Sunday, April 30, 2006

Tellimuslugu sinepist ja tissidest



Algatuseks küsin, et kas teile ei tundu, et rinnaga toitmine on tabuteema? Või tundub ainult mulle kummaline kasutada sõna "mu rinnad" avalikkuse ees?
Aga selleks need rinnad ju loodud ongi. Järglaste toitmiseks nende siia ilma tulles.

---

Heake küll, ajapuudusel ei hakka ma siin seda teemat pikalt pajatama, kuigi omaette põnev rakurss on ka see toitmine algusest peale ja selle sobitamine oma sotsiaalse eluga.
Vastan lihtsalt küsimusele, et kuidas läks Marta rinnast võõrutamine.
Ma arvan, et kõige olulisem on EMA (st minu) valmisolek. Proovisin ju teda korra võõrutada möödunud suvel, aga siis olin ma ise seesmiselt kurb ja see läheduse jätkamine lapsega andis mulle ilmselt mingit lohutust ja identiteeti.
Seekord ootasin ma, et minus tekiks see tunne - et ma olen valmis.

See tunne tuli täiesti järsku. Alles eelmisel päeval olin ma mõelnud, et miks mitte teha nii, nagu paljud flower-power hipiemad teevad, nimelt annavad lapsele magustoiduks rinda niikaua, kuni laps looduslikult ja loomulikult sellele selja pöörab. Nende andmetel (näiteks ajakiri www.mothering.com) on loodus inimese disaininud nii, et rinnaga toitmise periood peaks lõppema 3-5 eluaasta vahel - need andmed pärinevad loodusrahvaste vaatlusest, inimeste elutsüklite võrdlemisest loomade omadega ja laste hammaste analüüsimisest.

Nojah! Aga ühel öösel, kui Marta oli veidi üle 2 aasta vana, tundsin ma lihtsalt, et MULLE AITAB. See oli üks väga unine ja väga lõplik tunne. Marta nuttu jätkus ainult mõneks minutiks, siis vajus ta tagasi magama - see oli hea märk, otsustasin ma.

Järgmisel hommikul määrisin tema nähes rindadele Põltsamaa sinepit. Marta vaatas, nina kärssas hoides nagu väike notsu. "Emme tissid aia-aia-aiged!"
Siis pakkusin, et kas tahad maitsta. "Ei! Eeei!" Isegi nuusutada ta õieti ei tahtnud.

Ja sellega saigi meie võõrutamine läbi.
Loo lõpp.
:)
(Ok, natuke liialdan. Loo lõppu kuulus veel paar korda demonstratiivset sinepi näitamist ja nuusutamist ning paar öist nutuhoogu.)

----

Pärast selle lehekülje pööramist on meie elu natuke muutunud.
Näiteks on minul söögiisu kadunud ja ma ei viitsi enam sinna kaalujälgijate gruppi minna, kus paar korda käisin. Kaal langeb ise.
Marta söögiisu on seevastu tohutult tõusnud. Ta lemmikuks on kujunenud piim, kuhu natuke vahtrasiirupit pandud. Ja lisaks nõuab: "Juustu! Liha! Maasikaid! Banaani!" Jne.
Magab ta nüüd paremini - keskhommikuni välja, ilma öise ärkamiseta. See tuleb vist sellest, et kõht on pikemat aega täis.
Ja magades on tal kombeks hoida veepudelit ligiduses, nagu kaisukaru:




Aga mis ei ole muutunud: Marta suur armastus minu rinnapartii vastu. Ikka samamoodi tahab ta vahel "Marta tissid kalli-kalli!" ja paneb oma pea mu rindade vahele, seal rahunedes.
Ja kindlasti pole ta rinnast söömist (veel) unustanud. Vahel patsutab ta neid ja räägib "Tissid aiged!"
Ja paaris lasteraamatus on meil pildid, kus põrsaemme või lambaemme oma järeltulijaid toidavad. Neid pilte vaatab ja arutab ta endise huviga.

