Saturday, December 31, 2005

ESIMENE LUMEMEMM




Aasta viimase päeva hommik üllatas meid lumesajuga. Marta sai peaaegu katarsise, ta hüppas akende ees ja kisas "Lumi! Õues on lumi!" Ja jooksis, saapad käes, välisukse ja akna vahet: "Emme, issi, come on, õue!"
Läksimegi, kell oli 9 ja tänavad olid rahvast tühjad. See lumesadu - kestis umbes 40 minutit - oli lõppeva aasta viimane kingitus meile, suur aitäh. Kraapisime niipalju lund kokku, et mätsisime ka Marta esimese lumememme (Kui New Yorgis mõni nädal tagasi esimene lumi maha tuli, siis jäi meil lumememm millegipärast tegemata).

ÜLEVAADE MARTA SÜNNIPÄEVAST











Justin istub teises toas oma laptopis ja kirjutab praegu enda nägemust eilsest päevast. Leppisime kokku, et ei vaheta vastastikku sõnakest ja kirjutame lihtsalt oma muljed, mida hiljem huvitav võrrelda.

VARAHOMMIK ÄREVUS
Vahel ma mõtlen sellele, et kes teab, võibolla just praegu ja täna sünnib mõni selline hetk, mida mu laps mäletama jääb?
Nii oli eile hommikul ärgates mu põues mõnus ärevus. Minu laps saab juba kahe-aastaseks ja võibolla ta jääb seda päeva mäletama! Olime Justini vanemate juures, kõik teised magasid ja mina hiilisin ringi: katsin laua, panin tordi koos küünaldega valmis, käisin Martat patsutamas, et ta juba üles ärkaks...

HOMMIK ITAALIA MOODI
Minu andmetel on hommikud a la italiana alguses väga uimased, siis väga kaootilised ja kärarikkad. Kui lapsukese üles sain, siis hakkas ajastamine: tulge palun kööki, avame Marta kingitused ja laulame talle sünnipäevaks ja puhume küünlaid! Viie inimese üheaegne köökisaamine võttis kindlasti kakskümmend minutit, kui isegi mitte pool tundi. Tordisöömise ajal käis kärarikas arutelu, mis päevaga teha. Justini isa John oli spontaanselt otsustanud võtta vaba päeva ja meid autoga Manhattanile viia. Aga Justini vanemate tempot teades tegime ettepaneku, et me läheksime ikka vanade plaanide kohaselt rongiga, ning nemad tulgu järgi nii, nagu jõuavad (nad jõudsid kohale kella 15ks pärastlõunal).

REISIMINE PETRONEDE MOODI
See on meil vana nali, meie esimestest ühistest reisidest alates: Petrone stiil tähendab millegi mahaunustasmist ja transpordivahenditele jooksimist. Ega me siis oma lapse sünnipäeval teistmoodi saanud teha! Kõigepealt unustasime lapsekäru maha ja Justini ema pidi auto ümber keerama ja tagasi koju kihutama. Siis jooksime rongile, jõudsime jaama... ja selgus, et ma olin rongiaega valesti vaadanud, nii et tegelikult polnudki veel väga kiire. Kui Justini ema lahkus, hakkasime oma raha lugema ja selgus, et meil pole piisavalt sularaha pileti ostmiseks rongist. Niisiis jooksis Justin peroonilt tagasi jaamahoone juurde, et seal automaadist osta. Seal avastas ta, et tema deebetkaart on kadunud! Õnneks töötas automaat ka krediitkaardiga.
Kui rongi hüppasime, hakkasime meeleheitlikult kotte ja taskuid otsima, et deebetkaarti leida. Minunimeline deebetkaart meie arvele ei tööta, pole kunagi tööle hakanud ja ma olen aina edasi lükanud panka õiendama minekut (vahepeal tunduski see mittetöötav kaart jumalikult õige lahendus, sest siis ma ei saanud raha raisata ja Justin käis õhtuti töölt tulles oma kaardiga toidupoest läbi).
...Aga Justini kaarti leida ei õnnestunud. Asusime mälus sorima, kuni samm sammu haaval tuletasime meelde enda elu eelmises ajastus, st rohkem kui nädal tagasi, enne jõule.
"Sa läksid ju kalkunit tooma lihaleti juurde ja andsid mulle oma kaardi, et ma ülejäänud toidu eest maksaks!" tuli mul meelde.
Ja mis edasi sai? Kumbki ei mäletanud.
Ja mis mul seljas oli?...
Natukese aja pärast sai Justini ema telefonikõne: "Ole hea, vaata minu punast mantlit, kas seal on midagi taskus?"
"Mis seal taskus peab olema?" küsis Justini ema - ei saa talle liigset uudishimu seekord ette heita, seda oleks küsinud vähemalt 9 inimest 10st.
"Vaata... Kui see asi on seal taskus, siis sa tead, mis see on."
Natuke kohmitsemist. Siis teatab Justini ema: "Jah, siin see on! Toome selle siis endaga kaasa!"

