Friday, March 10, 2006

Peitu, peitu!

Mis on Marta lemmikmäng?
Mis on kõigi 2aastaste lemmikmäng?
Mis on see, mida emme ja issi naeru kõhistades kaasa teha viitsivad?

Eks ikka peitus!

1. variant
Ma jooksen kiiresti ära teise tuppa ja hüppan kiirelt mõne ukse taha nurka. Uues korteris on meil palju uksi... Marta tormab mulle järgi ja näeb tühja tuba. Õhinal hakkab ta otsima, ise omaette pobisedes "Ei ole, ei ole...?" ja vahepeal hõigates "Emme, uuuu!"
Varem hüüdsin vastu "uuuu" või hüppasin peidust välja, kui ta mind ei leidnud. Aga nüüd oleme edasi liikunud edasijõudnute tasandile. Seisan või istun seal niikaua hiirvaikselt, kuni ta mind üles leiab.
Siis karjume mõlemad "haa!" ja mina jooksen kiiresti teise tuppa mõne ukse varju.

2. variant
Seda saab mängida siis, kui Justin ka kodus on. Siis ootab üks - näiteks mina - ühes toas ja loen kõva häälega kümneni. Samal ajal läheb Justin koos Martaga kusagile peitu. Kuna Justin on päris suurt kasvu mees, siis ega neil suuri valikuvariante pole. Ikka uste taha!
Tavaliselt näen ma neid muidugi kohe (ma olen ju taibukas), aga tegelen demonstratiivselt otsimisega, õpetades samal ajal Martale sõnavara ja fantaasiat.
"Kas issi ja Marta on voodi all? Ei ole! Kas issi ja Marta on sahtlis? Ei ole! Kas issi ja Marta on korvi sees? Ei ole!"
Selle juurde on vaikselt ukse tagant naerupuksumist kuulda, või siis sosinat "Tss, Marta, tss!"
Lõpuks ei pea Martal närvid vastu ja ta hüppab välja: "Aaaah!"

3. variant
See on kõige värskem mäng ja see näitab, et Marta on arenenud ja suudab kauem kannatlikult peidus olla.
Vahel märkan ma, et ta on kadunud. Lihtsalt kadunud. Korter on vaikne. Pole teda ei ühes toas ega teises. Hüüan ta nime. Ei kusagil!
Esimesel korral läksin päris närvi, aga nüüd juba tean, et ta on endale peidukoha valinud. Eks ikka jälle ukse taga. Või kui ma olen unustanud köögikapi uksel lasteluku kinni tõmmata, siis kössitab ta seal, makaronikarpide kõrval...

6 Comments:

Anonymous Siiri said...

Oh kui hea pilt :)))

6:33 PM  
Blogger andry said...

pilt on tõesti vapustav

aga ega lugu halvem pole, lihtsalt sõnadesse kõik ei mahu.

11:42 PM  
Blogger andry said...

ja see mäng pakub mõnu veel aastaid muide.
Bullerby lastes on koht, kus Liisa või keegi peidab end kummikutesse ja vihmamantel on peal.
Tuleb meelde?

11:50 PM  
Blogger krista said...

ma võiks isegi öelda, et aastakümneteks.

Kunagi ammu... nii kümme aastat tagasi olin ma koos sõbrannaga Saksamaal lapsehoidja. Sõbranna peres oli 2 täiskasvanud perepoega, kellel mitu head sõpra. Lisaks sellele oli neil suur kolmekordne maja. Nii me siis seal üks talveõhtu peitust mängisime. Maja tehti pimedaks ja hasart läks lõpuks nii suureks, et enam ei piirdutud ukse taha peitmisega. Kes kuhu vahele mahtus, sinna ta ka ronis. Mõni ei mahtunud sealt lae ja kapi vahelt enam pärast väljagi. Eriti lahe oli, kui mitu inimest teineteise teadmata ühte ja sammasse urkasse peitu proovisid ronida.Igatahes, peidus olla oli jube naljaks, aga otsida oli päris jube seal pimedas majas.
Nii et.... :)))))

4:17 AM  
Blogger ema, isa ja leevike said...

me mängime ka siiani seda mängu, ise juba kolmekümnesed. ja tuligi uus mõte, millest blogis kirjutada.

1:41 PM  
Anonymous triin said...

Muidugi mängime ka meie peitust. Ja alustasime samuti, et otsid ja teed näo nagu ei leiaks. Nalja palju. Aga hiljem oli raske Oskarile seletada, et tegelikult ei käi peitus nii, et otsid ikka kuigi juba näed teda. Kui Leena seda mängu taipama hakkas, siis ta läks joonelt Oskari juurde. Ja Oskar siis oli kuri, et Leena on ikka nii titt, et ei oska kaua otsida ka. Isegi praegu kuulen ma vahel Oskari pahameele hüüdeid - sa ei tohi mind nii kiirsti üles leida!

2:25 AM  

Post a Comment

<< Home