VALIMISEST

Olen viimasel ajal, niisama nalja pärast, hakanud Martat asetama olukordadesse, kus ta peab valima.
"Kas sa tahad mangot või apelsini?"
"Kas läheme vanni või mängime veel?"
"Kas loeme Mõmmi-Aabitsat või Kiisu-raamatut?"
Võimaluse korral valikuvariante muidugi näitlikustades ja talle need silmade ette tõstes.
Mõnda aega ei saanud Marta aru, mida temalt tahetakse (mis teha, ta on oma isalt mõnes asjas selle omapärase flegmaatilise mõtlemisviisi omandanud...)
Siis hakkas aru saama - valiku tegi ta nii, et võttis enda kätte selle asja, mida ta vähem väärtuslikuks pidas, ning pani selle siis kõrvale. Kui aga nä
iteks pidi valöima vanni ja toa vahel, siis pani selle ukse kinni, kumba ta ei tahtnud.

Nüüd läksin - ikka nalja ja eksperimendi pärast - üle järgmisele astmele. Et mis ta siis teeb, kui ma talle kolme või nelja vahel valida annan?
See oli siis täna hommikul.
"Marta, kas paneme selga kollase kleidi, sinised kleidi või punase kleidi?" Laotasin need ta ette põrandale.
Vaatas neid, silmad suured. Kas see oli nüüd hommikune unisus või toimus ta peas tõeopoolest intensiivne ja keskendumist nõudev protsess - et millist valida nende suurepäraste variantide hulgast? ja kuidas valida?
Vahepeal hakkasin kahetsema, et ma aega ei võta. Kaua võib?!
Siis jõudsin juba mõtlema hakata, et ega ta vist ei suudagi veel kolme hulgast valida. Liiga raske ülesanne.
Aga just siis katkestas ta vaikuse, võttis ohkega kinni ühest kleidist ja ütles: "Punane kleit". Ja hakkas seda üle pea (pidzhaama otsa) sikutama.
Nii et mõikas!

Pärast kleidi lapsele selga panekut otsisin ma sukapükste karbist välja neli paari, mis mu meelest selle kleidiga paremini läheb (näete, minulgi väike valikumoment ;)
Jälle jäi Marta sügavalt mõttesse.
Kohe väga, väga sügavalt.
Ja muudkui vaatas neid sukapükse ja juurdles, sõnagi lausumata.
"Mata-lill-sukapiksid!" teatas ta lõpuks, sellise raske ja madala häälega, nagu oleks suure tööga maha saanud. Ja võttis valged, lilledega.

Katsed jätkuvad. Mõtlen, et mis ta, vaeseke veel siis peale hakkaks, kui ma talle homme terve sukapükste karbi sisu põrandale ette laoks? ;)

NELI VANAVANAVANEMAT

Üleeile suri Justini vanaonu, Marta vaaronu.
"On üks põhjus, miks te Martaga võiks matusele minna - millal te veel näete kõiki mu isapoolseid sugulasi," ütles Justin (tema ise peab ära sõitma reisile ega saa matusele minna.)
"Kui just..."
"Mis sa öelda tahad... Vanaema?"

Jah. Me mõtlesime mõlemad sedasama asja. Järgmine võimalus kogu Justini isapoolset suguvõsa näha oleks võibolla vanaema Pegi matus.
See on kurb mõte. Aga Peg on juba 87aastane, nii et see on üks eluline ja loogiline mõte.
"Ma loodan, et ta ikka vähemasti nii kaua elaks, et Marta teda mäletama jääks," ütlesin ma. "Ja mitte niisama mäletama, et oli keegi, vaid et ta saaks ka isiksust tundma. See on minu meelest tohuitu lapsepõlve rikkus, neid huvitavaid vanainimese-tüüpe tundma õppida!"

"Martal on tegelikult väga vedanud," ütles Justin. "NELI elusat vaarvanemat! Mina olen näinud ainult ühte oma vanavanavanematest - mu vanaema Genevieve oli elus, kui ma olin väike laps."
"Mina mäletan oma papa isa ja ema," meenutasin mina. "Vanavanaisa Aleksander suri, enne kui ma kooli läksin. Mäletan, et ta oli suur loomaarmastaja ja magas tavaliselt voodis koos koerade ja kassidega... Ja mäletan, et eesti keelt rääkis ta naljakalt, aktsendiga. Vanavanaemast mäletan, et ta oli igavesti kleenuke ja kõhetu kuju, igal aastal 16. augustil oli tema sünnipäev ja suguvõsa kokkutulek.... vanavanaema suri, kui ma olin 14aastane. matusel tuli mul nutt peale, kui räägiti, et Mana - nii teda kutsuti - lootis kevadeni elada, et oleks lihtsam maad kaevata. Aga ta suri väga külmal talvisel ajal."
"Minul pole vanavanaemast muud mäletsust kui et - vanaema toas oli tuba, kus ta elas," ütles Justin veidi nukralt.
"Aga kas sa mu sugulast ja lapsepõlvesõpra Helinat mäletad? Vaat temal oli tõeliselt lahe vanavanaema! Me elasime nende lähedal ja käisime seal sageli külas. Nende mammal olid jalad haiged ja ta istus alati oma istme peal, pliidi kõrval soojas. Ja ta oli seda tüüpi, kes viitsis lastega rääkida - mu enda vanavanaema tegelikult ei rääkinud meiega eriti, hoidis ikka suurte inimeste seltsi. Aga Helina Mamma pajatas meile kogu aeg: "Vaat meil omal ajal..." Ta oli väga lahe isiksus, natuke nagu lapsik või nii."

Kui Marta suuremaks kasvab, siis (loodetavasti) saab tema mäletada oma nelja vanavanavanemat. Nelja isiksust.

