Lapsega reisimas

See nädalavahetus oli meile paras väntsutus.

Siin on pilt meist Long islandi idatipus Montaukis, "maailma lõpus", kuhu tuli sõita nii kaua, et hakkas tunduma, justkui maakera olekski ümmargune ega lõppe iialgi. Ja laps karjus autos, nii et mul oli hääl kähe talle laulmisest. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis oli ta aga nii entusiasmi täis - oli ikkagi õige ta kaasa vedada:







Need kaks pilti on liivadüünides. Marta viskas oma botased minema ja tegi tõelist liivatantsu:







Ja siin on pilt Fire islandilt. See on veel üks maailmalõpp: peenike ja pikk barjäärisaarestik, mis kaitseb Vaikset ookeani Long islandi eest (nii, nüüd lugesin üle, mis ma siia praegu kirjutasin, aga ei muudagi seda ära - las ta olla, iseloomustab mu praegust väsinud meeleseisundit). Ka selle pildi tegemise hetkel olime tegelikult päris läbi, kuumarabandus oli lähedal. Aga siis võrgutas Marta ühe kohaliku turismipunkti töötaja ja me saime endale nende koosolekust üle jäänud maasikad ja viinamarjad.




Ühte ma ütlen. Lapsega reisimisel on oma võlu - sa õpid nautima hetke. Kui ikka praegu on oluline see liblikas, lill või liivatera, siis nii ongi.

Seega, läheme ka tulevikus oma Mardikaga reisima!