Hiljuti leiutas ta, ilmselgelt neist raamatutest inspiratsiooni ammutades, ka tissitamise mängu. See käib nii, et suur loom on külili ja pisikesed loomad on tema kõhu peal. Eriti hästi sobib selleks üks suur pehme ja emase olemisega jänes. Siin pildil on tema kallal maiustamas väikesed jänesed, aga vahel sattub ka mõni koer, kass või krokodill sekka:

Wednesday, April 26, 2006

Vanaema-vanaisa juures



Marta on nüüd teist korda elus ööseks vanaema-vanaisa juures. Esimesel korral proovisime seda möödunud aasta juuli alguses, kui ta oli pooleteise aastane. Ja ilmselgelt polnud me selleks tollal valmis. Mina ei suutnud enda kodus millekski keskekdnuda ja Marta oli papa-mimmi juures nutnud pool ööd, ning uuesti kokku saades oli ta minu küljes nagu kleepekas.
Seekord tundub olevat õigem aeg. Võrreldes möödunud suvega on Marta nüüd palju iseseisvam, ta on rinnapiimast võõrutatud ja aeg on "nabanöör teist korda läbi lõigata". Minu emotsioonidest üksi kodus olles, kui mees on komandeeringus ja laps vanavanemate juures, saab lugeda siit. Marta kohta tean praegu niipalju, et ta magas eile öösel väga hästi ja et ta söövat nagu elevant ja viskavat aga nalja iga asja peale. Otsustasime, et ma temaga telefonis ei räägi, sest see võib nii talle kui mulle halvasti mõjuda.
Täna õhtul toovad papa-mimmi ta meile tagasi.

Jah, nii palju, kui on peresid, niipalju on ka erinevaid lastekavstusstiile. Tean neid, kes lapse juba esimestel elukuudel jätsid ööseks vanavanemate juurde. Tean neid, kes ei ole lapsest päevagi lahus kuni tema 6nda eluaastani. Meie osaks kujuneb ilmselt kesktee: 2aastast Martat sõime hommikurühma ikkagi enne sügist ei pane, aga umbes kord nädalas hakkavad papa-mimmi teda nüüd enda juurde hoida võtma.

Monday, April 24, 2006

Meie näpumängud



Karjakoera mäng käib lapse palja kõhu peal.
Kõigepealt longib mu käsi (nimetissõrm ja suurtoomas jalgadeks) lõtvade sõrmedega vädenrdi-vänderdi kõhtu pidi üles: "Kuts läks karja linta-lonta-linta-lonta..."
Ja siis tagasi alla, kiiresti ja tugevate sõrmedega: "Tuli karjast vinta-vänta-vinta-vänta-vurr!"
Viimase sõna ajal siis natuke keerutamist ja kõditamist ka.

Ma arvan, et see on päris vana eesti rahva kõdimäng. Meie ema tegi meile seda. Ja ma ei usu, et tema kunagi karjas on käinud, see on ikka vähemalt üks põlvkond varem alguse saanud - siis, kui olid veel professionalsed karjakoerad, kes ei viitsinud hommikuti karja minna, aga õhtuti rõõmsa meelega ja kepsakal sammul koju tulid.

.....

Ma ei oska tõesti öelda, kas see järgmine sõnastus on minu omalooming või olen selle kelleltki üle võtnud.
Lapsele lähened aeglasel, pahaendelisel häälel ja kõigepealt ainult puudutad teda näpuotstega, mida kaugemale aga su jutt jõuab, seda rohkem muutub see kõditamiseks, ning toon läheb aina kohutavamaks, kuni muutub lõvilõrinaks.
"Seeelllee väääiksee tiiitaa miinaaa täänaaa ÄRA SÖÖN!"
Kui on tuju, siis läheb lõpuks väikseks ampsamiseks ka. Laps on selleks ajaks mõnu- ja naerukrampides.
See on ka Marta esimene pikk lause, mille ta pähe sai - mis seal imestada, ma hakkasin teda "ära sööma" juba esimesest elukuust peale. Nüüd mängib ta seda mängu oma nukkudega, alustades samamoodi näpuotstega puudutamisest ja minnes siis "kurjemaks".
Ära söömisest on tal üsna naljakas arusaam. Näiteks mängib ta oma mänguasjadega seda, kuidas tiiger sööb notsut ja notsu hüüab vahele "Veel! Veel!"

.....

