Marta ja Mimi

Marta on kuni pühapäevani ära vanaema (hüüdnimega Mimi) juures, minul on siin aega oma kirjatöid teha ja nemad saavad koos suve nautida.

Panen siia kirja asjad, mille poolest Marta on oma vanaemaga sarnane. Oleme seda Justiniga arutanud: meile mõlemale tundub, et Marta on rohkem Mimisse kui oma vanematesse... Sest meie Justiniga oleme mõlemad kergelt kompleksides vaiksed kunstinimesed, vajame iga päev nohikuaega ega armasta võõrastega suhelda, vähemasti mitte kogu aeg. Armastame vaikselt istuda lugeda... Ja oleme natuke räpased ka ega pööra eriti tähelepanu oma riidevalikule.

Aga see-eest Marta ja Mimi!

- Nad ei suuda rahulikult istuda kauem kui paar minutit. Sestap nad raamatuid eriti ei loe...
- Aga neile meeldivad ajakirjad ilusate lilleaedade piltidega. Need saab kiiresti läbi vaadata, et siis leida keegi, kellele ajakirja kõige ilusamat lillepilti näidata ja pildi üle veidi arutada.
- Kui nad näevad võõrast inimest, lähevad nad kiirel sammul ta juurde ja hõikavad "Hi!" Nad on kindlad, et kogu maailm armastab neid ja tahab just praegu nendega suhelda.
- Neile tohutult meeldib, kui keegi nende küüsi lõikab ja neile pediküüri teeb.
- Neile meeldib seista hommikuti riidekapi ees ja riideid valida.
- Nad armastavad uusi kingi.
- Nende üks lemmiktegevusi on muidugi riidepoodides ja kingapoodides käimine. Viimasel ajal on nad teineteisele seal kaupa soovitama hakanud.
- Nad vahetavad vähemalt kaks või kolm korda päevas riideid - sest nad on väga puhtad. Niipea, kui rõivaesemele tekib väike plekk, lendab ese seljast pesukasti poole.
- Nad võivad minna väga endast välja, kui läheduses pole kohta, kus kleepuvaid käsi saaks pesta.
- Neile meeldivad igasugused pesutööd ja vees lobistamine.
- Enda järelt asjade koristamine neile tegelikult ei meeldi.
- Neile meeldib joonistada, aga nad ei tee seda pikka aega järjest... Ka paari minutiga saab ju pildi paberile.
- Eriti meeldib neile vana mööblit kaunistada ja ümber teha.
- Ja oi kuidas neile meeldib telefonis pikalt lobiseda.
- Neile meeldib tantsida, ja nad ei kannata samal ajal istujaid, nii et nad üritavad ka teisi inimesi kangutada tantsima.
- Nad on väga emotsionaalsed. Kui nad teineteist näevad, hakkavad nad kiljuma.
- Aga kui neil on paha tuju, siis ärge parem neile tee peale sattuge. Nad on väga vastikud, ja seda väga valjuhäälselt.
- Vaat sellised nad on, need meie Marta ja Mimi!

Vahel teeme omavahel nalja, et äkki meil sünnib kunagi poeg, kellest tuleb minu isa koopia (vähese jutuga rahulik eesti mees), küll neist siis saaks Martaga omapärane õe-venna paar.

Aksessuaaridest veel: pottidest, saabastest ja vihmavarjust

Mütsivaimustuse erivorm on toppida endale pähe potte...


...ja isegi ämbreid (möödunud sügisel Eestis vanaisa juures):


Eriline huviobjekt on muidugi - klassika - emme kingasahtel...


Ja naabripoiss Dani kummikud all koridoris...


Aga kui vihma sajab, nõuab Marta rõdule, koos vihmavarjuga.

Riiete valimisest ja maitse kujunemisest

Kleit seelikuks... Seda trikki teeb ta alalõpmata. On kaks varianti. Kas kombineerida seda särgiga või topless ülakehaga.


