Peitu, peitu!

Mis on Marta lemmikmäng?
Mis on kõigi 2aastaste lemmikmäng?
Mis on see, mida emme ja issi naeru kõhistades kaasa teha viitsivad?

Eks ikka peitus!

1. variant
Ma jooksen kiiresti ära teise tuppa ja hüppan kiirelt mõne ukse taha nurka. Uues korteris on meil palju uksi... Marta tormab mulle järgi ja näeb tühja tuba. Õhinal hakkab ta otsima, ise omaette pobisedes "Ei ole, ei ole...?" ja vahepeal hõigates "Emme, uuuu!"
Varem hüüdsin vastu "uuuu" või hüppasin peidust välja, kui ta mind ei leidnud. Aga nüüd oleme edasi liikunud edasijõudnute tasandile. Seisan või istun seal niikaua hiirvaikselt, kuni ta mind üles leiab.
Siis karjume mõlemad "haa!" ja mina jooksen kiiresti teise tuppa mõne ukse varju.

2. variant
Seda saab mängida siis, kui Justin ka kodus on. Siis ootab üks - näiteks mina - ühes toas ja loen kõva häälega kümneni. Samal ajal läheb Justin koos Martaga kusagile peitu. Kuna Justin on päris suurt kasvu mees, siis ega neil suuri valikuvariante pole. Ikka uste taha!
Tavaliselt näen ma neid muidugi kohe (ma olen ju taibukas), aga tegelen demonstratiivselt otsimisega, õpetades samal ajal Martale sõnavara ja fantaasiat.
"Kas issi ja Marta on voodi all? Ei ole! Kas issi ja Marta on sahtlis? Ei ole! Kas issi ja Marta on korvi sees? Ei ole!"
Selle juurde on vaikselt ukse tagant naerupuksumist kuulda, või siis sosinat "Tss, Marta, tss!"
Lõpuks ei pea Martal närvid vastu ja ta hüppab välja: "Aaaah!"

3. variant
See on kõige värskem mäng ja see näitab, et Marta on arenenud ja suudab kauem kannatlikult peidus olla.
Vahel märkan ma, et ta on kadunud. Lihtsalt kadunud. Korter on vaikne. Pole teda ei ühes toas ega teises. Hüüan ta nime. Ei kusagil!
Esimesel korral läksin päris närvi, aga nüüd juba tean, et ta on endale peidukoha valinud. Eks ikka jälle ukse taga. Või kui ma olen unustanud köögikapi uksel lasteluku kinni tõmmata, siis kössitab ta seal, makaronikarpide kõrval...