Justini isapoolne vanaema Peg on see, kellelt Justin ja Marta on pärinud oma muusikahuvi. Peg mängib hästi klaverit, omal ajal mängis ka kirikus orelit.
Peg võimleb iga päev kaks tundi ja sööb väga tervislikult (nii et kes teab, võibolla tantsib ta isegi Marta pulmas, kuigi ta on mu tütre vaarvanematest kõige vanem). Ta kipub ka teisi inimesi õpetama ja arvustama just selle alusel, mismoodi nad söövad ja liiguvad.
"Sest see ON tähtis! Justin, kui sa muutud ülekaaluliseks, siis sa lihtsalt loose it, sa lihtsalt kaotad!"
Iga kord vaatab Peg üle, ega me pole liiga paksuks läinud. "Tublid olete."
Aga sellega ta huvi välise vastu enamvähem piirdub. Edasi räägib ta "vana aja lugusid" ja need on tõeliselt huvitavad kuulata. Peg elas omal ajal Virginia osariigis, siit tükk maad lõuna pool. Ta kasvas üles orvuna, sest ta ema suri 1918. aasta Suures Gripis ning isa jäi sõtta. Kui ta tulevast vanavanaisa kohtas, tegid nad juba 2 nädala pärast pulmad...
Ma loodan, et Marta saab ise neid Pegi jutte kuulata.

Justini emapoolne vanaema Ann ei taha sugugi minevikust rääkida. "Ah, mis!" tõrjub ta iga kord, kui Justin üritab küsida midagi varasemate aegade kohta. "Oli, mis oli, mis sa torgid!"
81aastane Ann on väga tugev natuur. Tema mees suri varakult ja Ann kasvatas üksi üles viis last. Nüüd on tal 14 lapselast ja vahel heidab ta nalja "Mul ei seisa teie nimed meeles!" Justini ema alati solvub selle peale "Mu emal on väärakas huumorimeel ja ta on üks külma südamega inimene!" Justin ainult naerab selle peale.
"Vanaema on iirlane ja temas on iiri kangus," ütleb Justin. Ja räägib loo, kuidas vanaema polnud pool elu räkinud oma Floridas elava venna Keniga. Miks? Seda vanaema teistele ei ole valgustanud, aga arvatavasti mingi rahajagamine või pärandusejama.
...Aga hiljuti, kui Ken haigeks jäi ja surema hakkas, võttis vanaema Ann telefoni ja helistas oma vennale.
Ken sai terveks ja pärast tegi Ann nalja: "Näh, liiga vara helistasin!" Aga ise plaanib suvel Kenuile külla minekut. "Vaatan ta ikka üle, enne kui sussid püsti viskab."
(Niisiis. Kui te tahate kuulda kentsakat iiri huumorit ja kuulda kõva häälega naeru, siis selleks on vanaema Ann väga sobilik.)

Tegelikult, Justini ema on hakanud viimasel ajal oma emast jälle paremini arvama. Sest kui tal ka lapselapsed segi lähevad, siis lapselapselapsi on Annil ainult üks - meie Marta! Ja Ann olevat hiljuti ise ostnud Martale kingituse, heast peast.
"Ma olin nii üllatunud. Ta kunagi ei teinud seda oma lapselastele. Marta on tõepoolest eriline, või hakkab minu ema vanaks jääma," ahhetas Justini ema.


Minul on elavate kirjas mu emapoolsed vanavanemad.
Papa oli loomaarst. Üks mis kindel, mina räägin kunagi Martale palju lugusid enda ja papa tegemistest - ajast, kui mina lapsuke olin. Nüüd on papa juba vana ja väsinud, tal on diabeet.
"Ikka kõnnin, tasapisi, järgmisel aastal hakkab 80 paistma..." muheleb ta. "Ei ole mul enam kiiret kuhugi..." Hiljuti lõpetasid nad loomapidamise ja nüüd, tõepoolest, on aega rohkem kui kunagi varem.
"Mis sa siis päevad otsa teed?" küsisin ma (see jutuajamine toimus hiljuti telefoni teel.)
"No pikutan niisama, kuulan raadiot."
"Kas raamatuid ja ajalehti ikka loed?"
"No ikka loen, ehheee, aga vahel tuleb tukk peale ja pärast ma ei mäletagi, mida ma päriselt lugesin ja mida unes nägin..."
Papal on selline omamoodi soe huumor.

Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

Pidage kõik vastu, Marta on kasvamas ja tahab teid mäletada!

LAPSED RANNAL

Nädalavahetuse lumetorm (või noh, eestlane ütleks, paks lumesadu) tundub olevat ammu-ammu.
Kaks päeva saime oma kelku kasutada.
Siis saime veel ühe päeva õppida fraasi "lumi sulab" ja kõigile hääbuvatele majade-esistele lumememmedele "dadaa" lehvitada.

Ja eile hommikul oli juba ideaalne kevad-, et mitte öelda suveilm! Ma üritasin esialgu Martal jopet seljas olla (ikkagi veebruar ju), aga mööda rannaäärset laudteed kõndides nägin, et kohalikud emmed lasevad oma lapsukestel küll särgiväel joosta.
Kokku olime õues kolm tundi ja lahkusime Marta hädakisa saatel "Veel! Veel jooksma!"



Lähema mänguväljakuni tuleb meie kodust kiirkõndides umbes 20 minutit. Oleme sinnaminekut korduvalt ette võtnud, aga kuna kõndida tuleks mere äärt mööda, läheb olemine kohe nii mõnusaks, et eesmärk kaotab oma mõtte. Milleks mänguväljak? Ookeaniäärsel laudteel on siin-seal emmesid, kes istuvad pinkidel ja hoiavad oma lastel silma peal... Viimased silkavad rannaliival, viskavad end pikali, loobivad liiva, loobivad palli, peidavad end tuuletõkke-aedade varju.

