Kuidas toita last? Küsitlus ajakirja jaoks.

Armas rahvas, ma panen kokku lugu ajakirja Eesti Naine rubriiki "Sinu laps" - sellest, kuidas saada niru söömaga väikelast sööma. Olen väga rõõmus, kui te enda nippe või lookesi jagate selle teemaga seoses: võib kas mulle mailida epetrone30@aol.com (saan teha ka mailiintervjuu või messengeris küsida), võib ka siis sabasse jätta mõtteid.

Meie perest on silma jäänud järgmised sündroomid:

- "Põrsad söövad koos paremini," nagu ütleb eesti rahva vanasõna. See tähendab, et laps sööb paremini, kui keegi üritab ta toitu taldrikust ära näpata, kas reaalselt ligi hiilides või verbaalseid hoiatusi välja hõigates.

- Tähelepanu suunata millelegi söögivälisele ja mõnusale. See ilmselt ei lähe kokku etiketiõpikuga, aga mis teha: laps sööb paremini, kui talle taldriku kõrvale paar mänguasja panna... ja siis täiesti muu mängu hulgas ka suutäis suutäie kaupa talle toitu veidi sisse sokutada.

- Toiduga mängimine... Ei, mitte toidust losside ehitamine või söögisõda. Meie mängud on näiteks "paki saatmine", "rongisõit", "paadisõit" ja "autosõit". Kõigi nende mängude põhielemendiks on kaugelt suure kaarega lapsesuu juurde lendav sööki täis lusikas. Vahel peab lusikas küll suletud uste taga ootama ja kauplema... kuni lapsuke kas naermiseks või vastamiseks suu lahti teeb ja laadung sisse läheb.

- Nälg? Mis te sellest arvate? See on ilmselt karmi kooli esindamine, aga vahel teen ma sedagi. Kui laps ei taha süüa, siis last ei sunni. Kuni laps mitme tunni pärast on suures näljas ja ise anub süüa.

- Toiduvalik. Väga täpselt ära kogetud - igasugused suhkrut sisaldavad fabrikaadid tapavad lapse söögiisu terveks päevaks, kui mitte kauemaks. Muuhulgas käivad siia alla ka kartulikrõpsud.

- Lapse usaldamine. Kusagil on see piir, kust edasi muretseda ei saa, arvan ma. Mina näiteks ei võtnud 18 esimest eluaastat ühtegi kala suu sisse (aga siis hakkasin sööma, ja ohtralt). Mu nõbu ei söönud lapsest peale liha, kuigi vanemad üritasid seda talle sisse sundida (ja ta on siiani taimetoitlane, kinnitades mu usku, et mõni inimene on geneetiliselt loodud mõnda toitu mitte sööma).
Marta näiteks ei võta suu sisse broccoli kapsast ja ka spargli sülitab välja. Mis ma teha saan? Annan porgandit, hernest ja lillkapsast, neid ta armastab.

Mis on teie nipid? Kuidas kommenteerite minu omasid?

Aga kus on tema tussu?

Lugu elust enesest.
Eile käisime New Yorgi Akvaariumis (mida soovitan lastega siia linna külla tulijatele... ka fotod on sealt).
Kui olime maa all, ninad vastu veetanki, tuli hiiglasuur morsk. Kas te teate, kes on morsad? Nad näevad välja midagi hülge ja vaala vahepealset. See konkreetne oli ligi 3000 naela ehk ligi 1500 kg. Ujus otse meie vastu klasseina äärde ja hakkas midagi sealt lakkuma, kõht vastu klaasi. See oli võimas elamus, midagi nii suurt otse enda ees näha...

See oli suur, umbes inimese pea suurune ja täitsa tuttava kujuga kolmnurkne pilu, mis otse Marta silmade ette jäi.
"Emme, mis see on?"
No mis ma vastan. "See on morsa tussu," ütlesin ma ausalt.
"Tussu! Martal on tussu ja temal on ka tussu?!"
Marta oli hämmingus, vaimustuses, liigutatud. Ta patsutas käega üles klasseina poole: "Tsau, tussu!" Ja küsis: "Kas tema ka pissib?"
Jah, tema ka pissib," oli mu aus vastus, mis Marta silmad veel suuremaks ajas. Maailmapilt laienes lausa silmaga nähtavalt.

Siis ujus morsk minema, aga Marta ei tahtnud ära minna. "Tahan veel tussut vaadata!"
Meelitasime ta ikka edasi, merihobusid vaatama. Millimallikaid vaatama. Elektrikalu vaatama. Ja igal pool küsis Marta veidi haavunud häälel: "Aga kus on tema tussu?"
"Neil on väikesed tussud," arvasin ma. Justin muheles kõrval.

...Mul tekkis praegu kirjutades küsimus, et kas siin on nüüd see piir, millest ei tohiks blogisse kirjutada. Et kas see on see teema, mille pärast teismeline Marta mulle kunagi tuupi teeb. Heake küll, ma rohkem peensustese ei lasku. Ütlen vaid, et tussu otsimine kõigi mõeldavate ja mõeldamatute asjade küljest on jätkunud ka täna. Eks ma siis olen seletanud, kellel on ja kellel pole, ning kes pissib ja kes ei pissi.

Marta halloween

Papa Johniga kõrvitsat lõikamas...


...ja issipapa Justiniga papa-mimmi maja ees. Martal on seljas vanaema õmmeldud kostüüm ja taamal kõigub vanaema vanast linast kokku seotud koll.