EETRIPAUS

Läheb kolimiseks!
Keevitame arvuti seina küljest lahti!
Uued lood uuel nädalal.

KOLIMISEST, REISIMISEST JA STRESSIST

Jäänud on kaks päeva.
Meie endine kodu meenutab üha rohkem lahinguvälja.
See ei ole tegelikult tabav võrdlus. Tegelikult meenutab siinne keskkond praegu laste mänguvälja. Suured mustad kilekotid ühe seina ääres hunnikus, kust saab alla liugu lasta. Pruunid pappkasti teise seina ääres, sinna saab peale ronida ja sealt siis end tagasi põrandale upitada. Ja mis peaasi, sinna peale tohib rasvakriitidega joonistada!

Aga mul on meeles üks perekooli foorumist loetud jutulõng - et väikelastele tekitavat kolimine suurt stressi. Kogu nende endine keskkond lõhutakse nende endi silme all, mitte midagi adekvaatselt (st nendele mõistetavalt) ei seletata, siis sõidetakse uude kohta ja kõik on järsku täiesti uutmoodi.

Katsusin Martat jälgida.
Tema silmadest ja tegudest paistis nagu rohkem seikluslusti kui stressi, aga eks need olegi ühe mündi kaks poolt.
Rõõmuga aitab ta meil kleepuva plastiliini plekke seintelt nokkida, ise kommenteerides: "Mata kolistab - ja emme kolistab." Veel suurema rõõmuga aitab asju pakkidesse loopida (tõsi küll, enamasti valesid asju), ise lauldes oma beebikoolis õpitud laulu: "Clean up, clean up, everybody, everywhere!"

Kui ma mõtlen kõigile neile kohtadele, kus me Martaga oleme reisinud ja kõigile kolimistele, mis ta on oma noores elus läbi teinud, siis - võibolla on ta immuunne kolimisele, sest on seda juba nii suurtes kogustes saanud?

Ta oli vaevalt sündinud, kui asusime oma Kalamaja katusealust korterit sorteerima ja sõpradele-sugulastele-heategevuspoodidele laiali jagama.
3kuiselt kolis koos meiega üle ookeani. Terve suvi otsa nägi pealt suurt mööbli liivatamist ja värvimist, mida me Justini vanemate koduõues harrastasime. Suve lõpuks kolisime uude kohta ja siis läksime Eestisse külla. Mõne kuu pärast kolisime uude kohta, sest Justin sai uue töökoha. Siit oleme käinud ära päris mitmel reisil USA teistesse osariikidesse ja kaks korda üle ookeani Eestis ja ka mujal Euroopas.

Mul on mõned mälupildid sellest, kui kiiresti kohanev ta on. Näiteks möödunud juulikuust Shotimaalt, Glasgow`st. Olime seal, kiriku poolt peetavas sõbralikus hotellis olnud paar ööd. Tulime linna pealt tagasi ja Marta hakkas hotelli nähes lehvitama. Nõudis siis kärust välja ja asus omal jalal trepi poole, kust meie tuppa sai: "Vanni!"

Või septembris Eestis, olime olnud nädala mu tädi juures ja selle aja lõpuks teadis Marta täpselt, kus on kassi söögikoht. "Ei tohi!" sõneles ta endaga ja näitas näpuga Pätu krõbuskikausi suunas. Ja kui õue läksime, keeras alati õiges suunas. Kui bussijaam hakkas lähenema, hakaks häälitsema "Buss, papa, mamma!" Sest bussiga käisime 8 km kaugusele vanaema ja vanaisa juurde.

Lennukis lehvitas ja patseeris ta ringi, nautis võõraste inimeste naeratusi ja kudrutamist. Kui keegi oli lõpuks mossis ja väsinud mööda lennuki vahekäike ringi kõndimisest, siis olin see mina. Seejärel vajus ta raskelt magama.

Kui siia korterisse kolisime, siis nautis ta asjade lahtipakkimist... Mis mulle muidugi nii suurt naudingut ei pakkunud. Kujutage näiteks ette, et teil on kast kaustikutega, mille tahaks sahtlisse ümber eksportida. Ja kõrval üks jõnglane, kes tahab need kaustikud võtta ja tuppa laiali visata.
Lõpuks otsid üles mõne koti või kasti, kus tema mänguasjad ja palud seda lahti pakkida. Küll siis on lapsel avastamisrõõm suur! Ja sinul 10 hinnalist minutit oma asjadega segamatult tegelda.

See on meie elu. Nomaadilik, ebastabiilne - jah, ma tean.
Aga ma olen olnud kogu aeg tema kõrval, maksimumaeg lapsest eemal on olnud viis-kuus tundi, sedagi vaid loetud korrad.

Ja olen kindel, et just see on leevendanud ja tasakaalustanud tema võimalikke kolimise/reisimise stresse.

RIIDEID SORTEERIMAS

Kolimiseni on jäänud neli päeva. Võtsin järgmiseks ette Marta riidekapi sisu.
Kuidas lapsed küll nii järsku kasvavad? Alles olid riided parajad, ja nüüd on terve hunnik väikseks jäänuid.
Hakkasin neid omaette hunnikusse ja siis kotti laduma (vanaema-vanaisa pööningul hoiame vanad riided kottidega alles).
"Emme! Ei taha!"
Nii et mõnda aega ladusin mina riideid kotti ja Marta neid sealt välja. Mina olin natuke kiirem, nii et kott hakkas ikkagi tasapisi täituma. Mis hakkas Martat üha enam ärevusse ajama "Mata iided! Mata iided!" Ta kiskus mõned riided endale sülle ja hakkas neid oma kappi tagasi toppima.

Sain veel kord kinnitust, et nüüd kasvab meil kodus isiksus, kellel on oma harjumused ja tõekspidamised. Kes teab, et see on tema kapp ja tema riided. Ja ta ei saa aru, miks ma neid sinna võõrasse kohta üritan panna.
"Vaata, Marta," võtsin aja maha ja mõtlesin, et prooviks seletada. "Sina oled suur tüdruk, aga need püksid on väiksed! Ja kapis on suurele Martale suured püksid."

Ei saanud aru. "Mata iided!" seisis ta kapi ees nagu oma kindlust kaitsev emalõvi.
Ja hakkas, vist oma omandipiiride näitamiseks, neid väikseid riideid omale selga toppima. Korrutades nagu mantrat "Mata iided! Mata iided!"

Nii et järjekordselt (keskmiselt juhtub seda vist kord päevas) oli käes üks pedagoogiline dilemma. Mis ma peaks tegema?
Ma valin sellistel puhkudel üsna sageli käega löömise taktika. Las laps siis mängib oma riietega!
Läksin hakkasin hoopis vannituba koristama. Marta sikutas omale õnnelikult kitsaid riideid selga: püksid pähe, seelik käe otsa...
Ja kui ta lõunaunele jäi, siis viisin vaikselt ja salamisi ta riidekapi sorteerimise ikkagi lõpuni.

