Kauniks kleepekate abiga

Jätkan meie Mardika kunstimeele tutvustamist. Mis ta teeb kleepekatega - eks ikka määrib endale näkku, käte ja varvaste peale.

Kunstiprojekt "mööbel huvitavaks"

... need kriidid tulevad pestes maha.

Fotoreportaazh: randa minek

Martale kinkis vanaema hiljuti ilusa lillelise koti. See on mõeldud Marta asjade jaoks, kui me läheme reisile või nädalavahetuseks külla.
Aga Marta käis aina kapi taga oma kotti silitamas ja kui hommik oli käes, teatas: "Mata beachile ja Mata kott kaasa mulle ka beachile!" (jah, grammatika lonkab veel. "Mulle" on üks ta lemmiksõnu, millega saab igasuguseid konstruktsioone tekitada).

Aga palun väga! Minu polnud selle vastu midagi. Andsin talle paar mänguasja ja rannalina, mille ta kotti toppis... ja isegi kotiluku ise kinni sai.

Raskemaks osutus aga õues kotiga liikumine. Marta oli kindel, et kott peab liikuma tema ees nagu käru!




Daam kõnnib üle tee (ja müts on ka ta enda valitud):




Natuke rähklemist ja jamamist, mille käigus on kadunud müts, aga ära õpitud suurepärane eluks vajalik oskus: kuidas ratastega kotti enda taga vedada.



Peaaegu kohal! Rand on meie tänava otsas (mõned majad edasi), nii et Marta vedas end täitsa ISE koos OMA kotiga koduukse juurest kuni eesmärgini.




Veel viimane käänak, juba paistab!




Veel üks oskus ära õppida: kuidas kotti kahe käega tassida.




...Nüüd tuleb vaid parim koht välja valida. Valikuruumi oli sel inimtühjal nädalapäeva hommikul päris palju ;)

Veel keelejuttu

Teadupärast käib meie peres kogu aeg tõlkimine stiilis „emme ütleb” ja „issi ütleb”. Mõnda sõna on raske tõlkida. Mis on müramise inglisekeelne vaste? Kas mõnus on cool? Kuidas tõlkida pahandust? Mis oleks "Ära kiusa!" ja "Paha laps!” inglise keeles?...

---

„Ära kiusa” on üks Marta lemmikfraase.
Väärikas ja tarmukas, nagu isikusevastaste kuritegude vastu võitlemise grupi esinaine, kõiki sõnu eraldi rõhutades: „Ei tohi Matat kiusata!”

Eriti naljakas oli kord, kui Justin teda mänguväljakul aitas... Marta ronis redelit mööda üles, Justin seisis turvamehena ta selja taga ja toetas teda hetkeks tagumikust, Marta pööras ringi ja karjus üle väljaku: "Issi! Ära kiusa Marta peput!"

Õnneks olid mänguväljakul kõik ameeriklased, kes eesti keelt ei oska, nii et keegi ei taibanud Justinit milleski kahtlustama hakata ;)

---

Minu ja Marta vahel on saanud sagedaseks lingvistlised vaidlused.
"Uh, õues sajab tuul!" väristab Marta end akna juures.
"Ei, õues puhub tuul. Ja sajab vihma," ütlen mina.
Marta jätkab, kõigutamatult: "Õues sajab tuul""
"Ei, tuul puhub! Ja vihma sajab."
"Õues sajab tuul!" vastab Marta kindlalt. Tema teab.
Ja niimoodi kasvõi kümme korda järjest.

---


Inglsekeelseid kilde, mille abil võõrastega tänaval või rannas juttu alustada, on Martal iga päev aina juurde tekkinud.
Head jutualustajad on: "Hi! Whats that? What happened?" ja "Look - big feet!" samal ajal oma jalaga vehkides.
Võõraste lastega on eriti hea jutu algus: "Look! Cars!"
Aga ikka lipsab eestikeelseid sõnu ka sekka. Hetk hiljem: "Look! Ilus käsi!" Mispeale teda mõistmatu pilguga vaatama jäädakse...