Siis on üks paljaste jalgade varbamäng, mille ma võtsin üle ameeriklastelt. Eesti keelde tõlgituna käib see nii:
"See väike notsu läks poodi" ja keerutad kõige suuremat varvast oma näppude vahel.
"See väike notsu ei läind" ja keerutad järgmist.
"See väike notsu sai süüa" järgmine varvas.
"Aga see väike notsu ei saand..."
Ja siis on kõige pisema varba kord. Selleks ajaks on hääl muutunud, asi läheb põnevaks: "Aaagaa seee väääikeee noootsuu lääks koojuu: kõdi-kõdi-kõdi!" Väikese varba keerutamisest saab alguse mu näppude teekond jalgasid mööda kõhu ja rindkere kanti ja seal "kodus" möllab väike notsu veel tükk aega ja laps hirnub käes.

....

Näppude dialoog on mul vist enda välja mõeldud. Inspiratsiooni olen saanud Stanley Kubricki filmist "Shining" (see on tehtud Stephen Kingi "Surmahotelli" alusel), kus väike poiss hoiab oma nimetissõrme üleval, võnksutab seda üles-alla ja sõrm "räägib" poisile asju.
Millegipärast mõjub minu nimetissõrm Martale alati rahustavalt (ok, peaaegu alati). Kui tal on paha tuju või kui ta on liiga ülemeelik, siis tasub mul ainult sõrm talle nina alla pista ja seda liigutama hakata: "Tsau, näpp!" Kohe ajab Marta oma sõrma samamoodi välja ja keskendub sellele: "Tsau, näpp, mis teed, näpp?" Edasi saab igasugust dialoogi ajada, näiteks lähevad näpud ujuma või magama või randa päevitama.
Vahel hakkavad näpud mängima peitust. See käib tavaliselt nii, et mina peidan oma näpu ära (istun oma käele peale näiteks) ja Marta näpp kongutab seal ümber "Näpp, uuu! Kus sa oled?!"
Kuni minu näpp hüppab sõjahüüdega välja... Sellega pole aga Marta ülesanne veel lõppenud. Nüüd peab ta oma näpu otsaga minu näppu puudutama, aga ega ma seda talle kergeks tee - keerutan oma näppu eest ära. Kuni ta sihtmärki tabab (vaata pilti). "Musi, näpp! Siis teevad näpuotsad omavahel musi ja rahunevad.



Missugused on teie pere näpumängud?

Riietuskood: hipi vist?

Viimasel ajal on Marta asunud väga eneseteadlikult endale ise riideid valima. Siin väike stiilinäide eilsestt: suvine päikeselotu, talvine mantel (see on ta lemmik) ja muidugi ta uued lemmikud, randa mõeldud roosad kalossikesed, mis ta ise leidis kingapoest ja mida tahaks nüüd isegi öösel kaissu võtta:



Teine stiilinäide on tänasest. "Emme, õue!" teatab ta. On kuidagi ülevalt kapist alla sikutanud taas selle mantli, leidnud mänguasjade kapist ka sobiva ridiküli ja ongi teine valmis patseerima minekuks. Roosad kalossid on hetkel kusagile kadunud, neid asendavad igavamad pruunid papud. See-eest põse peale päris huvitav tätoveering korraldatud.
Ahjaa, see ruuduline flanell, mis mantli vahelt paistab, on tegelikult mõeldud öösärgiks, aga Marta ajas selle selga ega tahtnud loobuda. Kõige all on tegelikult minu pandud teksakleit ka. Moodne mitmekihiline riietus:

Wednesday, April 19, 2006

Saabus Une-Mati

Otse keset õhtusööki saabus ta!

Monday, April 17, 2006

Marta munade-pühapäev

"Näe, muna!"
Ülestõusmispüha hommikul tuleb siinkandis jänku ja peidab maja peale munad laiali. Kui lapsed üles ärkavad, peavad nad munad üles leidma. See näiteks oli peidetud Justini vanemate külalistetoa lauakaunistuse, pisikese kiriku sisse:



Emme ja issi kinnitavad, et päkapiku kuju juures on muna. Aga kus?


Ja üks otsitav munake on peidus Justini ema koerakujukeste kollektsiooni keskel:



...Ja mis on siin, vanaema teise kollektsiooni keskel?



"Ahaa!" Marta leidis köögilaualt midagi palju huvitavamat. Muna on endiselt lillepotis.



"Konn - ja muna!" Söögitoas.



Võidutants! Veel üks muna, esiku diivanipatjade varjust leitud.