Ise mõtlesin, et see on siis nüüd algus. Et kas lähema 16 aasta jooksul on meil ees ootamas lugematu arv jutuajamisi riiete ja kapikoristamise teemadel?

LAPS JA MERI

Möödunud nädalal käisime Martaga meie uue kodu juures - kõigepealt tubasid üle mõõtmas ja siis rannal jalutamas.
Ma ei tea, kui palju laps mäletab (ja seda ei saa täiskasvanute teaduslike meetoditega mõõta, sest alla 3aastased lapsed on nagu UFOd, kelle maailmast me ainult vilksamisi teada saame). Kas tal on meeles meie rannaskäigud eelmisest ja üle-eelmisest suvest? Kas ta mäletab, kuidas ta pooleaastaselt minuga lainetes hullas?

Selle aasta suvel saab ta 2 ja pool aastat vanaks - kätte jõuab aeg, millest jäävad esimesed mälupildid hilisemaks eluks. Nii et see uue kodutänava otsast paistev ookean ja valge liiv jäävad temaga igavesti.

Ta käitus seekord kuidagi väga imelikult. Ei saa öelda, et tal otseselt tuju paha oleks olnud, aga ta vahtis ringi võõraste, justnagu hullunud silmadega ja üritas mu eest ära vette joosta. Päike paistis ja sooja oli niipalju, et oleks vabalt võinud olla maikuu algus. Kusagil sellesama ookeani taga on Eesti, kus see päev lõi külmarekordeid. Kui selle peale mõtlema hakata, kui suur see ookean on ja kuidas ta maailma embab, siis...
Meri on eriline. Meri on tõeline kodu, nii turvaline ja nii saladuslik... Samamoodi nagu need kajakad, kes lähedal häälitsesid, või see üksik mees, kes omaette naeratades veepiiril kõndis.
Me ei saa kunagi teada, mis tunne on lennata mere kohal ja oma tiibade all soolast õhku tunda. Aga vähemasti saame oma hinge merele avada.

Mulle meenus üks lugu aseri kunstnikust, kes olla tulnud Tallinnasse maalilaagrisse, esimest korda merd näinud ja hulluks läinud - ainult istunud mere ees ja maalinud, ilma söömata ja joomata.

NAERATAVAD SÕNUMID

Kõndisime kolmekesti õues, kui järsku Justin märkas. "Epp, kas sul on see kollane naerukleepekas ammu siin?"
Olevat mul jope seljal ilutsenud. Ja ma tõesti ei tea, võibolla olin juba paar viimast päeva sellega mööda linna ringi patseerinud. Jope oli ilmselt olnud toas tumba peal, kust Marta oma kaunistamistuhinaga sellele ligi sai.

Justin ise leidis üllatusliku kollase naerunäo viimati komandeeringusse sõites, lennuvälja turvakontrollis... USAs võetakse juhuvalikuga iga n-s (võibolla kümnes?) turvaväravatest läbi tulev inimene ja otsitakse ta hoolikamalt läbi. Ja kaks nädalat tagasi San Diegosse sõites juhtus Justin olema üks neist, kes kõrvale paluti.
"Nad võtsid mul koti käes ja pöörasid selle kõigepealt ümber. Ja seal vahtis turvameestele vastu Marta pandud naerukleps!" kirjeldas Justin.
Tal olevat kohe tuju paremaks läinud, kuigi lennujaama töötajad olid veidi imelikult vaadanud. Nojah, mitte igaüks ei kanna oma koti kõhupoolel naeratavat lapsikut kleepekat - kuigi, miks mitte.

Veel harrastab Marta klepse panna oma juustesse, siis peegli ette joosta ja oma jõulupuuga sarnanevat juustekuhilat imetleda: "Mõnus!"
Või hoopis oma näpuotstesse: "vaata, Mata näpp nallakas!"
Või vahel pärast vanni nõuab ta: "Veel klepsi!" Sest tahab kasutada olukorda ja ka paljad varbad naljakaks kaunistada... või mis eriti uhke, naba peale naeratuse kleepida.

Kuna klepsid on mitmekordseks kasutamiseks, siis jõuab varem või hiljem kätte hetk, kui ma hõikan "koristama!" Siis topib ta oma naerunäod, vahel meeleldi, vahel vastutahtsi, kõik ühtekokku. Ja need lähevad ära sahtlisse - või äkki enne natuke nina peale ka. "Vaata, Matal on nina, nallakas!"

JOGURT KUI JUUKSEHOOLDUVAHEND

Telefonihelin.
Kiirustan köögist ära, Marta jääb rahulikul moel omaette tooli istuma ja jogurtit sööma...

Epiloog, mõni tund hiljem.
Kui olen Marta pead kolm korda järjest shampoonitanud ja pesnud, saab jogurti välja küll.
Ja kui ta pea lõpuks kuiv on, siis tunduvad juuksed läikivamad ja tervemad kui varem.

EI SAA, EI OLE, EI VÕI

"Emme, Mata tahab kleiti!"
"Ei saa kleiti, läheme õue, paneme püksid."
"Õues on lumi!"
"Ei ole lund. Õues on soe ja päike paistab."
"Õues on pikapäkk! Pikapäkk - sussi - kommi."
"Ei ole vist... Päkapikk läks ära, jõulumees ja päkapikk on kaugel, kaugel maal."
"Õues on lumi ja pikapäkk!"
"Ei ole lund, tule vaata akna juurde. Lumi on otsas! Tule nüüd, paneme riided selga ja siis läheme sööma ja siis õue. Õues paistab päike ja läheme parki kiikuma.."
"Mata kiikuma!"
"Ei, oota! Enne tuleb ikka püksid panna. Ja siis tuleb süüa."
"Mata kommi süüa!"
"Ei saa kommi. Sööme ikka jogurtit. Tule nüüd, paneme püksid jalga.!
"Ei. EI. EEEIIIIII!"

Ja mis seal imestada.
Sel hetkel taipasin, et ma olin terve hommik lapse jutule vastamist alustanud sellesama sõnaga - ei.

KÜLL MA OLEN TUBLI!

Ma usun, et iga lapsevanem teab seda tunnet.
Kuidas sa ehitad üles suure klotsidest torni ja siis tuleb laps ja virutab selle ümber.
Ja kuidas see läheb sulle korda!
"Ära lõhu minu torni ära!" ärkab sinus igavene laps. "Miks sa lõhkusid minu torni ära...."

