Meie väike sõnaraamat

Laupäeval käisime mänguväljakul kiikumas ja hakkasime ajaviiteks lapsukest pinnima. “Emme ütleb puu, mis issi ütleb?” – “Tree! Veel!” – “Issi ütleb car, mis emme ütleb?” – “Auto. Veel!” Õhinal tahtis ta meile demonstreerida, milline väike sõnaraamat ta on. Mõnes kohas olid ta teadmistes küll ka väikesed tähendusnihked sees, näiteks arvas ta, et voodi on inglise keeles bedroom ja päkapikk on inglise keeles jingle bells... Nii et arenguruumi on.

Vaikselt on ta hakanud ka ära jagama, et küsimus pole mitte ainult issis ja emmes. Näiteks:
- Give it to me!- Aga mis emme ütleb?
- "Aga mis Simona ütleb?"
- "Simona ütleb "anna siia"".
- Aga mis Mimmi ütleb?
- No mis sa arvad, mis Mimmi ütleb?
- I dont know, emme!
jne.

Jõulukingiks teeme sel aastal meie lähedasematele sugulastele kassetid Marta jutuga. Inglisekeelsete sugulaste jaoks "intervjueerib" Justin, eestikeelsete jaoks mina. Nii et saab see ajaloo jaoks ka audio kujul talletatud, mismoodi lapse keel hakkab vaikselt, aga kindlalt jagunema kahte lehte.

Marta ja Simona

"Kaugel, kaugel maal elab tüdruk. Tal on valged juuksed ja sinised silmad. Ja ta nimi on Simona..."
Niimoodi algavad meie lood. Vahel räägin mina, vahel Marta. Või räägime kordamööda - tema soovitab vahele mingeid mõtteid: "Simona tahab vanni minna?" või "Simonal on punane kleit?"
Nii on tema lihasest nõbust saanud väljamõeldud muinasjututegelane.
Ja mitte ainult. ´
Ühel päeval leidis Marta oma mänguasjade kastist nuku, kes kuulub tegelikult multikasse "Clifford, the Big Red Dog".
"Oi, Simona!" hüüdis Marta erutunult. Kui pärast oli vaja sööma tulla, siis - "Simona tuleb ka!" Näpusuurune nukk seisis aga taldriku kõrval psti.
Pärast tuli Simona magama kaissu.. Ja nii edasi. Nüüd on Martal oma igal-pool-kaasas-käiv nukk, ainult et tal on see imepisike. (Tunnen kaasa neile, kelle laps näiteks endasuuruse mängukaru välja valib!)
"Oioioi, kus Simona on!" satub ta vahel paanikasse, kui nukk korraks kaduma on läinud.
Simona.
Enne, kui Marta sündis, oli tema meie elus kõige olulisem laps. Tema elas Tartus, meie Justiniga Tallinnas, aga me käisime iga paari nädala tagant ülikooli juures, minu magistrantuuri loengute pärast. Ja siis olime ööd Simona (ja Elo ja Toivo) juures, ja mängisime padjasõdu ja korraldasime näitemänge.. Ja tülitsesime ja leppisime.
Justin kirjutas veel oma koju Ameerikasse pika humoreski teemal "kuidas ma tean, et ma pole veel valmis isaks saama" oma suhtest Simonaga. Saatuse irooniana valis jäin ma juhtumisi just selsamal nädalal, kui Justin selle kirja laiali saatis, last ootama... Nii et väikese Marta meelest oli Justin täiesti valmis ;).

Nüüd on meie suhe Simonaga olnud hõredam. Aga ma tean, et kui me saame kõik koos olla, siis on kõik jälle vanamoodi ja veel mõnusamgi. Juba eelmise aasta suvel olid Marta ja Simona nagu sõbrannad, nii et kujutan ette, mida oodata uuest kokkusaamisest.
Ja samas, ma ainult kujutan ette... Kes teab, kuidas see kõik tegelikult läheb. Simona ja Marta on paljuski väga sarnaste iseloomudega. Mõlemad on domineerijad, vähemasti oma koduseinte vahel. "Sina oled lohe ja mina olen printsess ja sina tuled siit nurga tagant ja ehmatad mind!" Selles stiilis mänge korraldavad nad mõlemad - vanasti me naersime, et Simonast saab tulevikus lavastaja, nüüd vaatan, et suguvõsas on kasvamas kaks lavastajat.
Aga kuidas saavad omavahel koos mängida kaks lavastajat?
Varsti näeme ;)
Aga seniks on nende suhe ikka selline... fantaasiaküllane. Simona joonistab pilte Martast ja Martale, aga Marta käib igal pool ringi, väike Simona nahkriba pidi endale kaela seotud - et ta ära ei kaoks.

