Wednesday, August 30, 2006

Veel hetki Pauliga: enne ja pärast

Enne:
"Marta ratas!"
"Pauli ratas!"
"Marta ratas!"...



Lõpuks paneb Paul Martale vitsaroa abil tou kirja (millest mul pilti ei ole, sest jooksin appi mõistagi).
Karjumine, kisa kära...

---

Ja pärast:
"Marta, tule kallistama! Lepime ära!"
"Emme, tule sina ka, ma kardan!"

Marta vend, vol 2

Kord ma juba kirjutasin siia sama pealkirjaga postituse... Kirjeldasin tookord meie naabripoissi.
Aga viimasel ajal on Martale tekkinud ka teine "vend". Ja nagu tema elus ikka kipub olema, on kõike topelt: eesti ja ameerika.
Naabripoiss Daniel on ameeriklane, aga Paul on täitsa eesti poiss. Kuigi ta elab New Yorgis, piirdub tema inglisekeelne sõnavara kolme sõnaga (võite ära arvata, millised ;), sest ta ema, isa, vanaema ja vanaisa on kõik eestlased ja elavad siin. Niisiis pole neil muret, et Paul oma emakeelne New Yorgis ära kaotaks...

Mulle isiklikult hakkas Paul kohe meeldima, täitsa selline tunne oli, et see võiks mu oma laps olla. Paul oli just see nimi, mis ma plaanisin oma lapsele panna - siis, kui me veel ei teadnud, et tüdruk tulemas on. Nii et esimesel kohtumisel kutsusin mina Pauli kogu aeg "See poiss", sest ei suutnud ära harjuda. Ma olin ju oma kõhtu ka Pauliks kutsunud üksvahe ;)



Martal tekkis Pauliga ka kohe alguses väga tugev keemiline reaktsioon. Ma ütleksin, et hoopis teisusugune, kui naabripoiss Danieliga mängides. Võibolla on see sellest, et Daniel on Martast vanem ja mõistlikum, aga Paul on noorem ja ebamõistlikum. Igatahes Danieliga on temperatuur tavaliselt soe, aga Pauliga... ikka keemise piiri peal.
Esimese kohtumise esimese tunni jooksul jõudsid nad juba teineteisele liiva silma ja juustesse visata ja siis kisada üle ranna kogu kõrist sarnaste - väga sarnaste - vinguvate kõrgete häältega.
Siis viisime nad tuppa. See, mis toas hakkas toimuma, ületas kõik minu eelnevad kogemused. Nad hakkasid kiiresti Marta asjade üle kaklema, üks tegi suu lahti ja sealt tuli välja ülikõva õlikõrge hääl, teine tegi kohe järgi, veel kõrgemalt ja kõvemalt... Mõlema suust kostus uskumatult valju hüsteeriline karjumine. Nad vahtisid teineteisele silma ja muudkui karjusid... ja karjusid... ja nautisid. Unustasid lausa mänguasjade pärast kaklemise ära. See hakkas juba lauluproovi meenutama.

Meie, emmed. olime jooksnud neid lahutama, ja hakkasime - kah üsna hüsteeriliselt - naerma. Neid ei olnudki vaja lahutada. Sest nende karjumine oli neid juba liitnud.

Järgmiste kohtumiste ajal tuli üha selgemalt välja, kui sarnased need kaks lapsukest on. Isegi praegu ei suuda ma nende häältel vahet teha, nii et kui kutsutakse "Emme", siis ma ei tea teise tuppa, kes kutsub. Kummaline tunne. Ja karjuda meeldib neile koos endist viisi. Neile meeldib teineteist provotseerida. Kui Marta on Pauli juures, siis võtab ta demonstratiivselt mõne Pauli asja, vaatab talle silma ja ütleb: "Marta oma." - "Pauli oma!" - "Marta oma!" Ja siis saavad nad mõnuga karjuma hakata.