Eile ärkas minus igavene laps, kui ma kolimise jaoks Marta puslekogu kokku panin. Annab see ju omamoodi rahuldustunde, teadmise, et oled tark ja tubli - suudad panna pusletükid õigetele kohtadele. Suudad hunnikust kaootilisest segadusest võluda välja ilusad terviklikud pildid.

Palusin endast pilti ka teha, et seda mõnusat rahuloluhetke jäädvustada.
Ja Marta oli ka tore, ei seganud seekord, ei loopinud seekord pusletükke laiali ja laskis emal tubli olla.

Arvake ära, miks?

PS ÄÄREMÄRKUS EESTI KEELE ÕPPIJAST

Siia ka üks väike näide, kui paindlik on eesti keel.
Nimelt leidis Justin internetis pdf-faili Noor-Eesti luuletustega ja kirjutas mulle ühe ümber, saatis mailiga...
Olen kindel, et siin ümberkirjutuses on vigu, aga kas ei kõla need vead omamoodi luuleliselt ja keeleuuenduslikult? Miks mitte "väikne" ja "nõrretamas" ja see viimane fraas, kus "oksade" asmel on "oskad", jätab õhku küsimuse.

Udu, muda…muda, udu…
Voki vurrab.
Igav on mu väikne kodu
Südant murrab.

Vurr, vurr…vurr, vurr…
Kallim sõber kaugel trelli-talus
Ihkab päikest
Hämarikus õhkab süda valus,
Ootab valgust.

Vurr, vurr…vurr, vurr…
Õues igavus ja niiskus,
Nõrretamas…
Puudel oskad udu-piiskas
Tarretamas

KAKS EESTI KEELE ÕPPIJAT

Mul on kodus kaks eesti keele õppijat.
Üks on neist väike ja kuldlokiline ja temasuguste geeniuste aju arengu uurimiseks on maailmas mitmeid instituute. Ta tõmbab minu mula seest aina välja fraase ja ütleb neid järgi mängleva kergusega. Ja selles, kuidas ta uusi sõnu ja fraase pillub, on midagi ainuomast emakeele-rääkijale. "Misteedsjal!?" "Nomaivõi!" "Tulesiiiiia!"
Teine õppija on suur ja mustalokiline, tema aju enam torpeedo kiirusega ei arene, sest tal on vanust rohkem. Ja tema eesti keelel pole seda kokkusulamist, mis on ta tütre omal. Kui tema midagi ütleb, siis on see ikka kohmakalt välja artikuleeritud "Mis teed seal?" või "Tule siia" - ja kuidas ta ka ei pingutaks, on ta häälduses alati see võõrapärane hõng. Mis mulle väga meeldib, aga mis teda vahel Eestimaal on kentsakatesse olukordadesse pannud. "Kas mu keel on tõesti nii halb, miks inimesed kohe minuga inglise keelele üle tahavad minna?" Seleta talle siis, et see on lihtsalt eestlaste iseloom, mitte tema kohmakas keel...
Võrreldes lapsukesega on tal keeleõppimisel kaks eelist: esiteks, ta oskab lugeda. Vahel saan ma talt näiteks keset päeva maili "Mida tähendab koostöövalmidus?" On teine lugenud Postimehest Eesti-Vene piirilepingute alast juttu ja tunned muret, et millega see Venemaa siis seekord ähvardab... Või siis saadab mulle kirja kusagilt Noor-Eesti leheküljelt leitud luuletusega ja küsib: "Mis on hämarik? Mis on õhkab?"
...Ja kõige naljakam on, kuidas ta üritab ka Martale neid saja aasta tagustest luuletustest võetud sõnu õpetada. "Issi ütleb twilight, emme ütleb hämarik!" õpetab ta pimeneva akna ees. Marta vahib koos isaga akent ja ütleb hoopis: "Näe, pikapäkk!"
Teine Justini eelis - või õigemini omapära - võrreldes lapsega on, et tema läheneb eesti keelele mõistusega.
Kas teie olete näiteks mõelnud, et sõna "välk" ja sõna "valgus" on samast tüvest?
Või et sääst ja saast on väga sarnased sõnad? (Justin kippus ikka kasutama sõna saastumarket).
Või et kellegi "juurde" minek viitavat sellele, et eestlased samastavad inimesi ja puid (inimestel on juured nagu puudel)?
Või et päikese "käes" olek näitab, et me päikesele käed külge mõtleme?
Ja kas laud on elus ja tal on pea, sest me ütleme, et paneme asjad laua "peale"?
...Ma usun, et nii mõneski mõttes saab Martale eesti keele horisontide vallutamine olema huvitavam kui täielikult eestikeelsest perest pärit lapsel. Just seepärast, et ta isa niimoodi võõra pilguga seda keelt vaatab ja imestab.
Aga mõni teine kord kirjutan teile sellest, kuidas me koos Martaga inglise keelt avastame.

TELEFONISÕLTUVUS

Marta vanaema armastab telefoniga rääkida, iga päev veedab ta telefoni otsas mitu tundi.
Ja tundub, et ka Marta on pärinud selle sõltuvuse.
"He-lis-tab" oli üks ta esimesi keerulisi sõnu, mille selgeks sai. "Mata helistab!" Ja topib mulle telefonitoru kätte. Viimasel ajal on tal ka kindel plaan, kellele ta helistada tahab. Vahel ajab hilja õhtul "Helistab Simona!" ja katsu talle siis selgeks teha, et Eestis on praegu öö ja ei saa täditütrele praegu kõnet võtta...

Korduvvalimise nupu on ta ka üsna kindlalt ära õppinud - esialgu lihtsalt katsetades, nüüd vist juba teades, et sinna nupule vajutades hakkab mõni tegelane temaga rääkima. Nõnda on ta helistanud paarile korteripakkujale (kellele mina varem olin kõne võtnud), Justini mobiilile ja muidugi vanaemale-vanaisale.

"Hai! Hai!" õhkab ta kõigepeal hingepõhjast. Ja seda kohe päris tükk aega, nii et kaasvestlejal võib päris kõrini saada. Vahelduseks ka "Hallo! Hellõu!"
Siis hakkab ta tavaliselt laule tellima. "Mõmmi-aabits tahad!" Vaene inglisekeelne vanaema ei saa muidugi aru... Aga siis proovib Marta: "Little-lamb tahad!" Ja jorutab kaasa, kui vanaema teisel pool toru laulab: "Mary had a little lamb..."