Marta ja Sanna

Täna kirjutan ma väikesest tüdrukust Sannast, kes meil mõni aeg tagasi külas käis. Pikalt öeldes on ta nimi Aleksandra.

Juba paar päeva enne ta tulekut hakkasin Martale rääkima "Sanna tuleb!" ja Marta hakkas Sannat igas pildiraamatus nägema ja järsku said nukud ka omale nimeks Sanna.
Kui nad siis kokku said - ligi aasta aega pärast eelmist kohtumist - , siis oli esialgu kõik idülliline. Marta näitas uhkusega oma tuba: "Näed, süüa tahad?" ja "Puslet tahad?" Toimetasid koos ja keetsid Marta mänguköögis pusletükkidest putru... Aga siis juba kostis hädakisa.
Täpselt samamoodi nagu aasta eest. Marta oli Sannale pähe koksanud ja Sannat oli haaranud paanikahoog.

Niimoodi need kaks järgmist päeva meil siis möödusidki.
Võibolla ei saagi kaks mängivat last olla võrdsed, üks peabki olema ründaja ja teine rünnatav? Kui Marta mängib väikese hullu Pauliga, siis on Marta rünnatava rollis. Siis käivad temal need hood peal, kus ta teisega mängida ei julge ja kiljudes teise eest ära jookseb.
Aga kui ma nüüd nende kolme lapse peale mõtlen, siis... Marta jookseb küll ära, aga on kohe hetke pärast tagasi. Ta vajab edasi hingamiseks seltskonda.

Sanna kohta ma nii kindel ei ole.
Või isegi ütleksin: mulle tundub, et Sannale pole seltskonda vaja. Ta kõnnib üksinda, nagu isepäine kass, keset randa, ei vaata tagasi, kuni leiab koha, kus saab sulistada omaette. Ka korteris kõnnib ta niikaua, kuni leiab koha, kus saab üksi vaikselt olla.
Ja tema keskendumisvõime! Meie Marta ei lehitse siiamaani ise raamatuid. Ta võib küll üksi tantsida või "sporti teha", aga raamatute vaatamiseks on talle seltskonda vaja.

Kui Sanna ema Tiina läks viimasel hommikul oma auto järele, olin ma kahekesti Sannaga (Marta veel magas kõrvaltoas). Vaatasin suurisilmi, kuidas lapsuke ükshaavel, leheküljehaaval, vaatas läbi suure virna pildiraamatuid. Siis tõstis pilgu ja ütles oma õrnal häälel: "Laps tahab veel!" Tõin veel uue suure virna ja ta vaatas need kõik läbi. Siis jõudis juba Tiina tagasi ja ma ei saanudki kontrollida, mitu virna Sanna jõuaks läbi vaadata, enne kui ta ära tüdineb.

Vaat selline pisike tüdruk elab Pennsylvanias. Ma arvan, et ta on tulevane teadlane või kirjanik. Võibolla Martast saab tema mänedzher või agent.
Kui ta ära läks, siis rääkis Marta temast: "Sanna minu sõber! Sanna nutab! Ja siis mina teen Sannale pai ja kalli!" Ta kippus Sannat palju kallistama küll, aga kuna ta tegi seda nii intensiivselt, siis tuli Sannale tavaliselt hambavalu ilme näole ;) Aga kui Marta kallistamise lõpetas, siis, mulle tundus, oli Sannal kogu kogemuse üle siiski häämeel.
Sest ka omaette kõndivad kiisupojad vajavad kallistusi, eksole.

Hüüdnimedest

(Pildid on täna nostalgilised, kahe aasta tagused, kui Marta oli umbes 10 kuud vana).

Vaatasin, et Justin on oma Marta-blogis kirjutanud hüüdnimedest. Ma panen siis eestikeelsed ka kiirelt kirja, enne kui elu käte vahelt minema on jooksnud ja kõik meelest on läinud...

Marta-Karu.
See on vist pärit Ekspressist, kus sellenimeline tegelane vahel kolumneid kirjutama on pandud. Ma arvan, et mina alustasin selle hüüdnimega, juba sünnitusmajas, ja Justin võttis selle sujuvalt üle ka inglise keelde. Marta-bear! Marta-karu! Niimoodi kutsume teda iga päev.