See siin on parem mänguväljak kui misiganes muu...Hea küll, mets oleks sama hea.
Aga ma pole siin metsa veel kordagi igatsenud, sest meie meri on igal hommikul uue näoga ja iga kord sama värske ja ilus.

MAAILMA PARIMAD MÄNGUASJAD

...on ikka need, mis on lihtsad.

Meie musta pesu kotist, mis ootab pesumajja minekut, saab hobune, mille otsas kapata ja hüüda "Kappadi-kappadi-nõõ!" Ja hiljem muutub see autoks, mida saab jalgadega edasi lükata, ise karjudes "Tuut-tuut!"



Ahjaa, ja köögikapist saab endale sõela vinnata, ja issi "parandamata asjade sahtlist" (oo, küll see on huvitav koht) leiab alalõpmata igasuguseid asju, näiteks need nagiotsad. (Issi "tegemata asjade nimekirjas" on panna lastelukk oma "parandamata asjade sahtlile", aga see selleks ;)

Nüüd saab sõelal mängida trummi...
kätega, nagu Aafrika dzhembe...
ja nagiotstega, vaheldumisi nagu väike pioneer...
Ja nagisid saab üksteise vastu lüüa, ise samal ajal räppides "Mary had a little lamb!"



Sõel võib muidugi olla ka hüppeplatvorm sportlasele. Ronid sinna peale, hüüad "Jess!" ja võtad suuna põranda poole.




Ja samahästi võib sõel olla lava. Esined seal oma fännidele, räppides omaloomingut "Mary had a crocodille!"

UUTEST MÄNGUDEST

Onu Ian leidis suvel Martale kusagilt kõnnitee äärest laheda suure plastmassist auto. (Tänava äärde jäetakse siin mittevajalikku kraami väga sageli; ja taaskasutusel plastmasstoodete vastu pole mul, keskkonnahoidjal, suurt midagi).
Meie korteris pole uksepakkusid tubade vahel, on palju mööblivaba ruumi ja nii saan ma Martat toast tuppa lükata. Tema huilgab autos: "Tuut! Tuut!" või kiljub niisama. Kui ma siis järele üritan jätta, kuulen jälle seda ehtameerikalikku: "Come on!"
See fraas häiris mind alguses väga. Aga nüüd võtan seda kui elu reaalsust. Laps kuuleb seda igasugustes multikates ja inglisekeelsetes vestlustes ja kasutab seda keeleliselt täiesti õiges kohas. Vähemasti on ta nüüd ka "Lähme" ja "Tule" ära õppinud. Ja ma kahtlustan, et Eestis kasvavad lapsed kasutavad sõna "Davai", mis see parem on kui "Come on".

```
Mina istun arvuti ees, Marta kisub mind riietest: "Come on, emme, tantsima!" Vahel peab ta kauem, vahel vähem vaeva nägema, aga enamasti ta mu püsti saab.
"Emme, käsi!" ja veab mind teleka ette. Vajutab käima. Seal hõiskleb reipalt näiteks ilmateatemees või ringutab käsi mõni seriaalinäitlejanna, aga sellest pole midagi - Marta vingerdab oma tagumikku, loobib käsi ja jalgu. Kui mina järgi ei tee, siis hakkab mind jälle käest sikutama: "Come on, emme, tatsima!"
Nii et vähemasti ülekaaluliseks ma siin ei muutu... Iga päev saan ohtralt tantsutrenni.

```
Üks Marta uusi mänge on suurtest megalegodest tornide ehitamine.
Vaid kuu aega tagasi ei meeldinud talle seda teha ja ta eelistas lihtsalt minu tehtud tornide uppi löömist. On ju üsna inimlik reaktskioon, et ma solvusin ja legoklotsid ära peitsin?!
Nüüd võtsin välja tagasi ja vaatasin kõrvalt: lapsuke istub ja hakkab klotse üksteise otsa haakima. Millise keskendumise ja hasardiga ta seda teeb... Vaikselt nohisedes. Kui valmis sai, siis hüppas püsti: "Emme, vaata, Marta tegi!"
Ma ei teadnudki, et ta seda sõna "tegi" oskab nii õige koha peal kasutada. Nii et rõõm oli kahekordne.
Ja kolmas rõõm on, et vähemalt mõneks ajaks on Marta lapsehoidjateks Lego-klotsid ja mina saan jälle oma asju ajada.

```

Klassikalist "pretend play`d" (No kuidas see eesti keeli tõlkida? Võibolla rollimäng?) hakkas Marta harrastama ka alles hiljaaegu, või õigemini, tegi selles osas suure hüppe. Varem tegeles ta ainult nukkude edasi-tagasi vedamisega ja voodisse teki alla panemisega. Nüüd aga kuuleb igasugust dialoogi.
Näiteks topib ta mulle sülle põdra ja ise hoiab käes jänest. "Tsau, põdel."
"Tsau, jänes."
"Musi tahad?"
"Tahan."
"Kalli tahad?"
"Tahan."
Siis jänes ja põder musitavad-kallistavad. Edasi: "Liugu tahad?" (lasevad diivani pealt liugu). "Akent tahad?" (Viib nad akna alla vaatama.) "Süüa tahad?" (Tal on komplekt mängutoitusid, mida nukkudele sööta). "Kiikuda tahad?" (Kiiguks on mul seotud üks nukunõude pott mängumaja külge. Toimib väga edukalt.)
Aga seda peab Marta veel õppima, et vahel elus kuuleb oma ettepanekute vastuseks ka "ei". Näiteks "Vanni tahad?" ja "Õue tahad" on sellised kriitilised punktid, millele minu nukk võib otsustavalt vastata: "Ei taha!" Sest õues on külm ja vannis märg...