Päevitusriided! Nende üle pea saamine on suur väljakutse, aga seda põnevam. Enamasti jäävad need keha ümber kuidagi imelikult krussi... aga seda põnevam.


Emme seelik kleidiks. See on siis see kurikuulus minu seelik, millest ma eile kirjutasin. Mida ma pole sel suvel kanda saanudki, sest Marta võttis selle ära!


Taskuvaimustus algas juba kevadel. Kõik riided, mil on taskud - näiteks need triibulised püksid - on eriti hinnas.


Ja mütsivaimustus on kestnud kah kaua. Kusjuures tegelikult õues Martale mütse kanda ei meeldi. Mütsid on toas mängimiseks.

Lastelaagrist ja "mina ise"-st

Tulles vastu fännide palvetele... et kuidas läheb Martal. Ülehomme saab lastelaager läbi ja praeguseks julgen välja joonistada kolm faasi:

- Esimene oli see, mida ma eelmises sissekandes kirjeldasin. Kui iga päev juhtus mingi jama.

- Teine oli siis, kui ma olin kasvatajad ilmselt pannud mu kohta selja taga ütlema "Ärme selle Petronega parem jama", ühesõnaga, ebamugav kobiseja lapsevanem, kellega arvestatakse. Sain Martale kaasa panna iseküpsetatud kaerakäkid ja sain kasvatajad ka Martat potile viima.

- Kolmas faas algas minu sünnipäeval ehk eelmisel neljapäeval. Kõigepeal ei tahtnud Marta kodust lahkuda. Tol hommikul pidi Justin ta laagrisse viima ja Marta klammerdus koduukse külge ja üürgas nagu halvas india filmis... Ja laagris olevat ta klammerdunud samamoodi Justini külge ega olnud nõus üksi jääma, lõpuks lahkus Justin veritseva südamega, jättes nutva lapse kasvatajale sülle. Kas see on ikka seesama laps, kes esimesed kaks ja pool nädalat rõõmuga käis ega tahtnud meile isegi hüvastijätuks viibata?...
Sama traumaatilised lahkuminekud olid ka eile ja täna.
Mina: Emme läheb nüüd minema...
Marta: Ei! Emme ei lähe minema. Mata tahab kallistada. Tule siia kaissu!
Mina: Tule, kallistame... Ja nüüd ma lähen ära...
Marta: Ei! Mata tahab sülle.
Mina: Kuule! Ma käin korraks ära! Oota! Ma tulen tagasi! Ma toon sulle jäätist!

Ja selle alatu valega olen kaks korda lasteaiast minema saanud. Viimasteks sõnadeks "Töö äätist Matale!"
Aga see on tal meelest läinud, kui ma kolme tunni pärast järgi lähen.

---

Koduses elus on Marta omanditunne aina kasvanud. Näiteks ei taha ta lasta mitte kellelgi teisel meie õhist WCpotti kasutada. Nii kui ta näeb, et mina või Justin läheneme peldikule, hüppab ta kisades vahele: "Mata pissipott! Ei tohi! Mata oma!" Ronib sinna otsa ja on seal nõus kangelaslikult tükk aega istuma, häda tehes või mitte, aga peaasi, et saaks kõigile näidata, KELLE pott see on.

Samamoodi on ta osa meie riideid ja jalanõusid endale võtnud. Oli minul näiteks üks kena rohelisekirju sitsiseelik. Marta leidis selle kord mu kapist, tõmbas ülle, hakkas mängima... Ja kuna ma lasin tal esimesel korral selles olla, hakkas ta peale seda arvama tõemeeli, et see on tema oma. Iga kord, kui mina seda seelikut puutun, hakkab ta üürgama, ja nõuab, et see oleks tema kapis.
Mulle teeb see nalja, aga teate, olukord on ju päris tõsine! ;) Ma ei olegi sel suvel seda seelikut kanda saanud, sest see on aina Martal seljas (temal muidugi kurgu alla tõmmatud ja ulatub päkkadeni välja).