Mardikas.
Kui ma päris esimesi kordi teda niimoodi kutsusin, oli imelik tunne. Lausa teadlikult pidin end sundima: tohib küll Mardikas öelda. Tuli meelde, et kunagi tegin ma intervjuu Mart Mardisaluga ja selle pealkirjaks oli ka Mardikas - sest see oli mehe hüüdnimi. Aga kusagil pole öeldud, et mardikad võiksid ainult poisid olla. Ja nüüd oleme kõik sellega harjunud, et meie mardikas on tüdruk.

Tibulii.
Ma tean, olen kuulnud - see on tegelikult hoopis meie tädi Reeli lapsepõlvehüüdnimi, millega teda kutsuti 50 aastat tagasi. Ma ei tea, miks see mulle küll keelele kleepus, aga sellega oli just vastupidi kui Mardikaga - see lihtsalt ise lipsas mu suust välja ja ratsionaalsus ei aidanud. Niimoodi ärandasimegi me Reeli hüüdnime ja nüüd on meil oma Tibulii.

Musi-kalli.
Kas seda võib pidada hüüdnimeks? "Musi-kalli, tule siia" jne. Ikka vist.
Ja muide, see jutt on tobe, et eestlased ei ütle "ma armastan sind". Ei ütlegi ehk nende sõnadega, sest see fraas on kuidagi pikk, kohmakas ja karvane. Aga kalli ja kalla ja musi? Need on minu arust eestikeelsed vasted fraasile "love you!"

Vigurivänt.
See tuleb meie vanaemalt, mammalt. Kui me lapsed olime, siis kutsus ta meid viguriväntadeks. Või siis ütles pikemalt "Oh sind ja sinu vigureid." Nüüd on see kõik mul Martale edasi pärandatud.
Muide, need olid ühed esimesed sõnad, mis Justin ära õppis eesti keeles. Olime siis seljakotitamas Lõuna-Euroopas ja mäletan, kuidas ta igal võimalikul juhul ütles "vigurivänt!"
Näiteks tulime Sloveeniast tagasi Itaaliasse ja vahetasime alles jäänud tollarid eurodeks.
"Here you are!" ütles valuutapunkti neiu ja andis raha.
"Vaat kus vigurivänt!" ütles Justin ja vaatas, kuidas hunnikust tollaritest oli saanud üksainuke rahatäht.
"Sorry?"

;)

Ameerika mänguväljakutest

Palus üks sõber ajakirjanik Eestist mul kirjutada muljeid meerikamaa mänguväljakutest.
No las ma proovin.

- Ameerika on suur ja lai, aga ma arvan, et on üks ühine joon: lapsi mänguväljakutele üksi ei lasta. Võibolla just sellepärast, et Ameerika on nii suur ja lai ning raskem on kaasinimesi usaldada. "Sa ei tea kunagi, kus mingi hull sind varitseb," nagu mu ämm ütleb. Isegi 12aastased lapsed on siin enamasti veel naabrinaise või lapsehoidja valve all pärast kooli, rääkimata siis 10stest või 8stest.
Kui siia otsa mõelda, et mina ise juba enne kooliminekut ehk 5-6aastaselt mööda kodualevit üksi või sõpradega, igatahes ilma täiskasvanute vaveta ringi lippasin... Kuidas sai toona kiigutud ajutiselt töömeeste poolt maast välja kaevatud tsemendkängardel kõikuval kaalukiigul, kuidas mängisime "trifaaterit" suurte kortermajade keldrites ja vahel keegi jäi tsiviilkaitseruumi luku taha... Meie elu oli ikka palju riskantsem. Ameerikas kardetakse oma laste pärast ja käiakse neil rohkem sabas. Reeglina. Muidugi on kusagil olemas töölisklassi üksikemad mitme lapsega; emad, kel käivad tööl ja kel pole aega oma laste järgi vaadata. Aga nemad on siiski pigem erandiks.
Ja - Ameerikas on see ajalooliselt rohkem aktsepteeritud elukutse: olla koduperenaine. Justini ema näiteks läks tööle siis, kui Justin oli 15aastane, tema ema omakorda ei läinud mitte kunagi tööle jne. See kuulub elustiili, et mees suudab sind ülal pidada ja sina suudad oma lapsel 24-7 silma peal pidada.