Üks Marta lemmiklaule, mida ta juba aasta aega meilt tellib, on "Old MacDonald had a farm". Sellel on olemas ka eestikeelne versioon, vähemasti mina olen selle oma pea ja mäluga taastanud järgmiselt: "Mäeküla taadil oli talu, heia-heia-hoo, ja selles talus oli..."
See on ainuke laul meie repertuaaris, mida Marta teab nii eesti kui ka inglise keeles. Ja see on ka heaks näiteks, et nii ei tasu teha. Nüüd laulab Marta seda laulu kogu aeg kahes keeles segamini. Näiteks nii: "Palju loomi oli talus - heia-heia-hoo, ja selles talus oli cow, with a muu-muu siin and muu-muu there..."

...Aga kui Marta telefoni otsas laulmisest ära tüdineb, võib ta lihtsalt istuda ja teise inimese monoloogi kuulata. Kui teine tahab lõpetada, avab korraks oma suu ja nõuab: "Veel! More!"
Mõtlen, et peaksin muretsema meile tavalise telefoni, sest need raadiolained, mida antenniga telefon levitab, võivad küll olla imeväiksed, aga meie telefonisõltlase jaoks piisavalt sagedased, et muret tundma hakata.
Või peaks uues korteris telefoni kusagile kõrgemale kapi otsa panema, kust lapsuke seda ise nii lihtsalt kätte ei saaks.

VÄIKE ABILINE

Mis juhtub siis, kui tahan hakata pannkooke tegema, panen kõik koostisosad lauale ritta ja pööran kolmeks sekundiks selja, et kapist kaussi võtta?...

MEIE SÕBER RICHIE

Täna juhtus Martal jälle õnnetus (nojah, seda juhtub tal tegelikult iga päev), nimelt said mähkmed märjaks.

"Mata, mis sa tegid!" sõitles ta ennast - seda lauset oskab ta hästi, sest kuuleb minu suust seda sageli. "Mata, ei tohi püksi-pissit! Kus pott on!" Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas ta täpselt minu sõnastust ja näoilmeid imiteerib.
Ja ka edasi jätkas ta minu jälgedes. Sikutas mähkmed jalgade ümbert ära (need käivad takjariidega kinni) ja ukerdas vannituppa pesukorvi poole.
"Kott!" oli ta järgmine sõnum. Tahtis, et ma talle kilekoti ulataks, sest märg riidemähe käib meil kilekotti ja sõlm peale, et siis pesukastis oodata.
Ma olin üsna hämmingus, vaadates, kuidas ta mähkme kilekotti toppis ja üritas sellele siis sõlme - sõlme! - peale siduda. Kui ta sellega ka oleks hakkama saanud, siis oleksin ma teda imelapseks pidama hakanud. Aga ei, ikka tavaline 2aastane. Sõlmega jäi hätta, aga organiseerimisvõimega küll mitte: "Emme, kott!" näidati mulle näpuga, mis teha tuleb.

Siis viskas ta koti pesukasti ja ütles "Pessu. Litsi!"
Ma ei saanud esimesel hetkel aru. Mis litsi? Vahel on need lapse sõnamoodustised ju päris ropud - mütsi asemel ütleb ta näiteks "puts", ja seda järjekindlalt - aga mida ta praegu tegelikult tahab öelda?
Siis mõikas. Laps on ära jaganud, et umbes iga kahe päeva tagant viskame pesukasti sisu seljakotti ja läheme pesumajja, ja seal ootab meid sõber nimega Richie!

Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis on meil Hobokenis mõned head sõbrad ikkagi tekkinud, ja üks nendest on see pesumaja pidaja.
Õigemini - ta on Marta, mitte minu sõber. Kui vahel pesumajja lähen ilma lapseta, küsib ta kohe: "Aga kus Marta on?" Kui läheme Martaga koos, hakkavad aga juba siis huilged ja hõisked, kui me veel õues oleme.
Richie on üks sedasorti inimene, kes pole kunagi suureks kasvanud, ja lapsed tunnetavad selle ilmeksimatult ära.
Ma ei tea temast tegelikult väga palju, kuigi olen nüüd ligi aasta aega teda iga paari päeva tagant näinud.
Lapsi ja naist tal endal ei ole, seda küsisin kord Richie alluvalt, puertoriikolannalt. "Mida, ta on ju ise laps!" naeris too.

Richie pesumaja seinal on New York Yankees pesapalli-meeskonna särk ja peaaegu alati on Richiel endal seljas midagi nende logoga. Ruumi lae all on telekas, kust käivad spordireportaazhid. Ja Richie olemise järgi võib vabalt ennustuse teha, kas Yankees võitis või kaotas viimase mängu. Sel teemal meeldib talle ka oma klientidega lobiseda, mänge ümber jutustada...
Välja arvatud, kui kliendil on laps kaasas. Siis tahab ta lapsega laulda ja peitust mängida. Pesumaja seinal on ka tahvel, kus fotod Richie sõbradest - fotodel on paarkümmend last. Vahel jookseb ta mõne lapsega pesumajas ringi - oma kopsaka kehakaalu kohta liigub mees päris hästi.

Jõulude ajal sain teada huvitava tahu Richie elust. Nagu ikka, oli tal teemakohased lapsikud suured kaunistused üles pandud - tänupühade täispuhutud kalkuni asemel ilutses suur lumememm ja papist põhjapõtrade kujud.
"Need kujud on minuga ühevanused," ütles ta. "Kui ma olin väike laps, siis pidas minu isa siinsamas pesumaja ja tal olid needsamad jõulukaunistused."
Ma olin sõnatu. See oli NII minu teema ja ma vihkasin Ameerikat sellepärast, et siin nii harva midagi isadelt poegadele pärandub, vanad asjad kõik minema visatakse ja vanadest kohtadest ammu uutesse ja uutesse on kolitud.
"Sa oled siis kogu elu siin pesumajas veetnud?" küsisin ma.
"No ei!" sai ta valesti aru. "Eks ma käin ikka igal suvel mere ääres, ja linnas pesapalli vaatamas!"
"Aga kogu elu oled sa seda pesumaja pidanud?"
"Jah, seda küll. Ja mul on ka kaks sellist klienti, kes kogu elu siin minu juures käinud on."

Mul on kahju, et meie oleme seekord need "veerevad kivid, kellele sammalt ei kasva" ja kuidagimoodi pean ma järgmisel nädalal Richie`le ütlema, et nüüd me kolime Hobokenist minema.

MINU TÜTAR ON AMEERIKLANE

...raske on sellega ikkagi harjuda.

Nii mõnigi ta amerikanism tekitab minus esmalt tõrjereaktsiooni, näiteks sel sügisel õpitud "Come on!" Aga nüüd olen ma selle lapsega suhtlemisel üle võtnud - üritan küll ennast toimetada ja eesti keele radadel hoida, aga jälle on "come on, Marta" üle keele lipanud.