---


Seoses kahe keelega on Martal tekkinud päris huvitav arusaam sellest, mida tähendab nimi.
Adekvaatselt oskab ta vastata küsimustele, mis on emme, issi, papa ja mimmi nimi.
Aga edasi läheb asi keerulisemaks. Näitan talle näiteks ta lemmikjänkut ja küsin: "Mis on jänku nimi?" - Marta vaatab hetke ja vastab: "Jänku nimi - bunnie-rabbit!" Samamoodi on hobuse nimi horsie ja koera nimi doggie ja kassi nimi kittycat. Ühesõnaga loomakeste "nimedeks" on nende inglisekeelsed vasted. Ja kui Justin uurib sama asja oma keeles, siis saab ta teada, et "Bunnie`s name is Jänku!"

---

On sõnu, mis kahes keeles kokku sulanduvad ja moodustavad hoopis kolmanda, Marta-sõna. Nagu eestikeelne kõdi ja inglisekeelne tickle. "Kõdi-ckle-tickle-tickle!"

Tujukas tüdruk

Jah. Ma tean. Mul ei ole mitte mingit õigust oma tütrele tujukust ette heita, sest ma olin ise noorena ka väga tujukas. Viimasel ajal on seda vähemaks jäänud, aga... On olnud juhtumeid, kus ma suurest vihast metsa jooksen või õuna või taldriku või jahukoti põrandale virutan... Ei, jahukotti ma vist ikkagi ei virutanud. Võtsin kätte ja mõtlesin siis ümber.

Marta paha tuju võib hakata juba unes. Kui tal on ärgates hea tuju, siis hüüab ta esimese asjana: "Emme! Tule kallistama!" ja jagab eriliselt päikselisi naeratusi.
Kui aga unes on saabunud paha tuju, siis... Jätkub vingumine eriliselt vastikul kõrgsagedusel. Jalaga virutamine igaühele, kes teda puutuda tahab. Et teda näiteks pissipotile viia.
Siis on kaks strateegiat. Kõigepealt proovin esimest ja räägin eriliselt põnevat seiklust lubava häälega: "Läheme nüüd, vaatame raamatuid!" Kui see ei aita ja Marta mind ikka jalaga edasi peksab, siis lõpuks saab ta mult pisikese, aga heleda häälega laksu jala peale. Ma ei tea, kui pedagoogiline see on, aga - see toimib. Ta võib küll edasi lõuata, aga kogu ta keha lõtvub ja ta laseb end sülle võtta. Ja hetk hiljem on ta juba sõber.
Justnagu ta ootaks seda laksu? Justkui aitaks see tal mingist mäest üle saada?
Ma ei tea. Pole sellist teooriat küll kusagil tarkades raamatutes kohanud.

Päeva peal on meil terve rida takistusi, kust võib alguse saada uus paha tuju.

IGAVUS.
Marta on kindlasti seltskonnaloom. Ja kui mina tahan näiteks rahulikult lugeda või kirjutada (olgu see siis toas, pargis või beachil), siis see võib Martat ärritada. "Emme, come on!" Kui ma kohe välja ei tee, siis võib ta kas salaja või avalikult mulle kätte maksta. Näiteks rannas liiva suhu võtta või minu poole visata. Või kodus rõdule hiilida ja lillepotist mõni lill välja kaevata.
"Miks sa nii tegid?"
"Matal paha tuju!" vastab ta.
Ei, parem rahuldan kõigepealt ta seltskonnavajadused ja siis saan ka enda jaoks aega. Siis võib ta omaette nukkudega mängida ja nende seltsis oma värskeid muljeid läbi hekseldada.