Riietevalikust ja meie neiu maitse kujunemisest kirjutan homme täpsemalt.

Kokkuvõte esimestest lastelaagri päevadest

1. päeval: probleem sellega, et ei tohiks oma porgandeid jätta, kõik saavad ühtemoodi kartulikrõpsu.

2. päeval: probleem sellega, et kui Martale järgi läksin, selgus, et tal on pepu väga punane ja kaka püksis... vist juba päris kaua aega olnud, nahapunetust arvestades. Ühispotitamist ei tehta ja Marta justnagu-tahaks-hädale olekut ei oska keegi tõlgendada, nii et kõik tuleb jälle püksi?

3. päeval: probleem sellega, et lapse suurel varbal on suur tükk küünest ära murdunud ja verd immitseb. Kuidas juhtus, keegi ei tea. Et võibolla pallivannis.

4. päeval: Läks nagu päris hästi, ainult et Marta aevastas ära tulles.

5. päeval (ehk täna): laps tatistas ja köhis ja jäi koju. Siin pildil näha, kuidas ootab koduseid pannkooke meega ja pärnaõieteed ;)



Infot: 4 nädalat, 12 tundi nädalas maksab laagris 500 dollarit - kui keegi viitsib tunnihinda arvutada...
Lapsi on Marta grupis 13 ja kasvatajaid 3 - kaks professionaalid ja üks on keskkoolitüdruk.

Ma ei teagi, mis arvata.

Takistus versus kaljukits

Marta armastab meil salaja kööki minna, kapiuste lastelukud lahti nikerdada ja põrandal rosinanäitust korraldada, või tooli, kapi ja sealt pliidi otsa ronida... Et seda kõike takistada, panime köögi ukseavasse lastevärava.
Meie väikesele Kitse aasta Kaljukitsele osutus see aga vaid pisikeseks takistuseks. Vaatepilt, tund aega pärast värava üles panekut:

Matale meeldib long

Need päevad, kui saab sõita rongiga, on Marta lemmikud.
Hommikul ajan teda üles: "Tule, Marta, läheme rongi peale!" Hea tuju ja kiire üles saamine on garanteeritud!
Kui kohalikku metroojaama jõuame, siis ta kiljub vaimustusest.
Eriline rõõm on näha mõnda meie poole liikuvat rongi. Aga meie Rockaway Pargi peatuses on ka seisvaid.
"Mis see long teeb?" küsib Marta, näidates kaugemal seisvate rongide poole.
"Rong magab," seletan mina.
"Aga mis see long teeb?" küsib ta, kui mõni rong lähemale sõidab.
"Rong sõidab."
"Mis longi nimi on?"
"Rongi nimi on... Thomas!" Ameerikas on väga popid Thomase nimelise rongi raamatud. Marta noogutab, vist viib rongi raamatutega kokku oma peas. Ja lisab" Tshaga-tshaga-tshuu-tshuu!" Niisugust häält teeb rong inglise keeles. Marta oskab ka eesti keeles öelda "tsuhh-tsuhh, seda tavaliselt Ellen Niidu "Rongisõitu" ümisedes... või üle vaguni kisades.
Kui rongi istume, tahab ta kindlasti kärust välja ja päris tooli peal istuda. Aknast välja vahtida.
Kui me oma peatusest sõitma hakkame, on rong tavaliselt tühi. Mida Manhattanile lähemale, seda rohkem on rahvast. Marta vahib neid, silmad suured, vahepeal kommenteerib, näiteks:
"Vaata, tädi magab. Tädi, ärka üles! Wake up, wake up!"
"Tädil nallakad juuksed." Kellelgi on peas sada afropatsi.
Või siis küsib otse: "Hi, whats your name?" Enamik inimesi naeratab ja ütlebki Martale oma nime. Mõni küsib vastu: "Whats your name?" - "Mata Mia Prone" on see, kuidas lapsukese vastus kõlab.