```


Mitmed mängud on loomulikult seotud riietega. Annan teadlikult iga päev vähemalt korra Martale mõned rõivaesemed mängimiseks, sest uueks sügiseks peaks ta olema lasteaiaküps ja kust need riietumisoskused mujalt ikka tulevad kui harjutamisest.
Oma sukapükste peale oskab ta juba lotakaid pükse tõmmata, kuigi enamasti proovib ikka kaks jalga ühte auku ajada... Ja kui kuidagi ei mahu (aga vahel mahub ka), siis imestab järsku teist jalaauku märgates: "Näe, teine püksid!" Ja mõnikord saabki isegi edukalt omale püksid õigesti jalga.
Vaatad teda ja mõtled: küll on ikka inimlapsel pikk maa minna, enne kui ta kõike oskab, mida talt oodatakse.
Aga õnneks on nad geeniused, kes kogu peale tuleva infolaviiniga mängeldes hakkama saavad. Alles täna hommikul teatas Marta Justinile: "I´m not tired!" Me olime Justiniga mõlemad pahviks löödud. Kust lapsuke sellise lause on ära õppinud? Ega me teagi. Võibolla kuulis, kui Justin ütles seda mulle. Või oli see mingis multifilmis.

KLASSIKALISI MÄNGE: "SITU JA PEIDA"

Kord ammu tegin "Perele ja Kodule" ühe artikli, kus üks peategelasi, paljulapseline isa Jüri Pino rääkis, et tema paariaastaste lapsukeste lemmikmäng on "Situ ja peida".
Täna hommikul selgus, et ka meie Marta on selle mängu ära tabanud.

Kuidas see siis käib. Lapsuke varitseb hetke, mil lapsevanem pole lähedal, kisub omal püksid rebadele ja laseb junnikese kusagile varjulisse kohta, näiteks diivanikatte varju põrandale.
Kui tal hiljem püksid üles on tõmmatud, saab ta sobival momendil hiilida tagasi peidukoha juurde ja oma junnikest edasi uurida.

Mina avastasin lapse uurimisobjekti siis, kui see oli juba meie õnnetu diivanikatte peale laiali määritud (seesama kate, mis hiljuti rasvakriidiga ühise elektrikuivati üle elas; hetkel ongi kate jälle pesumajas).

Lapsevanemad, olge valvel!

ÕNNELIKUD ÄPARDUSED

Ma arvan, et mu tütrel on väga hoolsad kaitseinglid. Nagu õigeusklikud ja katoliiklased usuvad, on kõik Maria nimelised (sest mu tütre täisnimi on ju Marta Maria) kaitstud neitsi Maarja enda poolt. Ja nii Marta kui Maria nimi tulevad meie endi suguvõsadest konreetsetelt inimestelt - loodetavasti on neil hingedelgi aega meie lapsukese tegevusi kontrollida.

Näiteks:
Marta mängib üksinda suures toas, meie Justiniga vahime kõrvaltoas telekat. Järsku kuulen kostvat imelikku juttu: "Lamp katki, lambi aia-aia", tõttan vaatama.
Seeasemel, et oma mängunurgas rahulikult nihverdada, on Marta roninud diivani käetoe peale ja kangutanud lahti lambi armatuuri, sellega koos on tulnud lahti ja lõnksub juhtme otsas ka elektripirn. Ja lamp on muidugi vooluvõrgus!
Kui ma oma hirme edetabelisse peaks panema, siis esikohal on elekter, olen elus paar korda väikeseid eletrilööke saanud ja tõsiselt kardan seda.
Võtsime lambi sealt diivani juurest ära ja tänasime ingleid.

Või näiteks:
Me oleme Justiniga suured õhtused teejoojad. Ja selle, et kuum vesi peab olema lapse käeulatusest kaugemal, tampis Justini ema meile pähe siis, kui elasime tema juures - kuigi Marta tol ajal veel ei upitanud ennast kõrgele, korrutas Christine iga kord, kui kuuma vett nägi, et see peab olema ära pandud nii kõrgele ja kaugele, kui vähegi võimalik. Ja rääkis korduvalt üle ühte oma esimest lapsepõlvemälestust, kuidas ta endale tulise vee kaela tõmbas.
Sel ajal hakkas see kaunis ära tüütama, aga kujundas meis siiski Pavlovi refelksi. Iga kord paneme teetassid tõmbama kõrgele riiulile!
Aga paraku ei oska alati arvestada sellega, kuidas lapsuke areneb.
Seda teame juba ammu, et ta oskab tooli pealt laua peale ronida ja siis istub seal nagu õige mees kunagi - seepärast me laua peale midagi ohtlikku ei jätagi.
Teadsin ka seda, et ta viimasel ajal üritab toole edasi-tagasi sikutada.
Aga ei teadnud ma, et ta juba on võimeline sikutama tooli laua juurest riiuli juurde, et siis meie auravaid tasse uurima hakata.
Ise olin sel hetkel taas telekatoas ja mõtlesin, et mis lapsuke seal hämaras köögis ikka ära teha saab, mängib natuke külmkapi magnetpiltidega ja tuleb ära.
Aga taas sain olukorrast aimu tänu Marta suurele jutukusele. Kuulsin poole kõrvaga tema omaette arutamist: "Ooo, kuum! Nii kuum!" Ruttasin vaatama ja nägin pilti, kuidas Marta kõõlub toolil riiuli juures ja soojendab oma käsi kuuma vee aurus tasside kohal. See nägi välja nagu väike nõidumise protseduur.
Egas midagi, enam ei saa teda üksi kööki lasta, sest ma ei saa ju toole ketti panna!

