Selle talve esimene lumi ja -memm

Täna hommikul oli küll tore üllatus! Puhas, karge ja neitsilik lumi kattis maad. New Yorgi esimene selle talve lumi (vähemalt siin meie kandis esimene)... Mitte palju, aga just niipalju, et võis tõesti öelda "..on maas".

Kui Marta üles ärkas, siis ei tahtnud ta hommikustki süüa, ronisime aga kohe rõdule -ta sai esimest korda ka jõulukingiks saadud lumepüksid jalga. Õpetasin lumememme tegemist - tegutseda tuli kiiresti, sest ilm muutus, päike soojendas ja sulatas.

Siin on siis perekond lumememm, lumemees ja lumelaps. Korralikku autahvli-pilti me neist ei saanudki, sest ikka kukkus midagi küljest ära.

1. pilt: Oi, (m)emmel kukkus silm ära!



2. pilt: tabatud on hetk, kui emme silm jälle kukkus ja issi porgandinina on just kukkumise protsessis.



3. pilt: ehh, emmel silm jälle läinud!



PS Praegu on lõuna ja lund pole enam õues kusagil näha, ainult meie rõdul on veel pisike hunnik sulavat lumeperekonda, kes osaleb looduse ringkäigul ja muutub iga hetkega pisemaks.

Dialooge uue tita ootamisest

Meie ootame siin nüüd uut titat ja Marta maailmapilt on ka sellevõrra laienenud.

Näiteks:
Mina: "Mul on tita kõhus!"
Marta: "Minul on ka tita kõhus! Aga issil ei ole titat kõhus, issi on poiss!"
...Kust ta sellise seose välja oskas tõmmata, pole aimugi.

Või (seda juhtub iga päev, nii et kui ma homme ultrahelis kuuleksin uudist kaksikute kohta, siis ma ei imestaks sugugi, olen juba harjunud selle jutuga):
Mina: "Noh, Marta, mis sa arvad, kas mul on kõhus poiss või tüdruk?"
Marta: "Üks poiss... ja üks tüdruk!"
Mina: "Aga äkki on ainult tüdruk? Või ainult poiss?"
Marta: "Eeeei! Üks poiss ja üks tüdruk. Poiss on issile ja tüdruk on emmele."
...Mhm? Jälle - kust ta küll sellise mõtte on üles noppinud, ei tea. kas lasteaias räägitakse soolistest eripäradest või tuleb see lihtsalt õhust?

Minu õde Elo ootab ka last.
Mina: "Aga Elo kõhus on ka tita."
Marta: "Jah, ja Simona kõhus on ka tita! Simonal on üks tita ja Elol on üks tita ja kõik on minu sõbrad!"
Simona on Elo 8aastane tütar.

Kui sööme, siis tulevad ka jälle kõhutitad mängu.
Mina: "Marta, kas sul on kõhus pidu? Kas sa selle porgandi võtad oma peole?
Marta: "Mul on pidu jah! Mu tital on kõhus pidu!"

Või kui kõht on tühjaks läinud:
"Emme, kas su kõhus on pidu? Kas su tital on pidu? Minu tital on pidu, minu tita tahab süüa!"

Nimed on meil ka valmis mõeldud, need võivad küll muutuda, aga praegu tundub kindlalt paigas, et poiss oleks Peeter Petrone ja tüdruk oleks Anna Petrone (esivanemate nimed, mõlemad esindatud nii emme kui issi sugulaste hulgas).
Mina: "Noh, kas emme kõhus on Anna või Peeter?"
Marta (väsinult, toonil "Mitu korda ma pean sulle ütlema?!"): "Poisi nimi on Peeter ja tüdruku nimi on Anna. Üks on poiss ja üks on tüdruk!"

Ja kui ta kuuleb mind kasutamas sõna "anna" verbina, nagu näiteks "anna leiba", siis kisab kohe vahele: "Aga Peeter ka!"

...No vaat selline on meie arenev maailmapilt praegu.

Blogi aastapäev ja Marta sünnipäev

Aasta tagasi alustasime seda blogi, see oli osa sünnipäevakingist Martale. (Kes ei tea, siis lisaks siinsele on meil ka issipapa Justini peetav inglisekeelne www.martaeng.blogspot.com)
Tore, et alustasime. Oleme kirja pannud asju, mis ehk muidu oleks juba ununenud. Mitte nii tore on aga see, et enne Marta sündi alustatud märkmik (mille plaanisime talle kunagi 16ndaks sünnipäevaks kinkida) on unarusse jäänud just täpselt samast ajast alates, kui oma meenutustega netti kolisime. Kuna ma jõuluvanalt lisanädalat kingituseks ei saanud, siis olen endiselt ajahädas...
Aga tuleb aega võtta! Mälestuste talletamine on asi, mida ei kahetse!

Ka seda blogi tahaks palju paremini pidada, kui aega rohkem oleks. Näiteks videlõikusid üles panna (või kui neid siia ei saa panna, siis otse Marta kodulehele www.martapetrone.com) - me ikka vahel filmime, aga kaugemale pole jõudnud, hetked lihtsalt kogunevad pisikestele kassettidele... Samamoodi võiks üles panna helikatkeid, dialooge - lindistasin neid jõulukingitusteks, aga blogilugejad peavad veel ootama.

Sünnipäevakingiks tegin Martale seekord raamatu temast endast. Ilmselt tuleb seesama raamat välja ka järgmisel aastal päriselt trükitult, aga peategelasel on esmaeksemplar juba olemas ;)
Ja Justin ostis puust ksüllofoni ja muud - "bänd karbis", nagu seda komplekti nimetati.
Ja peamine kingitus oli Päev New Yorgis. Martal on olnud õnn sündida ajal, mil siin linnas toimub iga hetk korraga vähemalt kakskümmend huvitavat üritust, vali ainult. Eelmisel aastal käisime Manhattani lastemuuseumis ja jõululaulude kontserdil, sel aastal käisime Bronxi botaanikaaias rongishowl ning loomaaias öisel tulede festivalil. Marta oli väga uhke ja oli täiesti kindel, et see kõik on tema sünnipäevaks korraldatud.
Alljärgnevalt paar pilti, kus on näha Martat ja tema külalisi: Chris, Jo-Jo, Paul, Tobias, Julia... Aitäh kõigile külalistele, et tulite!