Linnugripp ja kommipeitus

Teadupärast ähvardavat inimkonda linnugripp.
Nõnda ostis meie pere kohalikust hulgilaost hiiglama palju süüa. Toppisime kõik need konservid ja kotid magamistuppa oma voodi alla.
Ja nagu eksperdid soovitasid, ostsime ka "lohutus-sööki" - eks ikka kommi ja shokolaadi.
Sättisin need magusakotid kohe voodi ääre lähedale. Nii oli hea vahel kate eemale lükata ja sealt mõni kommike endale põske napsata.

Eile toimetasin ma korteris mingeid oma asju kui järsku jõudis pähe - miks nii vaikne?! Selline vaikus saab tähendada vaid ühte: Marta on kusagil teises toas pahanduse kallal.

Hiilisin kiirelt ja otsivalt tube mööda ringi. Hiilida tuleb sellepärast, et vahel harrastab ta kappide otsa ronimist ja siis ei tohi teda ehmatada...
Istus sõbrake hoopis magamistoas voodi taga, endal kogu nägu ja püksid sulanud shokolaadiga koos.
"Mõnus! Mata leidis!" kiitis ta. Ja oli ülevoolavat heas ja energilises tujus, nagu shokolaadi tarbinud ikka. Lõunauni jäigi seekord magamata, sest shokolaadienergia pulbitses lapsel veenides...

Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Miks ma ainult shokolaadid ära kapi otsa peitsin. Täna hommikul valitses korteris korraga taas vaikus...
Nojah! Keegi istus taas meie voodi taga ja seekord oli ta ametis kõvade karamellidega. Nendega, mida kaheaastane laps ei tohi saada, sest võib need imedes endale kurku tõmmata.

Rähklesime mõnda aega, üritasin oma kahte näppu lapsele suhu saada, et komm välja tõmmata. Seda oli mulle kunagi õde õpetanud: ühe näpuga lükkad ainult alla, vaja on kaks näppu lapse suhu saada!

No minul õnnestus komm ka kahe näpuga alla lükata. Plumps! tegi ta ja oligi läinud, õnneks söögitorru, mitte hingetorru.
Marta hakkas nutma ja mina korjasin kommid kokku ning peitsin kapi otsa.
Sellised on siiani olnud linnugripi-draamad meie perekonnas.