Sama tihedalt kasutame sõna "okei". Mõtlesin, et peaksin igasse tuppa seina peale panema suure eestikeelse sildi "Hea küll! Olgu!", et mul õigel hetkel oleks meeles neid sõnu kasutada.
Et ta ikka poole võrra eestlane tuleks.
Ja lisaks kauboimängimisele ka kaera-jaani oskaks tantsida.

MARTA REISISTATISTIKAT

Sorteerisin ja panin ennist üles uusi pilte (www.martapetrone.com)
Meil on olnud huvitav elu! Patt oleks nuriseda.
Marta on oma teiseks sünnipäevaks:
- lennanud seitse korda üle Atlandi ookeani (esimest korda, kui ta oli 2,5 kuine; teist-kolmandat korda, kui ta oli 9kuine; neljanat-viiendat korda, kui ta oli 1a 6kuine, kuuendat-seitsmendat korda, kui ta oli 1a 8kuine).
- lennanud ühe korra üle USA (Kui ta oli 1a 4kuine, käisime Seattles)
- käinud seitsmes riigis: Eesti, Tshehhi (ok, ainult lennuväli), USA, Soome, Holland, Shotimaa, Rootsi. Neid riike me sisse ei arvuta, kus ta minu kõhus käis (muidu lisanduks veel Poola, Norra ja Läti).
- käinud kaheksas USA osariigis: New York, New Jersey, Pennsylvania, Washington, Connecticut, Massachussets, Maine, New Hampshire. (Minu kõhus sai ära käidud lisaks ka Rhode islandil.)
- Elanud neljas erinevas kodus: Kalamajas, Justini vanemate juures, Port Jeffersonis, Hobokenis. Lisaks pikad külaskäigud ja ööbimised - Helle juures Suure-Jaanis ja Elo juures Tartus. Ja lisaks kõik need hotelliööd ja külaskäigud siin ja seal, ma arvan, et umbes tosin erinevat kohta veel.
Või on see elu olnud liiga kirev?

PS. Esimene pilt on tehtud Maine`is Atlandi ookeani kaldal, teine pilt Seattles, Vaikse ookeani kaldal.

KUI ISSI ON KOMANDEERINGUS

Justin läks eile tööreisile USA teise otsa, San Diegosse (Ma olin natuke kade, sest seal on päike ja lõunamaa, aga ma ise tegin valiku, et mitte kaasa minna.)
Meie Martaga jäime koju. Sellist elurütmi on meil varemgi küllaga ette tulnud, sest kogu eelmise aasta käis Justin iga 3-5 nädala tagant pikemal reisil.

Aga nüüd polnud ta käinud alates novembrikuust.
Ja vahepeal oli Marta kasvanud niipalju suuremaks, et tal on välja kujunenud oma arusaam meie elu rutiinist.

Kui eile õhtul pimedaks oli läinud, käis maja välisuks - ilmselt tuli koju meie teise või kolmanda korruse naaber.
Aga Marta on viimasel ajal harjunud töölt tulevale issile vastu jooksma.
"Come on, jooksma, emme, issipapa Justin tuleb!" hüüdis ta ja hüppas ukse juures üles-alla. Ega jäänud enne rahule, kui ma tegin meie toa ukse lahti ja ta nägi, et eeskojas pole mitte kedagi.

Terve õhtu ootas ta Justinit. "Kus issi? Issi ei ole, issi otsas!" laiutas ta nõutult käsi.
"Issi on õues," üritasin ma talle seletada teadaolevate sõnade abil.
"Õues on külm!" teatas Marta. See on üks ta tavaväljendeid õue minnes, aga kes teab. äkki ta tõesti mõtles, et Justinil on õues külm.
"Ei ole, issil on õues mõnus. Issi tuleb varsti tagasi."
"Issi - tagasi," kordas Marta.

Kui vanni läksime, hakkas ta oma tavapärast: "Üks-kaks-kolm-issiiii!" karjuma. Et Justin vannitoa uksele tuleks ja me saaks talle ovatsioonide saatel plaksutada.
Tuletasin meelde, et issit ju ei ole.
"Issi toas!" teatas Marta seepeale. "Issi istub ja kijjutab."
Nojah, seda Justin tavaliselt teeb, kui me vanni läheme. Aga mitte seekord...

Proovisin ka helistada, aga Justin oli alles lennukis kusagil diagonaalis üle USA lendamas.

Mõtlesin, et kui talle räägin, mismoodi Marta teda igatseb, siis muutub Justin ühest küljest nukraks ja teisest küljest tunneb uhkust....
Kogu aeg oli Marta olnud emme-tütar, kes Justiniga vahel soostus mängima. Aga viimase kuu-kahe jooksul on sel alal toimunud suur hüpe. Nüüd tahab ta olla Justiniga, temaga õue minna, tantsida, laulda, raamatuid vaadata.
Isegi seda on juhtunud, et ta kuulutab: "Ei taha emme, issi tahad!", eelistades Justini seltskonda minule.

Eks sellest kõigest ole muidugi pereõpetuse raamatutes ka kirjutanud, aga nüüd kogeme seda siis omal nahal. Mõnus - nüüd on meil juba suur laps, issi-tütar.

MATA KIJJUTAB!

Nonii. Eile õhtul suutis ta järjekordselt leida kirjapulga (kuigi üritame need kõik panna elamise ülemistesse kihtidesse, kust ta neid kätte ei saaks).
Mina koristasin teises toas, siis kuulsin juba hädasignaali, nimelt rahulolevat pobisemist: "Mata kijjutab, mõnus..."
Läksin kiire sammuga vaatama. Nii, kui ta mind nägi, hüppas püsti: "Ei tohi, ei tohi Mata kijjutab!"

Vaene laps seostabki kirjutamist sõnaga "ei tohi". Ükspäev vaatasime raamatut, kus pildi peal oli tüdruk, pliiats käes. Marta ajas kulmud kortsu ja hakkas manama: "Ei tohi, ei tohi, tita kijjutab!"

Meil ei ole lapse lauda - kui selle saame, siis võibolla õpib ta ilusasti istuma ja oma paberite peale joonistama-kirjutama.
Seniks aga tuleb mul ikka ja jälle kasutada puhstusvahendit "magic eraser" ehk "võlu-kustutaja", mis mööbli ja seinad puhtaks teeb.

VANNI-NARKOMAAN

Kipub vist nii minema, et me kolime kahe nädala pärast rannaregiooni, Rockaway Beachile, kus meil päris mõnus pööningukorter...
...aga ilma vannita. Ainult dushiruumiga.

