Minu hüüdnimi on Mina

Kuulsin enne kahtlast solberdamise häält. Nojah! Olin vetsu ukse lahti unustanud ja Marta mängis otse potis veega!
"Tule ära!" hüppasin ma juurde.
Marta aga: "No, stop it! Stop it!" See on tal viimase aja kild. Ja lisas, minu poole näppu vibutades: "Mina, mine ära, mina!"
"Sina tuled nüüd siit ära!" teatasin mina ja kiskusin rabeleva lapsukese vetsupoti juurest minema.
"Ei, sina tahab siia!" hüüdis Marta. "Mina, mine ära!"

--

Pärast vaatasime raamatut.
"Vaata, siis on kutsu, mis häält kutsu teeb?" küsisin ma.
Marta raputas pead ja näitas näpuga minu poole: "Ei, mina teeb kutsu häält!"

--

Hiljem tuli lapsukesel joogijanu. Ta näitas jälle minu poole ja teatas käskival toonil: "Mina toob juua!"

Nii et nüüd on meil vist läbi aeg, mil rääkisime Martast ja Emmest. Nüüd on Marta arust minu hüüdnimeks Mina ja Marta hüüdnimeks Sina.