Või kolmas lugu:
Istusin arvuti taga, toas mängis muusika ja Marta sehkendas minu selja taga nukumajas. Järsku tuli ta minu juurde ja näitas midagi oma peo peal: "Emme, vaata, look!"
Ta ei suutnud ilmselt aru saada, mis asi see on, mis ta oma nukumajast leidis. Ja õnneks tuli minu käest küsima. Õnneks on ta juba iga asja suhutoppimise east väljas ja läheneb asjale intelligentsemalt (küsib vanemalt inimeselt nõu, kui miskit on vaja identifitseerida ;)
Aga see asi tema peo peal oli pisike tükk koorunud värvi. Oh issand! Siis ma muidugi avastasin, et laest oli alla koorunud suur tükk värvi ja see kõik oli maandunud nukumajja.
Mõnes teises olukorras (näiteks 8aastase lapsega) oleks võinud mängida, et see on ootamatult maha sadanud lumi või et see on vulkaanituhk, mis nüüd tuleb tuletõrjujatel ära koristada. Aga 2aastase lapsega ei ole küll muud, kui täna õnne ja looda, et ükski tükk suhu ei rännanud. Sest selline värvitükk on nii lühemas kui pikemas perspektiivis väga mürgine ja vähkitekitav asi.
Osa ameeriklasi kaebaks sellise asja peale majaomaniku kohtusse, aga meile meie omanik meeldib ja kaeblesime talle niisama. Tuli töömees ja kratsis lahti tulnud värvi laest ära.

Ja ptüi-ptüi-ptüi, et ka järgmised äpardused oleks sama õnnelikud!

MARTA VIIMASED KILLUD

Marta on vannis. Ma pigistan tema vannimänguasja, nii et sealt siriseb vett välja. "Vaata, ahv pissib."
Marta vaatab suurte silmadega. Natukese aja pärast võtab ta vannitassi ja kallab sealt vett välja. "Tass pissib!"
Siis panen vee jooksma. Marta hõikab. "Vesi pissib! Ni-palju vesi pissib!"
---
Hiljuti õppis Marta ära sõna "jõehobu". Õigemini ütleb ta küll "jõ-hobune".
Vaatame siis pildiraamatut. Näitan ninasarviku pilti ja küsin: "Kes see on?"
Marta vaatab. Otsustab: "Jõ-hobune".
"Ei, see on ninasarvik!"
Marta vaatab veel korra. Ja läheb kompromissile. "Nina-jõ-hobune".
---
Vaatame raamatut edasi. Tuleb hülge pilt. Vahib uhkelt vee seest välja.
"Kes see on, Marta?"
"Jõ-hunt!" paneb Marta paika pärast pildi vaatamist. Tõepoolest, sarnasus hundiga on täiesti olemas.
---
Loomaraamatuid on meil palju. Ja ma katsun olla korrektne nimede väljaütlemisel. Aga see on päris raske vahel, sest lapse pead päris sassi ka ei taha ajada... Shimpansid ja gorillad on kõik ühtemoodi "ahvid" - olemas on hea üldine nimi algatuseks. Aga gepard, tsheeta ja leopard ja jaaguar...Või hüljes ja merilõvi... oh issand. Kuidas saab laps neil pildi järgi vahet teha, kui isegi emme neil vahet ei tee.

SÕBRAPÄEVAKS, MU TÜTRELE

Ma olen nüüd natuke üle 2 aasta olnud koos Martaga. Ja ta kindlasti on olnud üks mu paremaid ja lähedasemaid sõpru nende aastate jooksul. Ütleme nii - keegi, kes on alati minu jaoks olemas.

Kahe inimese lähedane suhe ei saa kunagi olla täiesti roosiline roosamanna.
Miks ta täna lõunat ei maga? Ma olen tast tüdinenud ja tema ka minust.
Kadedusehoog, kui ämm mainib jutu sees, kuidas ta 6kuise lapse kõrvalt hakkas käima kolm korda nädalas spordiklubis ja ajas end kiirelt sünnitusjärgsesse vormi. Mina pole kordagi mingisse klubisse saanud, kuigi laps juba 2aastane. Kiivus, mis mind tabab - teised lapsed pole ju kogu aeg koos emmedega! Miks mina oma elu elada enam ei saa!?

...Siis aga mõtlen, et ta pole kunagi 6kuisena pidanud nutma, vaadates ümberringi vaid võõraid nägusid.
Küll ma hiljem jõuan oma kõhulihased vormi ajada. Minu elu on praegu see - hommikul koos temaga pidzhaamades kodu mööda tuterdamine. Ja koos teleka vaatamine, nii et tean peast kõiki ta lemmikfilmide kilde sama hästi kui ta ise...
Meil on samad väljakutsed. Kui issi on kapile uue lasteluku pannud, siis selgub, et mitte ainult Marta, vaid ka minu jaoks on see kapp nüüd kinni kiilutud.
Samad rõõmud ka. Kui postiljon uksekella laseb ja selgub, et vanatädi Mary on saatnud valentinipäevaks raamatu ja lamba, siis on vaheldus ja rõõm minu näos sama suur kui lapsukese näos. Uus raamat ettelugemiseks!

Ja kui "issipapa Justin", nagu me teda kutsume, töölt koju tuleb, siis räägin ma talle lugusid meie päevast ja Marta noogutab kaasa. Viimasel ajal lausa täiendab.
Vahel ei saa Justin meie naljadest aru, sest need on meie omavahelised naljad. Ah et mis seal naermisväärset, kui ninast kinni võtta ja iniseda? Aga see on ju Marta hommikune nali, et ta on elevant!