Lisaks karjumisele meeldib neile mõlemale vaielda. Vaatavad näiteks raamatut ja... "Näe, putukas!" - "Ei, sitikas!" - "Putukas!" - "Sitikas!" Või: "Näe, põder!" - "Ei, kits!" - "Põder!" - "Kits!" Tavaliselt järgneb vaidluse ummikusse jooksmisele ühine helehäälne karjumine, aga vahel ei pea Paulil närvid vastu ja ta virutab Martale hoopis tou.
Ta on selline lööja poiss natuke jah vahel... Aga teate, mis. Marta provotseerib teda, ta tahab näha, kuidas Paul endast välja lähen.
Mina jõudsin iseseisvalt sellele järeldusele ja just siis, kui tahtsin seda Justinile rääkida, ütles ka tema sedasama.
"Marta ju norib tüli,"ütles Justin. "Ta ei löö, aga talle meeldib Pauli õrritada, niikaua nokkida, kuni saabki omale tou kirja."
Siis jookseb Marta ruttu minema, kisades ja selja taha vaadates. Paul jookseb järgi.



Siis tahab Paul ära leppida. "Lepime ära, palun andeks, tuuuule kallistama!" Aga Marta kardab, vist tõsimeeli. "Emme, tule ka kallistama!" kutsub ta mind turvama. Kallistame siis kolmekesti.

Mis veel Martat ja Pauli ühendab – kindlasti füüsiline aktiivsus. Kohas, kus mõni tagasihoidlikuma ja mõistlikuma meelelaadiga laps ringi pööraks, hakkavad nemad alles ronima (liiga ohtlikest kohtadest pole pilti sattunud tegema, sest sel hetkel tuleb laste poole joosta... näiteks rõdul või trepil.)



Neile mõlemale meeldib ka autodega mängida. Marta noris endale papa Johni mudelautode kollektsiooni, nii et tal on päris korralik atutopark. Ja Paulist ma parem ei räägi! Kuuldavasti olla ta pool aastat peamiselt ühe sõnaga hakkama saanud, kõik oli ainult „auto”.
Ma tegin neile ka selleteemalise laulu, sõnad on võetud Pauli suust. „Ruuli-ruuli-ruuli, tuut-tuut-tuut, ruuli-ruuli-ruuli, põmm, põmm!” Kui ma seda esimest korda laulsin, siis juba sai mulle osaks Pauli tunnustav pilk ja hinnang "Mõnus laul!" Ja nüüd on nii, et... Muudkui laulavad ja laulavad. Isegi kui Marta üksi oma toas loomakestega mängib, kuulen ma vahepeal „Ruuli-ruuli, põmm-põmm!”

Ja kuigi absoluutselt kõik meie kohtumised Pauliga on möödunud minu jaoks inimvõimete piiril balansseerides, on juba pool tundi peale lahkumist nii mõnus olla. Et oli jah kohutav vaimne ja füüsiline seiklus, aga... Ja juba hakkab Marta uurima: „Emme, kus Paul on? Tahan Pauli!”
„Aga Paul tegi sulle ju haiget?” küsisin talt ükskord.
„Jah, Paul tegi põmm, põmm... Kus Paul on? Tahan Pauli!”

Tuesday, August 22, 2006

Kaks tähelepanekut

"Kas see on mingi Euroopa multifilmitegelane?"
Justini ema uuris Marta froteest põlle. Selle saime päranduseks Marta Eesti nõbult Simonalt - silti pole, aga ma arvan, et põll on "Marati" toodang. Kaunistusena irvitab üks lõbus jänes, öeldes jutumullis "Ha-ha-haa!"
"Ei, see on minu teada siin lihtsalt kunstniku töö, lihtsalt üks jänes," vastasin ma.
"Tõesti? Kas see on butiigitoode?"
"Ei usu!"
"Meil Ameerikas on masstoodang kõik ju mingisuguseid brände toetamas. Niisama kunstniku tööd on ainult butiigitoodangutel." Kui Justini ema seda ütles, siis ma ei saanudki aru, kas ta oli ameeriklaste äriajamisvõimekuse üle uhke või mitte.

Aga tõsi ta on. Hakkasin mõtlema: masstoodangu lasteriietel on siin peal Elmo, Dora, karupoeg Puhh, Mikihiir ja nii edasi. Niisama jäneseid, karusid või kilkonne kohtab butiikpoodides.
Nii et veel üks erinevus Ameerika ja Eesti vahel. Või Ameerika ja Euroopa vahel?