Kuidas me küll sellega hakkama saame! Marta on olnud vanni-narkomaan kogu meie Hobokenis elatud aja (Jah, tean, see on ilmselt meie muidu rohelise pere kõige keskkonnavaenulikum tegu... Kulutame liiga palju vannivett).
"Tahad vanni, vanni tahad!" teatab ta vahel keset päeva. Enamasti ei saa ta seda, mida tahab ja tõmban ta tähelepanu millelegi muule. Aga kui ma näiteks tahan ise midagi teha - lugeda, kirjutada - , siis vahel lasen lapsele vanni poolest saati vett täis ja seal ta siis mulistab, mina samal ajal istun kõrvatoas ja hoian kõrvad kikkis, vannitoa ukse vahelt lahti...

Tal on oma kolm parti, keda talle meeldib üle lugeda ja nendega dialoogi arendada:
"Tsau, palt!
"Tsau, palt"
"Ujuma tahad!"
"Tahad!"
"Ujuda o-mõnus!"
Veel on tal oranzh vett sisse imav pall, millega ta mängib eelkõige mängu "pall pissib", aga vahel ka "pall kukkus". Juhtub, et ta lennutab kõik vannimänguasjad ukses välja esikusse ja hüüab: "Emme, kukkusid!"
Või viskab ise ennast plartsti! vette - ärge unustage, et seda on tavaliselt madalalt, nii et ta saab end ka kõhuli ajada. "Mata ujub!"
Vannitoa seinal aga on on svammist tähed ja kujundid, mis märjana kleepuvad, nii et Marta saab neid seina peale panna ja tähtsalt rääkida: "Marta ei-bi-si-di." Tähestikujutt on tal inglise keeles - mis seal imestada, arvestades, kui palju inglisekeelseid tähestikku õpetavaid saateid ja videosid ta on vaadanud. Ja minu eestikeelsete sõnade abil lugema õpetamise meetod on hetkel unarusse jäänud (aga kohe, kui uus pesa leitud ja sisse seatud, võtan selle uuesti ette!)
Nii võib Marta vannis mängida üle tunni aja, enne kui kostuvad hõiked: "Emme, opa!"

Aga rutiinne vann on meil alati peale õhtusööki. Vahel on see siis Martale juba päeva teine, ja mõnikord juhtub, et isegi päeva kolmas vannituur. Õhtuvanni läheb ta kas koos issiga või emmega. Rituaalide hulka kuulub kooris kisamine, et puuduv pereliige vannituppa meelitada: "Üks-kaks-kolm-isssiiii!" või "One-two-three-emmmeee!" Kui kutsutav lõpuks saabub, siis väriseb vannituba ovatsioonidest.
Mis me seal siis veel teeme?
Olen tänu Martaga vanniskäimisele avastanud, et selili soojas vees olemine ja mullitajast võimalikult suurte mullide välja võlumine on väga lõõgastav tegevus, nagu meditatsioon. Marta omakorda üritab suuri mullisid saada enda käe peale istuma ja neile siis musi teha... Mispeale mullid muidugi katki lähevad.
Justin pole vist mullipuhumise teraapiast nii vaimustunud, aga see-eest naudib ta vannis Martaga alati muusikatundi. Mina istun sel ajal omaettev toas ja kuulen ära, kuidas kõik repertuaar kahel häälel läbi lauldakse.

...Kui ma niimoodi siin kirjutan, siis hakkan tõsiselt kahtlema, kas me oleme endale ikka selle õige korteri juba leidnud. Sest sellest oleks ikka ääretult kahju, kui nii palju rituaalid ja mõnud lihtsalt katkeks, sest vanni asemel oleks dushiruum.

MARTAGA NEW YORKI AVASTAMAS

Kolm viimast päeva oleme Marta ja Justiniga seigelnud mööda Queensi. Marta on sellega seoses kolm uut väljendit omandanud:
"Tahan longi peale!" - teatas seda näiteks täna hommikul silmad lahti lüües.
"Long tuleb!" - Kui metroo tunnelist paistma hakkab.
"Tahan tuppa!" Vaat seda sõnapaari ta varem ei kasutanud, sest tavaliselt me üle tunni järjest pole õues olnud. Seekord on aga kokku tulnud isegi kolm tundi järjest, mööda tänavaid jalutamisi. Aga kui on vaja tuppa... eks siis läksime korraks poodi sooja.

Üldiselt on ta väga tubli olnud, hea kaaslane. Saan jälle kinnitust, et lapsega on reisiolukorras palju lihtsam hakkama saada. Virisemist tuli Martal kolme päeva jooksul ette vaid korra. Minu ja Justinil tuli mõlemal rohkem virisemist ette! Aga Martas on seda annet, kaasreisijad (nii meid kui ka kõiki meie läheduses istujaid) naerma panna ;)

ESIMENE ROPP SÕNA

Oleme nüüd Martaga astunud ajastusse, kus iga päev toob üllatusi ja laps areneb, kihutades nagu rakett.
Eile panin ma ta sülest maha ja ta lõi kuidagi oma käe vastu radiaatorit ära.
"Fuck!" oli reaktsioon (Mitte minu, vaid kuldlokilise lapsukese suust).

Otsustasin mitte välja teha. Mitte reageerida, sest ka negatiivne reaktsioon võiks ebasoovitavat sõna kinnistada.

Pärast kukkus ta diivanil hüpates ja teatas jälle: "Fuck!"
Nii et ropendama õppis ta kahe aasta ja ühe nädala vanuselt. Üritasime Justiniga arutada, kust ta selle sõna õppis. See võis olla tema, see võisin olla mina. Telekas? Ian? Justini isa? Ema?

See sõna ju lihtsalt eksisteerib õhus lapse ümber. Aga oleks siiski lootnud, et ta esimesed kolm eluaastat ilma hakkama saab.

SHOKOLAAD ON SAADANAST

Midagi on shokolaadiga valesti!
Kui mina selle põske pistan, läheb mul tuju hetke pärast paremaks ja energia voolab mu sisse. Tõepoolest midagi muutub.
Ja Marta tundub shokolaadi suhtes olevat ERITI tundlik. Ta on seda saanud mõnel korral, ning iga kord juhtub seesama. Juhtus tänagi õhtul... õigemini öösel.
Talle tuleb nagu mingi paha vaim sisse. Hüperaktiivselt hakkab ta edasi-tagasi karglema, viskab käsi ja jalgu... Kui uneaeg on käes, siis ei saa ma teda toa pealt kättegi, ja kui üritan süles rahustada, siis vintskleb ta seal nagu ussike, kippudes mind hammustama.
Ja tahab asju, mida ta tavaliselt hilisõhtul ei taha. "Õue tahad! Süüa tahad! Vanni tahad!"
Lõpuks saingi ta magama niimoodi, et tegin talle uue vanni, kuhu valasin ekstrakoguse lavendli-vannisoola, mis ta lõpuks maha jahutas. Selleks ajaks oli kell 1 öösel.
Niisiis: täna oli viimane kord, kui ma talle pärastlõunal shokolaadi anna. Kui veel, siis ainult varahommikul.