- Kui ILUS mänguväljak on? Eelkõige oleneb see kohalikust kogukonnast. Kõrgema maksusissetulekuga regioonides on kohalikul omavalitsusel rohkem raha kui vaesemates piirkondades. See vahe võib olla lausa hämmastav. Kallis piirkonnas on uhked mänguväljakud ja uhked koolid ja raamatukogud, odavates aga on kõik vana ja rääbakas. Muide, need rääbakad võivad aga tervislikumateks osutuda. Lugesin terviseajakirjast, et kummist ja plastmassist ehitatud konstruktsioonid eritavad tervisele kahjulikke aineid. Vanad head liiv ja metall on paremad.

- Kas lõhutakse? Kas käivad joodikud ja suured poisid rüüstamas? Samamoodi, oleneb piirkonnast. Siin pean ma tulema selle maagilise sõna "naabruskond" juurde, mis määrab Ameerikas kõike, ja määrab vist üha enam ka Eestis. (Mänguväljak Kopli liinidel pole ju samasugune kui näiteks Viimsis?)
Kui elasime kallis ja uhkes piirkonnas Hobokenis, siis ei näinud ma seal ainsatki joodikut või pättpoissi. Vahel ma mõtlesin: miks? Kas keegi käib neid sealt mienma ajamas või nad lihtsalt ei tule sinna? Nüüd elan ma sellises piirkonnas, kus "hea" ja "halb" piirkond on üsna üksteise lähedal. Ja meie heas piirkonnas ei olegi mänguväljakuid - see on aedlinnak, kus iga lasterikka eramaja taga on eramänguväljak. Uurisin kord naabritelt, et miks meil oma munitsipaal-mänguväljakut pole, nad arvasid, et vist ei ole vajadust.
Sest see siin pole linn, nagu Hoboken. Siin on rohkem külaelu. "Väga levinud on "playdate" kultuur - kodused emmed oma lastega kogunevad eramajade taha ja veedavad seal oma aega.
Aga kui tahame kiikuda ilma playdate`ta?
Siis pean kõndima mere äärt pidi kakskümmend tänevavahet, et jõuda suuremate majade piirkonda, kus on ka mänguväljakud... ja mille reputatsioon on kehvem.

Alles eile käisin seal Martaga kiikumas ja meid vaatas kõrvalt kolm onklit pingi peal, õlled käes. Marta lehvitas neile uljalt ja nad naeratasid. Mis neist ikka karta. Mõni päev tagasi käisime kiikumas-ronimas õhtuhämaruses ja siis nägime teismelisi, kes sealsamas ronisid ja ka kiikuda proovisid. Ära nad midagi ei lõhkunud, aga ma arvan, et olukord oli umbes sama, mida võib kohata kusagil Lasnamäe mänguväljakul. Võibolla homme lõhuvad nad ka midagi ära.

Ja pole vist vaja lisada, et see praegune mänguväljak on mõnevõrra räpakam, näiteks üks kinni astutud näts ilutseb keset väljakut kevadst saati...

Niisuguseid mõtteid mänguväljakutest Ameerikas ;)Aga midagi võrrelda saan siis, kui Eestisse kolime. Mõistetavatel põhjustel (sest siis mul veel polnud last!) ma Eestis mänguväljakuid eriti ei külastanud.

Kaks kavalat hetke

Viimasel ajal on Marta päris kavalaks läinud. Näiteks:

Külas on väike Sanna, kes oma emmega on meie WCsse sulgunud (teadagi, mis asja ajama). Marta tuleb ja palub minult: „Tahan vaadata Sannat.” – „Ei saa praegu.” Siis tekib Marta pilgus tuluke ja ta teatab paanikaga: „Oioioi! Mul on pissihäda!”
See on muidugi võlusõna, kiirelt saab WCsse sisse murtud ja rahulolev lapsuke potile istutatud. Seal ta siis istub ja vaatab ahne huviga Sannat, kes väikese poti peal istub.
Mingit häda tal muidugi polnudki.

---

Aga ka minu kavalus on kasvanud. Ma tean, kuidas Martat kõige paremini sööma saab. Kui ta vaatab oma toitu ja songib pika hambaga, siis tuleb talle otsustaval ilmel läheneda ja teatada väga resoluutselt: „See on minu oma!”
Oluline on toon. See peab olema väga võitluslik.
Kohe tekib Martasse võitlusvaim ja ta teatab: „Eeei, ei ole! See on minu oma!" Ja hakkab toitu kiiresti suhu kühveldama.