---

"Kus Marta uued asjad on?" Naabripoiss Dani jooksis meie tuppa, algas kokkulepitud mängutund.
"Martal ei ole vahepeal uusi asju saanud, " vastasin ma. "Aga tal on palju vanu ilusaid mänguasju, mängige nendega!"
"Miks Marta ei ole uusi asju saanud?" uuris Daniel edasi. Ta on juba 3,5 aastane, jutt jookseb hästi ja maailmapilt on üsna tugevalt välja kujunenud. Tema ise saab jah hästi tihti uusi asju, nagu ma näen hoovis prügikasti kõrvale kuhjuvate pakendite järgi, vahel ta mängutubades käies või lihtsalt hoovi pilku heites.
"Aga mis siis vanadel mänguasjadel viga on?" küsisin ma vastu, veidi naljatleval toonil.
Daniel vaatas mind pikalt. Võibolla jäi see üllatuse ja kultuuridevahelise konflikti kerge shokk talle nii hästi meelde, et saab osaks ta lapsepõlvemälestustest. Ükskord oli meil naabritädi, kes küsis, et mis vanadel mänguasjadel viga on.
Ta ei vastanud midagi. Eks see vist oligi retooriline küsimus. Ja asusid aga mõnusalt mängima.

Lõppu panen kaks pilti kevadest, meie tagaaiast, kus Daniel ja Marta mängivad.





Võite kiigata ka www.petroned.blogspot.com, panen sinna teemat jätkates üles mõned pildid ameeriklaste mänguasju täis hoovidest ;)

Thursday, August 17, 2006

Suur jalutuskäik: reportaazh


Võilille puhuda, see on imelihtne!... Peaaegu imelihtne.

------------------------------------------------------------------------------------



Oo! Kiisu! Kiisu, oota!

--------------------------------------------------------------------------------------



Kukun, ei kuku...



------------------------------------------------------------------------------------



Nii, mis siin laudtee all peidus on?


------------------------------------------------------------------------------------



Ohoo, selle hobuse otsas on mõnus ratsutada!
Emme targutab kõrval, et polegi hobune. Hoopis hüljes.



------------------------------------------------------------------------------------



Ma lähen nüüd ujuma!


------------------------------------------------------------------------------------



Ujuma! Ujuma!


------------------------------------------------------------------------------------



...Ei saanudki ujuma, emme sikutas mu hoopis mänguväljakule.



------------------------------------------------------------------------------------



Võilille puhumise uus vaatus. Ainult et nüüd on juba uus tase: ühe käega hoia palli ja teisega võilille.


------------------------------------------------------------------------------------



...Hetk hiljem lendab õhupall minema taevasse. Kaugele, kaugele. Lendas nagu lind.


------------------------------------------------------------------------------------

Tuesday, August 15, 2006

Kunstnik eneses vol 2 ehk andke nõu

Pole veel päris kindel, aga vist joonistan ise pildid sellele Marta-raamatule. Küsiks teilt, armas rahvas, arvamust.

- Kas pigem see kriispujuku stiil, mida tänase postituse pildid esindavad või see stiil, mida näeb siin postituses - seda stiili kasutades värviks vesivärvidega õrnale pliiatsijoonele peale.

Arvates pidage meeles, et jutukeste sihgtupp on 2-4 aastased.

- Kas oleks parem lihtsalt joonistused või ka alla kirjutatud pildiallkiri nagu "Marta magab".

- Kui minna selle õlipastellides joonistatud kriispujuku stiili peale, kas oleks toredam teie ja teie laste meelest, kui joonistused oleksid terves raamatus ühte värvi (nt kõik punasega), mõne põhivärviga (st osa joonistusi punased ja osa sinised) või hoopis kasutaks kõiki värve, mis ma karbist leian (üks joonistus punasega, teine ornazhiga, kolmas rohelisega jne.)
Ärge seda soovitage, et ma eri värve selle stiili puhul segaksin, see ei tulnud mul välja, proovisin.













Sunday, August 13, 2006

Veel Marta-lugusid (sihtgrupp 2-4aastased ;)


Marta mängib peitust
"Issi, tule peitust mängima!" hüüab Marta.
"Hea küll," ütleb issi. "Marta, sina mine peitu!"
Marta läheb jooksuga teise tuppa kardina taha.
Issi tuleb: "Marta, uuu! Kus sa oled!”
Marta naerab ja on kardina taga peidus... Nii vaikselt...
Issi piilub voodi alla. Ei ole Martat! Vaatab kappi. Ei ole!
„Auuuu!” hüüab issi veel.
Siis hüppab Marta kardina tagant välja: „Haaa!” ja kallistab issit nii kõvasti.
Aga nüüd on hoopis issi kord peitu minna. Marta paneb silmad kinni ja loeb: „Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis.” Siis teeb ta silmad lahti! Issi on kadunud!
Aga voodi alt paistab issi jalg.

