Riidemähkmetest, pissipotindusest ja Ameerikast

"Mida? Sa kasutad lapsele riidemähkmeid?!"
Sedamoodi imestanuid on olnud rohkem kui üks. Tegelikult on neid olnud isegi rohkem kui kümme.
Eriti imestavad nad siis, kui kuulevad, et meil ei olegi kodus pesumasinat ja ma käin iga kahe-kolme päeva tagant pesumajas (Nüüd üha harvemini, sest võite ära arvata, mida me nüüd mähkmete asemel kasutame... Õige vastus. Potti.)

Kui Marta oli päris pisike, ei tulnud mulle pähegi, et pampersitele võiks olla alternatiivi. Õigemini - pähe ju tuli, aga olin sel ajal vist mõttelt kinni ja ka liigselt oma ämma mõju all. "Need ju haisevad!" teatas ta kohe, kui ma riidemähkmeid mainisin.
Ma meenutasin küll kõhklemisi aega, kui meile sündis perre väikevend, olid nõukogude korra viimased aastad - igasuguseid asju mäletan sellest ajast, aga mähkmete haisemist mitte, sest pildusime need kohe vannitoas ühte vett täis kõrgesse kaussi. Ja edasi on mälus juba pilt mähkmepesu asemel poti peal istuvast vennasest. Minu mäletamist mööda toimus see potile üleminek ikka väga kiiresti.

Marta kuuenda kuu sünnipäevaks otsustasin ka mina osta pissipoti. Elasime sel ajal veel Justini vanematega koos, olime lausa seal kaubamajas koos - mina, Justin ja tema ema.
"Sa teed nalja?!" hüüatas Christine. "Sa ei taha omet tõsiselt 6-kuisele lapsele pissipotti osta?!"
"Miks nalja," kohmasin mina. "Just paras aeg, nüüd ta juba istub ilusasti..."
"6-kuisele lapsele pissipott! Ütle ometi midagi, Justin!" hüüatas Christine uuesti. Justin kehitas õlgu: "Ema, ma tõesti ei tea pissipottidest mitte kui midagi."
"Siin on ju isegi poti peale kirjutatud, et kasutamiseks alates 18 elukuust! Issand, alla aastast last potitrennima!" Tundus, et Christine hüppab kohe läheduses seisvate inimeste juurde ja hakkab tegema rahvaküsitlust teemal "Millal on õige aeg tutvustada lapsele potti."
Seeasemel lahkus ta kurjal ilmel ja ütles, et ootab meid autos.
Ostsime poti.

Justini ema oli mu peale veel mitu päeva pahane ja üritas mulle selgeks teha, et liiga varajase potitrenniga rikun ma jäädavalt lapse psüühika. Omal ajal kolledzhis olevat ta seda isegi lastepsühholoogias õppinud. "Varajane potitamine on nagu natsi koonduslaager," kõlas üks ta võrdlusi.

"Mida ma sellega lapse hinges ära rikun, kui ma ta pärast und poti peale tõstan ja pissi sinna püüan?" ei saanud ma aru.

Tasapisi hakkasin tegelikult aru saama küll, sest lugesin internetti-ajakirju juurde.
Selge pilt.
Kui paljude eestlaste meelest olin ma kuus kuud hiljaks jäänud potitamise alustamisega, siis Ameerikas tutvustatakse potti siis, kui laps on poolteist-kaks-kolm aastat vana.
Kui eesti emmed tegelevad lapse pissihoogude aimamisega ja kinnipüüdmisega, siis Ameerika emmed lasevad lastel rahumeeli pampersitesse pissida, ka pärast magamist ja õueskäiku, mil enamus lapsi oma põit tühjendavad ja kinnipüüdmine oleks väga lihtne.

Lõpuks, kui laps on n-ö vana ja arukas, viivad ameeriklased läbi "potitrenni". See on kindel protseduur: päevast päeva mähkmeid kandnud tegelasel võetakse mähkmed ära ja sunnitakse teda võimalkult palju potil istuma. Potitrenni nippide kohta on raamatuid kirjutatud: kuidas juba varem hakata lapsega rääkima ja talle pottipissimise populaarsust õpetada; kuidas teha koju üks potitrenni-tuba, kus laps trenninädalal viibib ja kus ta ilma püksata saab joosta; kuidas emal tasuks see nädal võtta teistest askeldustest vabaks ning kõik jutud ja energia suunata potiteemale jne.

Tavaliselt olevat nädala pärast lapsel selge, et edaspidi tuleb pissida potti. Murtud saab tema välja kujunenud harjumus, ning mõistuse ja jõu koosmõjul on potitrenn läbi viidud.
Kui aga rüblik ei ole nädala jooksul asjale pihta saanud, siis tavaliselt lükatakse see aeg edasi - proovitakse uuesti kuu, kahe või kolme järel.
Vähemalt neljandaks sünnipäevaks on enamus siinseid lapsi siiski mähkmetest väljas, väidab statistika. Tõsi, vahel mänguväljakul vilgub ka mõnel viieaastasel mähe kleidi alt või pükste vahelt.
Ning olen oma kõrvadega kuulnud, kuidas kuueaastaste vanemad arutavad, et kõige raskem olevat öisest mähkmest loobuda, sest lapsel on öösel voodis ju nii mõnus, ning magav põis ei tea, mis ta teeb.

Minu lapsuke aga asus teise paati. Pisside püüdmine pole sugugi nii raske ja ka Justini ema rahunes tasapisi, nähes, et minu kontseptsioon potitamisest on hoopis teisugune kui tema alguses kartis.
"Te seal Eestis potitrennite emasid, mitte lapsi!" ütles ta.