"Jänku - ja muna". Kaminasimsil. (Madalale ei julgenud me õhtul peita, sest kartsime, et majapidamise koerad jõuavad Martast ette ja pistavad munad nahka.)



Kui munad on üles leitud, tuleb päevakorra järgmine punkt: lihavõttejänku on toonud kingitused. Siin pildil on näha Justini vanemate korv Martale: tuulelohe, vannikalad, jalgrattakiiver, jänes, kingad, põll, liivavormid, pall, ujumistrikood.
(Kusjuures ma olin neile enne mitu korda öelnud, et palun teeme tagasihoidlikud kingid ja teeme pere ringis täiskasvanute vahel ka ainult sümboolsed pisikesed kingid... Selgus, et sõnadest sümboolne ja tagasihoidlik oli meil erinev arusaamine...)
Mina ja Justin kinkisime lapsele a i n u l t seebimullitaja, üleskeeratava tibu ja uued rasvakriidid...



Paar tundi hiljem, Justini onu majas peol. Seal sai Marta v e e l kuus korvitäit kinke, põhiliselt tibud, pardid, jänesed ja lambad.



Ja üks asi, mida Marta sel pühapäeval palju sai - loomulikult sugulastega möllata. Justini suguvõsas pole küll teisi lapsi, aga ka onudele meeldib padjasõda ja tagaajamine.

Monday, April 10, 2006

Elevant!

Millegipärast arvasin mõnda aega, et Martale peaks ütlema, et elevandil on ka nina - suur pikk nina. Ei tahtnud asja segaseks teha sellega, et nina asemel hoopis mingi muu sõna on.

Aga kui siis ühel heal päeval otsustasin, et oleks aeg tutvustada sõna "lont", siis haaras ta selle lennult. (Ei maksa lapsi ikka lolliks pidada. See pole ju nina moodigi!)

Ja nüüd on sõna "lont" üks Marta lemmiksõnu, samamoodi londi tegemine. Juba vana nali on see, kuidas ta võtab käega ninast kinni ja iniseb: "Mata elevant!"

Eile tuli talle pähe uus nali. Toppis endale rasvakriidi ninna ja kutsus: "Emme, issi! Mata elevant!"

Vahtis meile tõsiselt otsa, küsival ilmel: noh, mis te arvate?


Me pidime naerust istuli kukkuma, see ajas Marta kah naeratama...


..."Issi, vaata, vaata, elevant tuleb!"


"Issi, poovi, issi, try elevant!"


"Mõnus, vaata, issi elevant!"
Marta on oma lavastusega väga rahul.

Marta on Giustino Petrone fänn


Viimasel ajal nõuab Marta, et issi "pilliks". Ja kui issit kodus pole, siis nõuab minult "issi muusikat, pliis!"
Eile panime arvuti külge Skype-telefoni kõrvaklapi ja nüüd kügeleb Marta mul siin laua all, kõrvaklapp kõrvas ja patsutab rütmi... Kuulab arvutist issi muusikat. Niipea kui laul läbi saab, teeb suu lahti ja nõuab. "Veel! Veel issi muusikat, pliis!"
Osa Justini muusikat on olemas ka netis, võite kuulata, kas teil on Martaga sama maitse ;) - uuem plaat ja vanem plaat.

PS. Netist kuulates on mõnes kohas tehnilisi probleeme, heli kaob korraks ära, kuigi originaallindistuse peal on korras.

Saturday, April 08, 2006

Soovitusi üksi mängimiseks

Sain hiljuti hea nipikirja (ja avaldan selle saatja nõusolekul ;)

"Olen 3aastase poisi ema. Küsisid oma ajaveebis nõu, et kuidas laps mängiks omaette. Kurvastuseks, see omaette mängimise aeg tulebki kuskil 3selt. Väikesed inimesed ei jaksa kaua ühele tegevusele pühenduda. Ent:
- meie avastasime magnetid - Taavi oli nendega nädalaid tegevuses (nüüdseks on need end ammendanud ja kapis peidus,et oleks kunagi jälle huvitav mängida). Leidsin mingi lingi ka - http://www.brain-builders.com/14001.html. Mina leidsin need Marshallsist.
- Ja vahel aitab vannitoas vett täis kraanikauss mänguasjadega (eriti kui seal on vahtu ka).
- Play-dough on lahe (palju koristamist hiljem).
- Pudel + nööbid või väikesed kivikesed, mida saab august sisse panna, välja raputada.
Loodan, et on tiba abiks.:) Rõõmu!"