Nii et seesama tüdruk, kes vihkab autoga sõitu, jumaldab ronge. Siin saab suhelda võõraste inimestega! Ja siin ei pane keegi sind istme külge rihmadega kinni.

Lõppu pilt, kus Justin ja Marta istuvad veel tühjas rongis, mis äsja meie juurest startis.

Esimene hommik lastekollektiivis

Martat siin pole... toad on imelikult tühjad. Ja ta pole täna mitte lapsehoidjaga õues, vaid esimest korda elus suures lastekollektiivis. See on "suvelaager", tegelikult küll hommikune lastehoid, mis siinkandis ühes lastevõimlas korraldatakse. Kui Martale seal meeldib, siis ta jääbki sinna käima - ka sügisel ja talvel korraldavad nad hommikust lastehoidu.

Nii et ajalooline päev tema elus, 5 juuli 2006. Ta on 5 päeva rohkem kui 2 ja pool.

Panen siia kiirelt mõned killud kirja seoses lasteaiandusega:

- Väike kontekst sellest, kui kallis on Ameerikas lapsehoid. 3 tundi hommikuti neljal päeval nädalast läheb meile maksma 500 dollarit. Kallis? Muidugi kallis! Täiesti tuntav suur põnts meie eelarvele... Lasteaedadel, -laagritel pole siin riigis mingit riiklikku toetust. Alates koolieast läheb "lapse pidamine" odavamaks, sest on olemas riiklikud koolid. Aga kuni 6aastase lapse kasvatamine on USAs võrreldamatult kulukam kui Eestis.

- Olin Martale pannud väikese snäkikoti (maheporgandid ja -rosinad), see anti tagasi: "Me anname kõigile sedasama snäkki!" Ma nägin jah, et võimla nurgas oli söömisnurk, riiulilt paistsid kartulikrõpsude kotikesed. Koju tulles valutas süda. Oleksin ehk pidanud enda juurde jääma, aga esimese laagripäeva lärmis, kus iga ema tahtis kasvatajatega midagi rääkida... Ma ei teinud seda. Minu laps on nüüd siis ameeriklane, kes sööb säilitusaineid täis krõpse, mida ma talle elus varem pole anda lasknud.
Kas ma peaks lõdvemalt võtma? Võibolla olen ma kontrollfriik.
Aga võibolla viin ikka homme ka porgandid kaasa ja palun Marta erirezhiimile panna?


- Imelik on olla. Praegu just taipasin, et selles hommikuses segaduses seal unustasin ma anda oma telefoninumbrid, ja keegi isegi ei küsinud. Mis nad siis teevad, kui Marta kusagilt alla kukub ja viga saab? Mulle nad helistada ei saa.

Üldse on mul tunne, et minuga ei tegeldud piisavalt. Ma ei tea, mida nad seal laagris täpselt tegema hakkavad. Huvitav, kas keegi Martat pissitama viitsib viia või tuleb selles osas tagasilangus? Seal oli suur WC ühe potiistmega ja ühe väikese potiga. Mingit grupipissimist nad seal ilmselt ei korralda ja ilmselt suur osa lapsi laseb veel mähkmetesse.

Üldiselt tundub praegu, nagu oleksin ma ta mingisse jamasse saatnud (jah, me valisime hinna järgi, see 500 taala kuus on kõige odavam). Aga võibolla on see paanikahäire normaalne asja osa.

Juurde ka pilt, kevadest, kui sealsamas lastevõimlas mängimas käisime (see on pärastlõunatel avatud mängutoana, kus emad-lapsed koos käivad, 7 dollarit kord - panen numbritausta, et eesti emmed saaks võrrelda; aga dollareid kroonidesse arvutada ma ei viitsi ;).