LASTEMUUSEUM: PARADIIS VÕI PÕRGU?
Nii, vähemasti pangakaart sai leitud. Aga kuna meil sularaha tekitamise võimalust hetkel polnud (automaadist ei saa krediitkaardiga võtta), siis sõitsime Manhattanil raudteejaamast üla-linna mitte takso, vaid metrooga. Ja tõeliste maakate kombel suutsime istuda valesse rongi - ekspressi, nii et leidsime end 14 tänavavahet põhja pool. Egas midagi, kõndima! Upper West Side oli jalutuskäiku väärt.
Sünnipäevalapsel oli õnneks kogu hommikpoolik olnud väga hea tuju. Rongis mängis ta oma näpunukkudega, näidates neile mööda vilksatavaid objekte: "Vaata, õues on puu! Õues on külm! Õues on maja!" Ja vahel ka natuke soovmõtlemist: "Õues on lumi!" Lisaks kõik need laulud, mis ta kaasreisijatele esitas - eestikeelset repertuaarist näiteks "Mõmmi aabits" ja "Rongisõit", temapoolsed lühendatud tõlgendused.
Aga lastemuuseumis vonkles pikk järjekord, et oma kärusid ja mantleid ära anda. Ja isegi seal, väljapääsu juures, polnud minu arust mitte mingit õhku hingata. Pärast veerandtunnist ootamist saime viriseva Marta lõpuks maja pealt lahti lasta.

...No mis ma oskan selle maja kohta öelda.
1. Ärge minge sinna muuseumisse nädalavahetusel.
2. Ärge minge sinna koolivaheajal.
3. Minge kihilise riietusega, nii et saate end poolalasti koorida, kui liiga palav hakkab.
4. Võtke kaasa ohtralt juua ja ka mingit nänni söömiseks (või ei suutnud me selles massis toidukohta lihtsalt leida?)
5. Varustage end niiskete antibakteriaalsete salvrätikutega, sest asjad tunduvad olevat veidi räpased ja tekib üsna kiiresti tunne, et peaks lapse käsi puhtaks tõmbama. (Ja WCgi võib olla ülerahvastatud, nii et seal on raske käia käsi pesemas)

Nii et kogemus minu jaoks: õhupuudus, kohutav hulk jooksvaid ja lärmakavaid rüblikuid ja nende sabas püsida üritavaid lapsevanemaid. Vähe võimalusi istumiseks... Vahepeal istusin mõnes ruumis nurka põrandale ja olin kotivalves, seni, kuni Justin sukeldus koos Martaga kehade merre.
Aga kui Marta oskaks blogida, kirjutaks ta siia ilmselt: mõnus, mõnus, mõnus! Palju lapsi ja palju mänguasju! Ja palju autosid! (Koha eest mänguauto ja -bussi roolis võitles ta koos suurte poistega ja kuna suurtel poistel olid emad-isad sabas, kes neid manitsesid, siis sai Marta päris sageli löögile ja keeras rooli, uhke näoga.

CENTRAL PARK: MANHATTANI NAERATUS
Miks mulle NYC meeldib rohkem kui mõni teine suurlinn, selle võiks kokku võtta ühe sõnaga: Keskpark. Pärast lämbet rüselemist ja minestamiseelset seisundit lastemuuseumis oli seal jalutamine niisugune õnn, et ma lihtsalt kõndisin ja õhkasin iga paari sammu tagant, kui õnnelik ma praegu olen. Ostsime take away pirukad, nautisime värsket õhku ja suhteliselt sooja ilma. Marta tegi lühikese lõunauinaku, siis kohtusime uuesti Kärdi ja Areniga, kellega olime koos juba enne muuseumis. Aren on 5aastane väga iseseisev noormees ja Kärt on tema ema, 5-6aastase Manhattani staazhiga, ühesõnaga, tõelised kohalikud, kelle tagaaiaks on Keskpark. Erilisest suhtlemisest seekord välja ei tulnud, sest Martal oli külm. Igatahes kavatseme ka edaspidi Kärdi ja Areni abi kasutada Manhattaniga lähemaks tutvumiseks ;)