"TERRIBLE TWO"

Kaks eluaastat polevat mitte ainult kõige imelisem iga (kõik need keeleuuendused ja raketina arenemine), aga ka kõige hirmsam iga (sest lapsele tuleb pähe "mina ise" ja "teen, mis tahan"). Inglise keeles kutsutakse selle vanusegrupi esindajaid tabavalt - "terrible twos"

Istub tema hommikul voodi ees potil. Pissisorin vastu poti põhja on ammu ära olnud, aga ei. "Mata istub!" teatab ta väärikalt. Proovin heaga: "Lähme kööki, teeme süüa?" Ei - "Ei taha! Mata tahab istuda!"
Kui ma teda üritan ära sikutada, ajab ta end pulgaks ja ma saan aru, et ainus võimalus poti sisu WCsse transportida on oodata, kuni tema ise suvatseb istumise lõpetada. See juhtub 10 minuti pärast, kui ta väga eneseteadlikult end püsti ajab, potirant tagumiku peal.

Pärast on mul vaja minna pesumajja, seljakott musta pesu ootab. Panen jope selga, hakkan ka Martale tema riideid selga ajama, aga tema pistab röökima ja rabeleb kõigi jäsemetaga ja kogu jõust. "Mata ei taha õue!"
No ega`s midagi, jätan ta siis koju teleka ette istuma, pesumaja on ju ainult kahe tänavavahe kaugusel.
Kui tagasi jõuan, ootab laps ukse juures, endal põsed kriimud. Klammerdub mu külge ja haliseb, justkui ikka veel mitte uskudes, et ma ilma temata olin läinud: "Emme õue?!"

Tund hiljem. Kell just parasjagu niikaugel, et oleks aeg lapsukest lõunaunele panna... Mingist märkimisväärsest rutiinist pole meil sel alal kunagi midagi välja tulnud, aga ma ikka üritan.
"Tule tuttu!" kutsun ma.
"Ei taha! Õue tahan!"
No ei! Minul on ka kange iseloom. Aga kui ta mõnda aega on vingunud iniseva häälega "Õuuuueeee! ja siis kisama hakanud, ise tänavapoolsete akende ees püsti, nina vastu klaasi.... Siis annan järgi. "Sul on väga hea organiseerimisvõime," ütlen talle, teatud respektiga.

Nojah, siis ootab ees järgmine murepunkt. "Ei taha kälu! Tahan kõndida!" Ja kui üritan teda kärusse toppida, ajab end sirgeks kui pulk ja röögib kõva häälega, nii et meie majast mööda kõndivad inimesed järgi vaatavad.

Kõnnimegi siis Marta reeglite kohaselt: tema marsib meie puudega ääristatud vaikse tänava kõnniteel, mina üritan tal kõrval käia, tühja käru lükates. Üritan olla sõidutee poolses servas, aga Marta saab sellest varsti aru - "Tahan siia!"
Natuke kiskleme, siis läheb edasi nii, et Marta on kõnnitee ääres ja mina temal sabas.

Ma mõtisklen omaette, et huvitav, kas kõik 2aastased on nii hullud. Või on Martas kokku saanud Saluveeride ja Petronede kõige kangemad geenid.

Minu jonnakusest räägitakse vähemalt ühte legendi. Kuidas ma kord olin tädi Helle hoida ja siis pahaseks sain... Võtsin mantli ja teatasin, et lähen koju - see oli umbes 40 km kaugusel. Algul olevat Helle käega löönud, et mine jah, Siis mõne aja pärast mul sabas jooksnud, kui ma hakkasin Suure-Jaani linnast välja marssisina, kusjuures õiges suunas.
Mõni legendirääkija (onu Tiit) väidab, et ma olla paar kilomeetrit kõndinud, aga no kes Tiidu jutust veerandit usub, on poole võrra fantaasiat uskunud ;)

Mina mäletan sellest tülist ja kodu poole marssimisest ise niipalju, et ma olin väga, väga vihane, ja seda vihasemaks ma sain, kui mõistsin, et Helle ei võta mind tõsiselt. Mäletan, kuidas kahmasin oma mantli esikuukse juutrest, silme eest oli suure emotsiooni pärast must. Sede pole mul salvestunud, kuidas lugu lõppes (pakun, et olin siis 3-4 aastane).

Nii et... Käbi ei kuku kännust kaugele.

MÄLESTUSTE LOOMINE

Mul on erakorselt hea tunne siia Marta blogi kirjutada. See oli kuldaväärt mõte talle selline sünnipäevakingitus teha! Nüüd ei saa kingitus sünnipäevaga otsa, vaid seda saab igal argipäeval täiendatud. Kui Marta suuremaks saab, hakkame talle siit ette lugema ja peagi saab ta ka ise siit lugeda.
Miks see minu arust tähtis on?
Ma arvan, et õnnelikud on inimesed, kelle identiteedi pärisosa on "mul oli õnnelik lapsepõlv".
See, kui palju me lapsepõlve mäletame, või arvame mäletavat, oleneb aga paljuski meie vanematest. Kui palju me aitame lastel mäletada - joonistusi, fotosid, naljakaid ütlemisi salvestades.
Lisaboonus on see, et mul endal on hea helge olemine, kui siia midagi kirjutan. Loon vist endale identiteeti "õnnelik emapõlv" ;)

SILMAMUSI

Mäletan oma varasest lapsepõlvest, et käisime emaga vannis, st istusime koos alasti vannis ja mulistasime. Mõnes mälestustes on vannis ka mu aasta noorem õde.
Ja mäletan, kuidas ema meil päid pesi... Arvatavasti oli see tavaline nõukogudeaegne shampoon, ei mingit tear free mild baby toodangut, sest juuste loputamise ajal kippus ikka silmas valusasti kipitama.
Siis andis ema meile "silmamusi": tegi mõlemale silmale suure musi, pärast mida oli tunne muidugi puhtam, kuivem ja parem.
Tegelikult olid need silmamusid vist ainukesed musid, mida ma mäletan, muul ajal meie ema meid väga ei suudelnud.
Küllap sellepärast nad ka nii armsad olid ja nii palju tähendasid.

Kui mina nüüd Martaga vannis käin - täpselt samamoodi üheskoos, nagu ma oma lapsepõlves kogesin - , siis teen mina ka Martale "silmamusi", kasutan sedasama sõna, mida ema kasutas. Ma pole seda sõna kusagil mujal kuulnud, tean ainult, et ka mu õde kasutab seda, kui oma tütrele vanni teeb ja pärast peapesu silmad kuivaks suudleb.