Ilusat sõbrapäeva sulle, Marta!
PS. Aga ma siiski loodan, et sa homme magad lõunat ;)

NEW YORGI SIBER

Meie uue kodu kohta öeldakse, et talvel on siin nagu külmkapis ja et siin asub New Yorgi Siber.
Terve öö sadas maha paksu lund ja täna hommikul läksime vaatama, milline siis on see külmkapp ja Siber - milline on meie tänavaots ehk Rockaway Beach lumega?






...Ja tagasi toas, põsed punased.

KUI SÄRK SELGA EI LÄHE

Kuulsin kord ühte head selgitust - miks lastele ei meeldi üle pea käivad särgid? Sest see kitsast peaavast läbipugemine tuletab neile sünnitust meelde.
Marta on selles mõttes olnud tüüpiline laps, ta on vingerdanud mul käte vahel ikka nagu väike ussike, kui ma talle särki selga tõmban.
Aga viimasel ajal on asjalood muutunud. Vingerdab ta endiselt, aga sinna juurde nõuab: "Mata! Mata ise!"

Lasengi tal siis endal õhtuseid pidzhaamasid selga panna. "Üks jalg... teine jalg..." kommenteerib ta asja juurde, nagu ta minult seda õppinud on. "Ja pepu!"
Ongi püksid jalas.
Siis on särgi aeg. Marta vahib seda korra ja siis mõtleb välja. "Käsi... teine käsi... Emme aitab..."jagab ta instruktsioone.

No aga nüüd, kallis lugeja, proovi ise. Astu oma särgilaeka juurde ja pane kõigepealt üks ja siis teine käsi õlgadeni käistesse...
Ja proovi seejärel ülejäänud särki üle pea tõmmata.
Kas tuleb?
Martal igatahes ei tulnud.



Esialgne paanikakisa muutus edevaks silmade pööritamiseks. Kui emme nii kõva häälega naerda hirnub, siis peab asi ju tõesti naljakas olema!

Nii hakkab ta oma uues kostüümis esikus ringi patseerima...



...ja proovib akrobaatikanumbreid...



...ja käib vannitoas ennast issile näitamas: "Vaata, issipapa Justin, Mata o-nallakas! Mata silly!"




...ja proovib jänese moodi hüppamist.



...Ja kui ma lõpuks tal särgi seljast võtan ja õigesti selga panen, oli Martal veel voodiski pikalt muljetamist. "Mata ise - käsi - tene käsi - Mata sälk - nallakas!"

PAHA VAIM KÄIS PEAL

Hiljem lisan juttu ka, praegu imetlege fotoreportaazhi sellest, kuidas käis paha vaim peal ja lapse ära väsitas...







...ja paari tunni pärast ärkas unest taas inglike.

NAABRIPOISS

Kuulasin, kuidas Marta teises toas voodi peal oma nukkudega mängis.
"Tsau!"
"Tsau!"
"Dani juude tahad?"
"Tahan! Tahan Dani juude!... Tsau, Dani!... Give me five! Cool!"
Hiilisin ukse taha vaatama ja nägin, kuidas Marta roosapükssest beebist oli ilmselt saanud naabripoiss Dani. Ja Marta üritas nukule käe peale plaksu lüüa - give me five, nagu inglise keeles öeldakse.
"Jooksma tahad! Dani, tule jooksma!" Ja Marta ajas end koos nukuga voodist üles.
Siis märkas ta mind. "Emme, tahan Dani juude! Dani juude tahan!"

Ma polnud varem märganudki, et ta segase kolimisnädala jooksul on esimese pöörde selgeks õppinud! Ma tahaN!

See teeb mulle rõõmu.
Ja Marta naabripoisi-sõltuvus teeb mulle muidugi ka rõõmu. Siinses majas on õnneliku lapsepõlve aura ja üks osa sellest on see 3aastane lokkidega poiss allkorruselt. Esimest korda saabus ta meile külla täiesti iseseisvalt, trepist üles ronides ja meie välisuksest sisse piiludes esimese asjana Marta tuba avastades. Praegu olen ma Dani ema Laureniga vastastikkuse kompimise faasis. Tahaks olla viisakas ja mitte liiga pealetükkiv, aga... aga tegelikult on meil siin majas kaks ühevanust kodus kasvavat last, kes on teineteise seltskonna järgi hullud.

Dani on Martalt ära õppinud eestikeelse sõna "Vaata".
Ja Marta on temalt õppinud lugematu arv inglisekeelseid fraase, näiteks seesama "Give me five".
Dani on vaimustuses Marta kööginurgast, kus kapi ja ahju sees on "nagu päris" väikesed vorstikesed, pizzad ja muud.
Marta näeb vist isegi unes Dani keldrikorrusele ehitatud mänguruumi läbi kolme toa, kus on seinasuurune tahvel ja suur rongilaud, igatahes räägib ta vahel läbi hommikuse une: "Dani! Train!"

Nii et jah, me peame Laureniga mingi rutiini välja mõtlema. Praegu on kahe lapse kokkupuuted toimunud väga kaootiliselt, tavaliselt ronib kas Dani salaja ülemisele korrusele või hakkame meie õue minema ja kui naabrite uksest möödune, hakkab Marta kogu hingest kisama: "Dani, Daniii!" Ja vahel kostub seestpoolt vastu summutatud poisihäält: "Mataa!"

Ma juba aiman, mida Marta homme hommikul ärgates mult esimese asjana nõuab.

VOODISAAGA, VOL 2

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb üles tunnistada, et kunagi kirjutasin ma loo ajakirja "Pere ja Kodu", kus kiitlesin teemal, mismoodi ma sain Marta magama tema oma voodisse,
võid kiigata siia.

