Muinasjuturaamatute ja üldse raamatute kaudu kasvab laste sõnavara. Sealt tulevad sõnad, mida igapäevaelus ei kasutata ja mis on samas just see nii-öelda keele ilu.
Aga nojah, Kroonikast õppimisel on kindlasti praktiline väärtus.

5:56 AM  
Blogger Kaur said...

Olen täiesti nõus, et tolle isside unejuturaamatu tekst on liiga keerukas keeles. Võib-olla vanemale eale sobib, aga selleks on jälle sisu liiga lihtne.

5:22 PM  
Blogger keelek6rv said...

leeloo seletas juba "ju" ja -gi/ki ära, aga ma lisan veel, et vene keeles on "ju" enamasti "že", saksa keeles vist "doch" (aga kuna mu enda saksa keele oskus on väga primitiivne, siis ma pead ei anna). inglise keeles jah kahjuks ei ole sellist vastet.
ja kas teil on juba olnud probleeme sõnadega "küll" ja "nüüd/praegu"? kui ei, siis küll tuleb :)

aga tegelikult ma tahtsin küsida, et miks justin u asemel ü tahab öelda? kas ajab lihtsalt täppidega ja täppideta variandi segi? sest inglise keeles on ju u tavaliselt "juu" (excuse) või "aa" (mud), või on mingis sõnas "üü" variant ka?

11:26 PM  
Blogger Eppppp said...

Justin on elanud Eestis ja ta kõrv on palju eesti keelt kuulnud, ta teab kõiki neid täpitähti ja kipubki nendega nüüd üle pakkuma (õ ja ö on tal küll saare murraku moodi mõlemad ö).
Katsun talle küll seletada, et kui täppe ei ole, siis a on a... Aga ta kipub sageli ikkagi ä ütlema. Mägusad mängod ;)

Nüüd ja praegu. Ja küll... Oojaa, sellest võiks uue postituse kirjutada ;)

5:02 AM  
Anonymous Anonymous said...

Mina olen kah varem täheldanud, et lastele kirjutamine on ääretult raske, sest me täiskasvanud oleme ju nii "keerulised". Nimelt kirjutasin kunagi armasale vennapojale muinasjutu. Pealkiri oli "Pria ja sõbrad ehk suur tükk ajab suu lõhki". Lugesin ette. Samal ajal märkan, et kutt niheleb ja pööritab silmi. Siis esitas ta küsimusi - mida tähendab see sõna jne. Minu jaoks tundusid need sõnad nii elementaarsed ja lihtsad. Kui ma loo lõpuni olin lugenud, küsis: " Mis kõik või?! Aga...aga kus see lõhkine suu siis jäi???" Ise jäljendas suuga plahvatamist. Sellest ajast pole ma rohkem ühtegi lugu kirjutanud.

Kunagi juhtusin nägema ETV pealt ühte saadet, kus välismaalased rääkisid oma eesti keele õpingutest. Minu jaoks oli see niivõrd huvitav, sest ma pole kunagi selliste nüansside peale mõelnud. Näiteks sõna kooli - lähen kooli või kooli taga... Kuidas välismaalane hakkab iseseisvalt tajuma õige välte kasutamist?
Siis oli seal üks türklane (vist on ka TÜ õppejõud), kes ütles väga loiult ja nii muuseas: "Mina õppisin eesti keele ära kahe kuuga ja see polnud üldse raske." Kusjuures polnud tal ka erilist aktsenti...

Polegi veel Sinu blogisid kiitnud, kuigi loen neid juba mõnda aega. Need panevad kaasa mõtlema, tundma, muigama jne.

Tervitused!

8:56 AM  
Blogger Eppppp said...

Ma millegipärast arvan, et see türklane oli Hagani Gajablõ, kellega ma kunagi ajakirjandusosakonnas koos õppisin. Ja kui see tõesti oli tema, siis ta kindlasti liialdas - mina kohtasin teda siis, kui ta oli aasta aega Tartus elanud ja siis hakkas tal tasapisi tulema mingi tase, mida võiks nimetada - mööndustega - "õppisin ära".

raske keel on meil.

12:27 PM  

Post a Comment

<< Home