ROCKEFELLER CENTER: THE TREE!
Vahepeal olid helistanud Justini ema ja isa. Võtsime metroo alla-linna ja kohtusime nendega ühel Manhattani tuiksoonel: Rockefeller Centeri juures. Nüüd sain aru küll, miks Kärt oli meil soovitanud mitte minna sinnakanti! Rahvast oli nii massiliselt, et ma ei sutnud vahepeal ka oma jõuvõtet kasutada, Marta käru läbi massi suruda. Rockefelleri keskuse ees on "The Tree", mida Justini vanemad alati jõulude ajal vaatamas käivad. Igal aastal kammitakse läbi suur maa-ala metsa kusagil Kanadas või Vermontis, enne kui üks uhke kaunitar välja valitakse. Ma ei olenud kunagi nii suurt jõulupuud näinud, lähemalt tüve vaadates saime ainult ahhetada: niiii jäme! Nagu Viiralti tamm! Kui palju aastaringe ta võis elanud olla, ei kujuta isegi ette.
(Ma tean, et seda võib sildistada "pseudoroheliseks", aga minul on jõulupuudest kahju.)

ÕHTU LÕPP RESTORANIS
Saime siis Justini ema-isa autos küüti Hobokenisse, kus kohtusime restoranis Iani ja... ta uue tüdruksõbraga (nii et Justini ennustus läks täide, ta ütles, et veel enne aasta lõppu on Ianil uus pruut, sest tema "leina ja vaikuseperiood" on enamasti 3 kuud. Justini uus ennustus on, et suveks näeme uut pruuti... Andestagem talle ta künism, ta on lihtsalt liiga palju tulevasi vennanaisi pidanud oma südamesse vastu võtma ja siis sealt minema viskama). Suzanne oli kena blond neiu, kes sai Martaga kohe sõbraks.
Sünnipäevalapsel tuli jälle esinemise tuju, ta seisis meie pingil püsti ja dirigeeris: "Come on, Ian, A-B-C-D!" Ja Ian pidi siis koos temaga laulma tähestiku laulu. Või: "Come on, Emme, Mõmmi Aabits!" Ja laulsime kõva häälega: "Ma olen väike, olen alles väike..." Vahepeal läks Marta, küllap üleväsimusest ja liiga vähesest lõunaunest, nii ülemeelikuks, et hakkas väga kõva häälega üle restorani kiljuma. Mina küll ei tea, kuidas teda sel puhul peatada. Õnneks saabus siis söök. Ja pärast põhirooga tellisime ka väikese koogi, koos küünaldega, ja terve ettekandjate rida kogunes laulma "Happy Birthday", millega ühinseid ka kõrvallauad. Marta seisis, silmad pärani. Võ'ibolla see ongi see mälestus ta sünnipäevast, mida ta jääb alatiseks mäletama.

JA INTIIMSEM LÕPP: MULLIVANN
Üks neist vähestest materiaalsetest kinkidest, mis Marta meil sel aastal sünnipäevaks sai, oli pudel vannivahtu. Enne magamaminekut mulistas ja kilkas ta pikalt vannis. "Mata ujub! Palju mullid! Mõnus!"

PS. Valisin ka paar pilti. Näha on kaart, mille ma ühest vanast jõulukaardist meisterdasin (ninaauguga; seda proovib oma näo ette parajagu papa John). Vanavanemad kinkisid Martale riideid ja nuku, need pole pildil näha, aga küll näeb meie tehtud albumit "Marta 2".
Edasi on pilt rongisõidust ja teine pilt lastemuuseumis autoroolis olemisest.

Thursday, December 29, 2005

KAS ISSI ON ELEVANT?

Kui palju kordi järjest saab lapsega vaadata unejutuks sama raamatut, enne kui sellest kõrini saab (mul, mitte Martal)...

Tema unejutu-lemmikute hulka kuuluvad mitu inglisekeelset loomapiltidega raamatut. Juba ammu on ta selgeks saanud, kes on pildil ja mis värvi ta on ja mis häält ta teeb...