Tegelikult aga venis Marta peagi pärast Pere ja Kodu artiklit tagasi meie kaissu. Pärast loo ilmumist me kolisime ja uues kohas jäi titavoodi meie sängist liiga kaugele, nii sai lapsuke esimesel öösel jälle kaissu võetud, ja nõnda see läks...

Siis kolisime jälle... Ja saatsime Marta pulkadega voodi ära, sest me seda ju nagunii ei kasutanud. Ostsime selle asemel hoopis suuremate laste ilma äärteta sängi, mille panime akna ja enda suure voodi vahele.
Nii magaski Marta aasta aega öösiti kahe voodi vahet ukerdades. Meie Justiniga olime sellega harjunud, et keset ööd võib keegi üle meie ronida ja meie vahele endale pesa teha, vahel juhtus ka vastupidist - et pisikesel tegelasel sai kitsikusest kõrini ja ukerdas pimedas linade vahelt oma voodisse, kus tal ruumi rohkem.

Nüüd uude koju kolides oli mul plaanis panna Marta voodi täpselt samamoodi meie voodi ja akna vahele - olime kõik ju selle lahendusega harjunud.

Aga ei.
Kui kolimis-meeskond voodid tuppa tõi, selgus kurb tõsiasi: ma olin tuba valesti mõõtnud, unustanud arvesse võtta radiaatorinishi. Ja Marta voodi lihtsalt ei mahtunud meie voodi kõrvale, kui me samal ajal ka toa ust tahtsime kasutada ja sealt sisse-välja käia.

Imekiiresti, enne kolijameeste lahkumist, tuli otsustada, mis teha. Kas lasta vedada kogu magamistoa mööbel teise, suuremasse tuppa?
Justin kehitas õlgu.
Ja mina võtsin siis kiirelt vastu otsuse, mis mõnes peres tehakse juba lapse esimesel elunädalal:
"Paneme lapse voodi omaette tuppa!"

"Jajah!" naersid Justini ema ja isa, kui meie uudsest korraldusest kuulsid. "Ta hakkab nagunii teie kaisus magama!"
Justin olevat käinud nende magamistuba kummitamas kuni 6nda sünnipäevani, ikka esimestel varahommiku-tundidel vaikselt tatsudes oma toast tulnud ja vanemate kaissu pugenud...

Uue päeva õhtu saabus. Ma olin paar tundi tegelnud Marta mänguasjade sorteerimisega ja uude tuppa paigutamisega. Ise pabistasin: mis saab? Mida oleks õige teha, et tänane öö tähendaks uut ja ilusat algust?
Marta paistis ise üsna elevil olevat ja aitas mänguasju korraldada.
"See on Marta tuba, see on Marta voodi!" kiitsin ma talle. "Marta enda tuba! Mõnus!"
Ta noogutas vastu ja kiitis: "Mata`s house!"

Kui ma kastist tekid välja võtsin, võttis ta need elevil olemisega vastu ja sättis oma voodi peale. Tahtsin aidata, aga ei lubatud - "Ei, Mata voodi!"
Siis sättis ta nukud teki alla ja ronis ise järgi.

---

Oleks ilus siinkohal lugu lõpetada. Happy end.

Aga ei. Tegelikult mängis Marta oma nukkude tuttu panekut kuni hilisööni, aga seda ise magama mineku momenti ei tahtnud kuidagi järgneda.
Lõpuks pidin ikkagi mina sinna lapsevoodisse koos temaga pikali viskama (stiil: silgud pütis), et siis uinunud lapse kõrvalt end vaikselt püsti ajada ja teise tuppa oma sängi hiilida...

Paari tunni pärast ärkasin Justini äreva sosistamise peale. "Tule ruttu! Marta on kadunud!"
Läksin, esialgu pahaselt, siis muiates, siis ärevuses... Martat tõepoolest ei olnud tema toas, ega paistnud ka üheski teises toas olevat.
Justi pobises midagi õudusfilmist, kus telekas neelas lapse alla. Ma hakkasin üha rohkem lootma, et see kõik on unenägu.

Siis nägin. Telekatoas diivanil kastide ja patjade vahel ta istus, pimedas, täiesti ärkvel, silmad säramas. Ise sosistades: "Mata`s house!"
Ei tea, mis tema lapsepea sees toimus, aga igatahes oli ta rahul ja elevil. Viisin ta tagasi oma tuppa ja surusin ennast seina ja lapse vahele magama. Paitasin teda, kuni ta uinus.

Ja iga järgmine öö on olnud nii: magama minnakse pärast unejuttu rahulikult oma voodisse - nagu teised lapsed, oma voodisse, ainult et temal on karu asemel emme kaisus.
Ja kui lapsuke uinub, siis hiilin sealt minema oma suurde voodisse... Et iga hommik kell 4.45 - 4.55 (peaaegu et minutilise täpsusega!) kuulda hõiget teisest toast "Emmmee!" Enam ta mööda öist korterit ringi patseerida ei viitsi. Mina aga pean viitsima: hüppan püsti ja lähen lapsepead paitama. Tagasi oma voodisse saan ehk nii veerand tunni pärast, kui ma just kogemata lapsukese voodi najal ei uinu ja oma õlga seal tuimaks ei maga.

Justin kiidab, et küll nüüd on oma voodis palju ruumi.
Mina ei teagi, kas hakkan tõsiselt ära väsima toimuvast, või vastupidi, olen sellega harjunud.

Aga vähemasti magab ta nüüd jälle oma voodis.

PS. Pildid on tehtud kolimispäeva õhtul.

