Mimmi ja papa

Marta kasvab aina suuremaks ja oskab üha rohkem inimeste järgi igatseda. Ma aitan tal ka Eesti inimesi meeles pidada, eriti meeldib talle, kui räägin lugusid ta ainsast nõbust. Need lood algavad kõik ühtemoodi ja Marta oskab juba ise alustada: "Kauge-maal elab Mona, valged uuksed ja sinise-silmad." Üks lemmiklugusid on see, kuidas Marta ja Simona istuvad teleka ees, söövad jäätist, vaatavad Mõmmi-Aabitsast ja mõmmi tuleb telekast välja nendega mürama.
"Aga Aap?" küsib Marta vahel mu Simona-lugude sekka. Siis tuleb mul kiiresti sisse lülitada järgmine tüüp, 17aastane onu Aap. Ja kohe tuleb ära mainida ka "nii pikad uuksed!" ja panna Marta Aabi juustega mängima.

Justini vanematest ma varem niisuguseid lugusid ei jutustanud - ei tulnud nagu pähe. Mõtlesin, et minu püha kohus on Eesti asja ajada ja eestlasi Marta peas meeles pidada, ning siinseid vanavanemaid näeb ta nagunii iga paari nädala tagant. Aga nüüd on Marta ise hakanud tellima: "Mimmi? Papa?" Siis tulevad meil kahepeale välja lood, kus on tegelasteks tagaaia kalad, kass, kaks koera, vanaema mullivann ja vanaisa kiiktool.

Möödunud nädalavahetusel käisimegi jälle mimmil-papal külas. Kohe, kui Marta reedel oma lõunaunest ärkas, ütlesin talle, mis toimuma hakkab. Esmakordselt ajaloos teatas Marta: "Autoga sõitma, pliis!" Eks ta ole aru saanud, et muudmoodi vanavanemate majja ei saa, kui tuleb autoistet poolteist tundi välja kannatada.
Kui hakkasime õigesse kohta jõudma, hakkas Marta mitme tuledes särava maja poole koogutama: "Mimmi-papa maja! Mimmi-papa house!"
Kui kohale jõudsime, mängis iiri muusika, sõime keedetud kapsast veiselihaga ehk traditsioonilist pätriku-päeva toitu. Ja siis hakkas Marta mimmi ja papaga tantsima. Meie Justiniga olime liiga väsinud ja vedelesime diivanil, vaadates, kuidas meie 2aastane lapsuke on võimeline tõepoolest juba esimesi teadlikke tantsuvõtteid omandama. Üks käsi selja taga, teine pea kohal, pisikesi sammukesi tippimas, niimoodi need kaks vana ja üks noor Petrone torupillimuusika saatel keerutasid...

Järgmisel hommikul vaatasime arvutist mimmi ja papa puhkusepilte - kust neil tantsukeerutamiseks nii palju energiat tuli, eks ikka puhkuselt! Viimase nädala olid nad veetnud Kariibi mere Neitsisaartel (St Johnil ja St Thomasel).

Marta on juba suur arvutifotode huviline (vahel tuleb mul hirm, et äkki isegi liiga suur, aga see on juba teine jutt). "Mis see on? Whats that?" ajas ta näpu ekraanile, papa süles, ja õppis aina uusi sõnu. Näiteks pelikan, kurg, vikerkaar ja liivaloss...

Ja lõunamaalt toodi ka kingitus - kohaliku kunstniku maalitud päikesekleit. Marta keerutas end vanaema toas peegli ees.
Päikeseline lapsepõlv.