ISTUMINE.
"Lähme õue," ütlen ma. - "Õue kõndima, ei taha kärut!" on Marta stampvastus. Väga tore, aga kui ta siis iga suvalise maja aiast sisse ronib nende lilli nuusutama ja igast trepist tahab üles ronida, siis võib teekond poodi viie minuti asemel tund aega võtta. Ja mina olen kärsitu.. Vähemalt poodi jõudes tuleb mul ta kärusse kinni panna, sest muidu tühejndab ta seal alumised riiulid.
Kärusse tõstmisega kaasneb surmakisa ja väga suur solvumine. Ainuke lahendus, mida mina tean, on mõni ostetav juustuke või rosinatops juba poes lahti teha ja talle kätte anda. Siis võib ta selle räige inimõiguste rikkumise seekord andestada.
Kui kodu poole kärutame, siis ta tavaliselt veel mekib oma sööki ja jutustab sinna juurde: "Matal oli paha tuju. Mata nuttis emmele. Mäletad?"

MAGAMAMINEK. Garanteeritud: kui ta lihtsalt sel kellaajal voodisse tõsta, kui normaalsed lapsed magama lähevad, ja tuli ära kustutada, siis hakkab ta solvunult röökima. Raamatute lugemine ja kaisutamine on toredad, aga magama ta ikka enne 11t või isegi 12t ei lähe (selleks ajaks on alt-naabripoiss juba 3 tundi maganud).

Ja nii edasi...

;)

Mõned keelelised mälestused

Viimasel ajal lisab Marta igale poole "vist".
Näiteks: mis on selle nuku nimi? "Paul. Vist."
Mis sa juua tahad? "Piima. Vist."
Huvitav, kas mina räägin temaga vistide keeles?


Ja sõna "mulle" meeldib talle igale poole toppida.
"Näe, emme! Buss sõidab mulle." Või "Vihma sajab mulle."
See on nii iseloomulik 2aastasele - ja võibolla kogu inimsoole - mõelda, et vihm sajab just sulle ;)


Ning kui Marta on nutnud, siis pärast meenutab. "Marta nuttis emmmele."
Tõepoolest - nutmine peaks olema sihiline verb!


Võlusõna on praegu "ise". Näiteks kui on vaja käsi pesta, siis pean manama sellise veenmisjõuga, mis parimadki näitejad selja taha jätab, kõva häälega ja eriti rõhutatult: "Marta ise, Marta i s e, Marta ISE! Ise pesed!"
Siis nõustub ta ronima oma astme otsa ja kraanikausis käsi lodistama.
Sama nipiga saab talle hommikul riided selga: "Marta, tule ISE oma riideid valima!" Ja siis, kui valitud saame, siis panen need talle selga, ise kogu aeg rõhutades: "Marta ISE paneb!"


Dialoog, hetk tagasi:
"Emme, Mata tahab küpsiseid!"
Läheme koos kööki. "No, kui palju küpsiseid sa tahad? Kas üks, kaks või kolm?"
"Palju! Palju küpsiseid!"
"Aga KUI palju? Kui mitu?"
"Mitu paljut!"


Laste mängugrupis kohtas Marta poissi nimega Michael. Kodus hakkas seejärel mängima: "Mata nimi Michael!" Ise naeris südamest oma nalja.
Uurisin edasi: "Aga mis emme nimi on?"
"Emme nimi - issi!"
"Aga mis papa nimi on?"
"Papa nimi... Eee... Papa nimi - Simona!" Ja jälle nalja kuipalju.
Tast võib humorist tulla.

Jälle uus põhjus mitteblogida ;)

No ei ole viimasel ajal enam aega olnud blogistada.
Nüüd võib vist juba välja sõnuda, miks.... Sest olen kirjutanud ilukirjanduslikku järjejuttu, mis hakkab ilmuma Õhtulehe suvelehes iga päev, alates uue nädala esmaspäevast.
Kui loole punkt saab pandud (hetkel olen seiklustega Amsterdami jõudnud...), siis hakkan jälle rohkem siia kirjutama.

Seniks aga - väike galerii Martast tehtud pilte viimasel ajal, teemal "laps ja meri".

Kolimine siia ookeani kaldale oli igatahes õige valik.

Marta uued katsed

"Marta teeb pilti!", "Marta - picture!"
Uus selektsioon piltidest, mis on Marta enda käega tehtud. Oskab teine juba päris hästi fotoka nupu alla vajutada, aga ei tea, palju ta täpselt aru saab... Pisikene tulnukas, ei meie tea, mis tema pea sees toimub.