VASTUSED MARI SARVE (EPL) KÜSIMUSTELE

Kolitud.
Aga enne, kui räägin sellest, mismoodi Martal on nüüd oma tuba ja oma naabripoiss, panen siia vastused Eesti Päevalehe pereblogide teemalise loo jaoks.

- Kuidas ja millal blogi tegite?

Katsusime välja mõelda midagi huvitavat lapsele sünnipäevaks. Tal tundus kõik olemas olevat. Ja siis turgatas: teeme talle kodulehekülje. Nagu välja tuli, oskab ta seda juba praegu, 2aastasena, hinnata - õpetasime talle noolenupu selgeks, nii et ta saab ise vahel istuda ja oma albumeid lehitseda.

- Mis eesmärki blogi peaks täitma?

See dokumenteeritud, lugudesse valatud lapsepõlv võiks olla talle tulevikus huvitav lugemine. Ma olen ka absoluutselt kindel, et õnneliku inimese baas on õnnelik lapsepõlv ja selle baas on mäletamine. Teisisõnu, arvan, et kirja pandud lookesed teevad Martast tulevikus terviklikuma inimese.
Ja veel - oleme kahekultuurne perekond ja ükspuha, kuskohas maailmas me elame, on vähemalt pool suguvõsast ja sõpruskonnast meist kaugel. Blogi on suurepärane võimalus hoida neid meie eluga kursis. Koduleheküljel martapetrone.com on kaks logijat: issi kirjutab inglise keeles, emme eesti keeles.
Natuke kehv on asja juures see, et kaugel elavad pereliikmed on Martat rohkem igatsema hakanud, sest on nüüd tema igapäevaste juhtumitega rohkem kursis ja on rohkem meie pere liikmed... Aga füüsiliselt ikka sama kaugel ega saa meile näiteks homme külla tulla.

- Kas enne blogi täitis seda eesmärki miski muu, või algas kõik blogist? (Kui muu, siis mis?)

Lapse esimese eluaasta kohta täitsime spetsiaalse beebiraamatu. Kena mälestus, aga sellega on kaks probleemi: esiteks, seda ei näe eriti keegi, sest kui sõbrad-sugulased külla tulevad, on tavaliselt nii palju muud teha kui diivanil istuda ja albumisse süveneda. Teiseks, mulle ei meeldinud, et seal oli terve formaat ette antud, tuli vaid lüngad täita. Mulle meeldib loomingulisem lähenemine.
Veel on meil üks suur kaustik, kuhu hakkasime mehega kordamööda kirjutama enne lapse sündi. Plaanis on see talle kinkida kunagi sünnipäevaks (näiteks 16ndaks?). Sisuliselt oli see blogi eelkäija, aga lapsega seotud lood on seal kirja pandud mitte tema-vormis, vaid sina-vormis.

- On blogi praegu parim viis selle eesmärgi täitmiseks või jääb midagi vajaka?

Ajaveebi pidamine distsiplineerib. Kui ma tean, et kusagil ootavad lugejaid, kes ootusega seda lehekülge klikivad, siis ma näpistan oma päevast selle aja ja kirjutan ühe uue sissekande. Endale kaustikusse kirjutades olen palju laisem.
Kurta ei oska millegi üle.

- Eeskujusid on ka?

On oma lapse-teemaliste blogistide ringkond, kelle juttusid loen: iiida.blogspot.com, lepakas.blogspot.com, emaisaleevike.blogspot.com, acerolakuts.blogspot.com.

- Kui palju aega blogipidamisele kulub?

Marta teemalistele sissekannetele läheb päevas umbes pool tundi. Mul on ka teine blogi, kuhu kirjutan igasugustest muudest asjadest, mis mu Ameerika elu ja famiglia`ga seotud (eppppp.tahvel.info), sellele läheb päevas umbes tund.

- Kuidas tagasiside on?

Positiivne. Blogimaailmas liiguvad eelkõige head emotsioonid. Olen leidnud uusi sõpru, enamus neist küll virtuaalkujul, aga ma usun, et paljusid neist kohtan kunagi ka päriselus.

- Kui on selle blogiga vahvaid tulevikuplaane, siis võib sellest ka rääkida.

Meil on plaanis Marta koduleheküljele teha uus bloginurk, tööpealkirjaks "minevik". Sinna hakkab Justin inglise keeles ja mina eesti keeles kirja panema olulisi minevikumälestusi, osa neist meie enda omad ja osa kogutud vanematelt põlvedelt. Oleme mõlemad teinud intervjuusid vanavanematega ja need kassetid on mõnda aega oodanud sahtlis... Tundub, et blogivorm oleks kõige parem, et see suguvõsa info läbi töödelda ja lugudeks vormida. Miks blogi? Sest see distsiplineerib ;)

- Lisaks esitaks ma ise endale veel ühe küsimuse. Nimelt et mis tunne on oma privaatset elu avalikkusele paljastades?

Ja vastan, et vahel see häirib mind. Ameerika on hirmu täis ühiskond ja nii näiteks küsis mu meheema alles hiljuti: "Ega sa ole ometi oma koduaadressi internetti pannud? Marta piltide peale võib mõni pervert kohale tulla!" Ma ise katsun mitte paranoiastuda (kuigi oma täpset aadressi ma jah avaldanud pole) ja üritan maailma võtta kui sõbralikku kohta, kus on palju toredaid inimesi, kes võibolla saavad minu lehekülge lugedes hea impulsi. Hakkavad võibolla oma lapsukest ka rohkem jälgima ja midagi kirja panema ja võibolla sel lapsukesel on kunagi selle üle hea meel. Ja võibolla meie uue, suguvõsa blogi peale küsib mõni lugeja oma vanaema ja vanaisa käest: "Kuidas te omal ajal tutvusite?" Ja jäädvustab selle oma suguvõsa mälusse.