Ja siis tuli mul uus mõte.
"Kas see on kutsu?" küsisin ma ilmekalt, kui tuli delfiinide pilt..
Martal lõid silmad suureks ja vahtis mind täie hämmastusega. Siis uuesti pildi poole.
"Ei ole kutsu," ütles siis, ikka veel kergelt üllatunud.
"Kas see on ämblik?" küsisin mina. Ja vastasin ise, pärast väikest pausi: "Ei ole!"
Siis: "Kas see on krokodill?"
Marta hakkas juba mängule pihta sama ja see hakkas talle nalja tegema... Krokodill on ju tema lemmiksõna, ehk aitas seegi kohaneda.
"Ei ole... kokodill!" ütles ta. "Ei ole!"
"Kas see on delfiin?"
"Delfiin!" Hääletoonis polnud mingit kahtlust. Delfiin mis delfiin.

Vaat selline lihtne mäng. Nüüd oleme vanade raamatute kallal igal õhtul seda mängu harrastanud. Marta oskab juba ise küsida. Võtab näiteks hiire pildi ja küsib: "Elevant?", endal nägu nalja täis.

Ja eile jõudis ta ka uue tasandini. Kui Justin tuppa tuli, siis näitas Marta näpuga tema poole ja küsis: "Elevant? Ei ole! Kutsu? Ei ole! Issi? Issi!"

Ma olen tema intellektuaalse arengu üle väga uhke ;)

KALLIS HAIGE REBANE


Mida teeksite teie, kui koer närib katki lapse mänguasja ja laps näeb tulemust?
Kas te viskaks mänguasja ära?
Või üritaks lapsele õpetada halastust ja kaastunnet nende vastu, kes teistmoodi, kes elu hammasrataste vahele jäänud?

Justini vanemate koera Hannah käest päästetud kummist rebane nägi välja päris armetu, kannatada saanud oli nii looma saba, käpad kui silmnägu.
Aga vaieldamatult oli säilinud kummikänkra rebaselikkus, st ilma erilist fantaasiat rakendamata võis ikka näha, et see loomavare on olnud rebane.
"Haige rebane," ütlesin ma Martale ja pesin känkra kraani all puhtaks.
"Kas sa kavatsed selle alles hoida?" ahhetas Justini ema. "Martal on ju nii palju mänguasju ja s e e on täiesti rikutud!"
Aga minu südametunnistus ei lasknud rebast ära visata. Mulle ei meeldi plastikut, kummi ja muid naftatooteid arutult minema loopida. Ja ausalt öeldes olen ma vist hingelt laps, sest minu jaoks hakkavad mänguasjad sageli elama. Mind oleks see jäänud häirima: kuidas me haavatud ja abi vajava rebase lihtsalt hülgasime ja tal surra lasime.
"Rebasel on valus," ütlesin ma Martale. "Lähme teeme talle mõnusa pesa."
"Lebane aia-aia," kurtis Marta nina kirtsutades. "Lebane nutab!"
"Teeme talle kalli-kalli, sis ta ei nuta," arvasin ma. Marta kallistaski rebast ja tegi musi.
"Lebane tuttu?" - läks ta tuustima oma mänguasjade kasti kallale ja tõmbas sealt ühe riidetüki välja (tegelikult oli see küll tänavapildiga kangas, mõeldud autode ja minikukkudga mängimiseks, aga mänguasjad on ju ikka mitmefunktsioonilised, sest laste mõtlemine on vaba.)
Ta edastas telegrammistiilis oma plaani: "Lebane - teki - tuttu."
Mässisimegi siis rebase kanga sisse ja panime ta Marta voodisse padja peale.
"Nüüd tal on mõnus, ta läheb tuttu," seletasin ma. "Kui ta üles ärkab, siis anname talle piima juua ja teeme veel pai ja kalli. Ta on sinu kallis haige rebane."

Nüüd on juhtunust möödas terve päev ja Marta pöördub korduvalt oma rebase hoolitsemise mängu juurde tagasi. Ausalt öeldse on see äranäritud mänguasi saanud nüüd rohkem oma perenaise tähelepanu kui kõik ülejäänud sama komplekti loomakesed kokku.
Kui Marta suuremaks kasvab, saame haige rebase koos teiste loomadega ühte mängu intergreerida, mul on sel alal juba väikesed plaanid...

Ja mul on tunne, et sai lapse - ja ka enda - hingele üks ilus õpitund antud.