Eile hakkasin vannis mõtlema: kes teab, kust sajandite tagant see silmamusi võiks meie suguvõsas olla alguse saanud. Mis oleks, kui ma küsiks mammalt (ema emalt) ja tema ütleks, et juba vanadel aegadel Pärnumaal suitsusaunas käies uhasid nad end veega üle ja siis tegi vanavanaema väikesele mammale ja tädi Salmele silmamusi.
Peaks mammalt selle järgi uurima ;)

GRAMMATIKA 2-AASTASE MOODI

Juba tükk aega tagasi sai Marta selgeks sõna "otsas" ja hakkas seda ohtralt kasutama.
"Supp on otsas!"
"Lumi on otsas!"
"Piim on otsas!"
Selle juurde käib käte laiutamine - ilmselt ma esimestel kordadel seda sõna kasutades laiutasin oma käsi.
Lisaks on omadega otsas igasugused asjad.
Näiteks tahab Marta telekat vaadata ja klõpsib selle käima. See on aga parasjagu CNN-i peal. Marta põrnitseb telekat ja ütleb: "Telekas on otsas!"
Või otsib ta taga onu Ianit, kes ennist külas käis. "Kus Ian? Ian, uu... Mhm, Ian on otsas!"

´´´

Esimest pööret "mina tahan" ei ole Marta veel selgeks saanud - väga lihtsal põhjusel, ta ei kuulegi seda pööret eriti. Olen siiani kasutanud temaga rääkides enda kohta kolmandat pööret. "Emme tahab, emme aitab..."
Nüüd olen hakanud teadlikult kasutama vorme "Mina tahan, mina aitan". Alguses on päris raske! Eks me kõik oleme harjumuste orjad, ja suhtlemistasandid pole selle suhtes erand.
Esialgu pole Marta veel muutusele pihta saanud ja kasutab oma tahtmiste saamiseks ikka vanamoodi 2. pööret, täpselt seda, millega mina tema poole pöördunud olen: "Tahad piima, tahad, okei!". Ja enda kirjeldamiseks kasutab ta 3. pööret: "Vaata, Marta tantsib!"

´´´

Eesti keel on imelikult ebareeglipärane. Kui laps on selgeks saanud lause "Veel seda laulu!", siis on ju ka üsna loogiline, et ta ütleb enda kohta: "Marta laulub", kasutades seda tähte u, mille mina talle sõna juurde olin andnud. Aga ei! Nüüd tuleb parandada: "Marta laulab."
Või küsib ta mult, riiulile osutades: "Tahad kass!" Mina parandan: "Tahad kassi?" Siis osutab ta riiulile ja näitab oma kutsut: "Tahad koeri!"
Ja mine tee talle selgeks, et kass tahab enda juurde tähte i, aga koer tahab enda juurde tähte a, ja kui on mitu, siis tahavad kassid e tähte ja koerad i tähte. Brr...
Miks need sõnad küll kõik nii erinevalt peavad endale tähti juurde noppima käänates ja pöörates!
Oh jah, olid mingisugused tüüpsõnad ja mingisugune reegel, et midagi vaadati mitmuse osastava järgi ja siis õppisime mingit tobedat lauset, et tige koer tuli ja hammustas, mille vokaalide järgi sai vaadata, milliseks mis täht muutus käänates...

Mina neid kooliajal üpitud reegleid täpsemalt ei mäleta ja räägin vaistu järgi. Aga sellist kahe-aastast keeleõppijat vaadates ei oska muud kui ahhetada: kuidas on üldse võimalik, et eesti keelt saab rääkida puhtalt ja ilma grammatikavigadeta!

(Justin ei ole sellest kunagi aru saanud, pärast seda, kui ta meie grammatikaraamatutega tutvus).

LUULETUS SÜNNIPÄEVAKS

See on luuletus, mille Helle kirjutas spetsiaalselt Martale sünnipäevaks:

Armas väike Marta!

Sünnipäevahommikul,
kui silmad lahti teed,
siis ema-isa seisavad
sul rõõmsalt voodi ees.

Nad kallistavad palavalt
sind, kallist tibukest,
ja soovivad, et oleksid
veel kaua väikene.

Et elus õnne oleks sul
ja palju rõõmsat meelt.
Et kui sa kasvad suuremaks,
ei unuks eesti keel.

EMA JA LAPSE TELEPAATIA

"Issi," painas Marta. "Go, Kiki, go... trees!"
ja niimoodi kohe tükk aega järjest.
"Mida ta mult tahab?" ahastas Justin. "Kas sa saad aru, mis ta tahab?"
Ma üritasin keskenduda ja järsku tuli jumalik nägemus. "Ma arvan, et ta tahab, et sa paneks peale Kiki filmi selle koha pealt, kus rahvas karjub "Go, Kiki, Go" ja siis sõidab Kiki luua seljas suurte puude kohal...?"

Justin läkski proovima, pani selle DVD peale ja otsis stseenide valikust välja väikese nõia õhkutõusmise ja puude stseeni.
Marta rõõmukisa ei jätnud kahtlust. Just seda palvet ta oligi üritanud meile edastada.

Mina mõtlesin hiljem: kust ma seda küll teadsin? Ma pole oma arust seda multikat kunagi õieti vaadanudki, olen niisama korterit koristanud või omi asju lugenud-kirjutanud, kui Marta oma Kikit vaatab.
Ja nüüd järsku teadsin nii täpselt seda stseeni, mille kohta ma ei teadnudki varem, et ma seda tean.
Ema süda talletab ikka palju rohkem infot, kui ise arugi saaks ;)

TUJUSID TÄIS AASTAVAHETUS

Poolteist tundi enne aastavahetust: Marta hõõrub silmi ja on väga unise moega. Paneme talle pidzhaamad selga ja otsustame, et südaöine jalutuskäik jääb ära. Üritan teda magama saada.

Tund enne aastavahetust: järsku tabab Martat tõeline energialaine ja me möllame kolmekesti voodi peal.

Pool tundi enne aastavahetust: topime endid riidesse ja läheme Hobokeni peale jalutama, Marta jääb tukkuma.

Viis minutit enne aastavahetust: oleme Hudsoni jõe ääres, vaatame NYC poole ja ootame. Ümberringi käratseb rahvas ja Marta ärkab nutuga üles.

Aastavahetus: igal pool lähemal ja kaugemal algab ilutulestik, Martal ununeb nutt paugupealt ja ta vaatab pärani silmi öösse. On ainult üks sõna, mida ta kordab: Põmm!

Järgmisel hommikul: Marta teeb silmad lahti, ajab end istuli ja ahmib ärevusest õhku. Näha on, et ta tahab midagi väga tähtsat öelda, kuigi sõnu jääb väheks. "Õues - pime - põmm! Mõnus! Veel õue! Veel põmm, okei?!"