Aga mina lugesin ja arenesin ikka keskkonnateadlikumaks. Enam polnud mulle sellest küllalt, et ma umbes poole võimalikust raiskamata jätsin, sest teise poole ma ju ikkagi raiskasin. Ikka kogunes iga päev mitu pampersit, mis ma prügikasti viskasin, meel ikka raskem.
Üks selline mähe kõduneb looduses umbes viis sajandit. Vähemalt seda näitavad katsed laboris.
Ja kogu prügist, mis heaolu ühiskonnmad toodavad, moodustavat Pampersid ja muud ühekordsed mähkmed umbes 75% - roheliste organisatsioonide poolt on korraldatud spetsiaalseid prügi sorteerimise uuringuid, sealt need andmed.

Nii trükkisingi ma ühel ilusal päeval internetti otsingu "riidemähkmed" ning leidsin pakkumisi sadade kaupa. Sest selle ühe Ameerika sees, kus lapsed viienda eluaastani pamperseid kannavad, on teine - väiksem ja rohelisem Ameerika.
Harisin end. Sain näiteks teada, et need marlilapid, mida me nõuka-ajal kasutasime, kannavad siin nime "hiina mähkmed". Aga lisaks on mitu erinevat tüüpi tänapäevaseid riidemähkmeid, millel kõigil üks ühine omadus - nad on lõikelt samasugused püksikud nagu pampersid. Olgu siis krõpsu või trukiga, igatahes mõnusad kasutada.

Soovitan algajal mähkmeostjal kõigepealt muretseda ainult üks mähe ühest sordist, et siis katsetada, milline kõige paremini istub nii emmele kui titale. Meie lemmikuteks said kiiresti "Bumpkins" firma omad: veekindla kilekattega ja flanellpehme sisuga, hästi vedelikku imavad ja kinni hoidvad püksikud. Kui õnnetus juhtub, siis ei lekki see mähkmetest kaugemale, ning vahetada on neid ka väga lihtne.

Aga kui õnnetus juhtub... Mis siis edasi?
Kaks võimalust. Vahel viskan ma mähkmed vannitoas kaussi, kuhu lasen vett ja üllatus-üllatus, pesen seal. Kui Justini ema esimeset korda seda nägi, kommenteeris ta, teatud tögava romantika-nostalgiaga: "Sa oled ajas tagasi 19. sajandis?"
Seejärel panen ma mähkmekese ennevana kombe kohaselt kas rõdule tuule kätte või tuppa sooja kätte kuivama.
Teine võimalus, mida samuti kasutan, eriti kui pesumajja minek on peagi saabumas: ma viskan mähkme kilekotti ja seon kõvasti kinni. Siis läheb kilekott pesukotti ja meie siin küll mingit haisu ei tunne...

Omaette viguritükk on siis muidugi see kilekott pesumajas lahti saada ja selle sisu kiiresti masinasse poetada, nii kiirelt, et eenduv aroom kiirelt pesupulbrilõhna mattub; ning kilekott läheb tagasi kotitaskusse ootama, mil teda samaks otstarbeks taas vaja läheb.
Pesumajad on siin New Yorgi kandis väga levinud, siin käib koos igasugust rahvast ja aetakse igasuguseid jutte. Vahel olen ma ennast kirunud, et miks ma küll kodus oma riidemähet ära ei pesnud, kui värske tuttav seisab mul küünarnukikaugusel ning tahab oma jutte pajatada...
Olen korduvalt olnud valmis avama kotti ja ütlema: "Oeh, siin on mu lapse mähe, haiseb ehk veidi." Aga kuidagi on mul see salajase poetamise viguritükk siiski alati õnnestunud.

Väikelapse-hoidmisega lähemalt kursis olejad muidugi teavad, et lisaks pissile tuleb lapse seest välja ka muud. Vahel on see kollakas ja vedel, vahel pruun ja kõvema koostisega.
Selle kohta sain ma ühest Ameerika roheliste emmede netifoorumist väga hea nipi. Hoia mähet otstest kinni ja lase sellele vetsupoti vesi peale - see uhub mustuse minema. Vähemasti meie potis toimib see küll.

Nüüd on mu lapsuke 2aastane. Kahjuks ei saa ma veel kiidelda, et ta oleks täiesti mähkmevaba. Ikka juhtub, aga üha harvemini. Ameerika mõistes olen ma eesrindlane - sellises vanuses laps on juba peaaegu alati valmis teatama: "Emme, piss tuleb!" Tõsi, sageli teatab ta sellest täpselt viimasel hetkel... Ja vahel teeb hoopis nalja, sest kas pole tore vaadata, kuidas ema selle võlusõna peale lapse kaenla alla haarab ja tuhatnelja vetsu poole kihutab!

Viimasel ajal oleme beebide pissipotist loobunud, õigemini kasutame sellest alumist poolt, astmena, et aknast välja vaadata. Nüüd istub laps suure poti peal, kus on tema pehme potiiste. Võtab kõrvalt korvi seest raamatuid ja tundub eluga rahul olevat.

Ja viimane nipp, mis vähemasti minu Marta puhul toimib: seal poti peal oodates tuleks rahulikus ja mõnusas toonis rääkida kõigest muust - eilsest, tänasest ja homsest, hiirtest, hobustest ja karumõmmidest - ainult mitte oodatavast pissist.

PS. Ja lõpufotole kommentaariks. Vahel Marta ei tahagi raamatuid, tahab lihtsalt istuda ja mingi veidra harjumuse tõttu peab potikaas talle selja peale toetama. Nii need kummalised kombed alguse saavad, ma ei tea, kust ja miks ta selle on omandanud! Kas niimoodi on poti peal turvalisem? ;)