Siia otsa ka minu enda nipid:

- Olen avastanud, et Martat väga huvitab raha (ehhee, ikkagi ameeriklane ;) Nii on mul hunnik penne puhtaks pestud ja sobival hetkel annan need talle purgiga kätte. Ta valab purgitäie lummatult põrandale ja hakkab neid siis, olenevalt tujust, kas ritta seadma või siia-sinna pilduma või purki tagasi toppima. Seda tegevust võib jätkuda üllatavalt kauaks.
- Pärast seda, kui ta eluga riskides meile on tõestanud, kui väga ta joonistamist oma igapäevaellu vajab (nimelt ronis ta korduvalt laua otsa, et riiuli pealt küünitada issi vildikate komplekti), on tal olemas suur karp enda mahapestavaid vildikaid ja rasvakriite. Oma toas on ta joonistada üritanud peaaegu igale poole, aga õnneks saab selle maha. Ja peaasi, et ta ise rahul ja tegevuses oleks...
- Tore on ka see, et kui ta on mõnda n-ö valesse kohta joonistanud, siis pole tal midagi selle vastu, kui saab kätte niiske pesulapi ja hakkab "kolistama". Kõnnib tubades ringi, nühib siit ja sealt, ise pobiseb: "Mata peseb, Mata peseb."









- Veel: mul on vana kott, kus ei ole mitte midagi erilist sees: mingi vana märkmik, üks vanast ajast jäänud pampers-mähe, tühi pastakas... Kui selle koti vahel nagi otsast alla võtan ja lapsele annan, siis on ta tükk aega nohinal ametis.
- Üldse meeldivad talle igasugused suurte inimeste asjad. Justini vana mobiiltelefoni (mis suri uppumissurma...)hoian üleval kapi otsas ja vahel annan lapse kätte - patseerib teine siis koos telefoniga ringi omaette... mõnda aega.
- Tundub, et kõik asjad, mis tulevad kapi otsast, omavad tema jaoks automaatselt huvitava asja imagot ja pälvivad tähelepanu. Näiteks hunnik vanu ajakirju.
- Ja üks mu suurepäraseid võimalusi endale lapsevaba hetk tekitada on muidugi riidekapi ukse lahti jätmine. Kiirelt leiab ta mingid uskumatud rõivaste ja jalatsite kombinatsioonid ja topib neid endale ja oma mänguasjadele selga.




Mis on teie lihtsad nipid, kuidas saada last mõneks ajaks üksinda millegi kallal nokitsema?

Wednesday, April 05, 2006

Hädad autosõiduga

Saabusime tagasi reisilt marsuudil New York - Washington, DC. See tähendas kuute tundi autos (heake küll, kolme ja kolme, sest vahepeal tegime peatuse kusagil kiirtee ääres ühes mu arust hirmsas kohas, kus oli kaks korrust täis rämsptoidusööklaid...)

Taas kord saime kõik aimu, kui tugeva iseloomuga isiksus on meie Marta Maria.
Kui teda ikka tüütab ära autoistmes konutamine, annab ta sellest teada kõva häälega möirates ja käsi-jalgu paremale-vasakule pekstes.

Mis on meie nipid lapse pahameele leevendamiseks:
- Valju lastemuusika CD (kunagi on autosse sattunud see Teletupsude oma)
- Mina sosinal rääkimas lugusid "Kaugel-kaugel maal elab Simona..."
- Laulan kogu kõrist ja rõõmsameelselt lastelaule
- Justini ema teeb varvastele põrsamängu (see on üks inglisekeelne mäng, kus varbad üle loetakse)
- Mina teen kõhu peal "Kuts läks karja..." mängu
- Masseerime ta jalataldasid
- Laseme lihtsalt karjuda, et ehk karjub end väsinuks
- Vaatame raamatuid (aga lapse vihahoos vüivad need lennata kusagile juhi armatuurlauale)
- Otsime midagi oma kotist, mis talle muidu keelatud on.

Siin pildil oleme tunni aja kaugusel New Yorgist, tagasiteel. Ära on proovitud kõik eelnevad nipid ja lõpuks on Marta kätte antud laste päikesekreem.

Mõjus!
Vaikseks jäi.