Uus sõber pesumajas

Marta uus sõber on meie pesumaja omanik, lätlanna Inga. Ta on üks ekstsentriline tüüp. Näiteks olen tast siin kirjutanud, ja kirjutan tulevikus veel. Tema lood sellest, kuidas ta USAsse sattus ja mis elu on siin elanud - need väärivad kirjapanekut.

Ingal on naljakas komme kinkida Martale iga kord raha. Äkki see ongi ameerikalik komme? Keegi teine pole seda siiani teinud.
Surub aga lapsele pihku dollari või kaks: "Võta, see on sulle!"
Ma ei taha seda tagasi lükata. Tänan, iga kord veidi kohmetudes, kuigi nüüdseks on ta seda juba umbes kümme korda teinud ja ma peaksin harjunud olema.
Ja iga kord pesumajast lahkudes võtan märja lapikese (mis meil jalutuskäikudel kaasa on kärutaskus) ja puhastan Marta käed üle. Rahatähed olevat ju ühed suuremad pisikukandjad üldse.

Veel meeldib Ingale oma kundesid ehmatada, ostes ühest Brighton Beachi venelaste pilapoest tobedaid asju. Üllatused nagu kommipakk, kus hüppab välja hiiglaslik prussakas, või pesumaja ukse kõrval asuv suur plastmassist kakajunn...
Ta ise naerab alati nii siiralt ja heledal häälel oma naljade üle.

Ja muidugi meeldib talle võtta lapsukesi ja neid pesukärusse toppida, et siis neile sõitu teha. "Püüa kinni!" hüüab ta naiskapteni häälel ja lükkab lapse koos käruga minu poole teele. Marta kiljub erutusest ja hoiab kõvasti käru äärtest kinni. Siis tõmbab Inga pesumaja ukse lahti ja läheb õue sõitma.
Kõrval asuvad veinipood ja juuksur - sealne rahvas teab, et Ingalt võib kõike oodata. Nii nad ainult naeravad ja lehvitavad, kui pesukäru ekipaazh mööda sõidab.

Mina vaatan ja tunnen ennast nii naljakalt. Ühteaegu mõnusalt ja kohmakalt. Teen paar pilti. Ja mõtlen, et küll on tore, et ma veel ühte huvitavat isendit siin issanda loomaaias olen tundma õppinud. Ja et on veel üks inimene, kes Marta lapsepõlvemälestustesse kustumatu templi lööb.