Marta ja putukas
Ühel päeval kuuleb Marta naljakat suminat. Sssss-sssss... teeb keegi. Marta jookseb magamistoast elutuppa ja kuulatab. Kust see hääl tuleb?
Siis Marta näeb. Toas lae all lendab pisike putukas.
„Hei, putukas, mis sa toas teed?” hüüab Marta.
„Sssss....” teeb putukas. Siis kuuleb Marta, kuidas putukas sosistab: „Ma tahan tagasi õue minna!”
Marta jookseb rõduukse juurde ja teeb ukse lahti.
„Sss... aitäh!” teeb putukas ja lendab tagasi õue.
Marta läheb hoopis emmega kööki sööma. Kui Marta juba laua taga istub, siis ta näeb: köögiakna taga lendab putukas ja lehvitab talle.
„Hei, Marta, tule ka varsti õue minuga mängima!”
Marta lehvitab vastu. Tal on nüüd uus sõber.


Marta ja lennuk

Marta uue kodu lähedal on lennujaam.
„Vaata!” näitab issi taevasse, kui Marta ja issi õues jalutavad. „Vaata kõrgele!”
Marta ajab pea kuklasse ja vaatab üles. Sinises taevas sõidab lennuk. Marta lehvitab ja üks väike tüdruk lennuki peal lehvitab vastu. Vist. Lennuk on juba kõrgel ja Marta ei näe täpselt.
Iga kord, kui Marta õue läheb, näeb ta veel lennukeid. Iga kord lehvitab ta neile ja iga kord on tal selline tunne, et keegi lehvitab vastu.
„Ühel päeval läheme meie ka lennukiga sõitma,” ütleb issi.
„Mõnus!” ütleb Marta.
Ja siis ongi see päev käes. Emme, issi ja Marta võtavad suured kotid ja sõidavad lennujaama. Seal on palju suuri lennukeid ja hästi palju inimesi. Marta hoiab emmel ja issil kõvasti käest kinni. Kui nad lennukisse lähevad, siis Marta näeb, kuidas lennuk naeratab. Tal on suur sinine suu.
Siis hakkab lennuk mürisema ja tõuseb õhku.
„See on ju nagu kiikumise tunne!” mõtleb Marta.
Ta vaatab alla ja näeb enda maja, see on nüüd nii pisike. Marta lehvitab. Ta näeb vist, et keegi seal all maa peal lehvitab talle vastu.

Wednesday, August 09, 2006

Marta matemaatika



Oleme Martaga õues. Ta surub end seina äärde ja sosistab:
"Kuuled?"
Kuulan. "Mis on?"
"Linnukesed laulavad!" sosistab Marta ärevalt. "Palju linnukesi!"
Olen väga uhke, et ta mitmuse osastava käände õigesti pani! Uurin edasi: "Kui palju neid linnukesi on?"
Marta kuulatab ja teatab, ikka poolihääli, nagu mingit saladust: "Kolm, ma arvan."
"Aga äkki on neli?"
Marta kuulatab veel. "Hoopis... palju... vist."
Ma ei tea, kas ta kõigist neist sõnadest ikka aru saab, aga igatahes olen meie dialoogi üle ikka väga uhke.

Pärast läheb Marta vanni. Tema uued vannisõbrannad on kolm kasutatud alasti Barbiet, mida ta laadal müügil nägi mõni nädal tagasi ja endale väga-väga palus. Nii et ma otsustasin oma Barbie-põlgusest loobuda - miks mitte!
"Emme!" üürgab Marta tavaliselt vanni saades. "Too Barbie!"
Tavaliselt küsin ma vastu: "Mis hea laps ütleb?"
"Aitäh!"
"Aga palun!"
"Palun!" tuleb sama kiirelt.
Aga täna küsin hoopis: "Kuule, mitu Barbit sa tahad, üks või kaks?"
Kiire vastus: "Kaks!"
"Või hoopis kolm?"
"Kolm!"
"Või hoopis neli?"
Miski hoovus nagu käib korra läbi lapsukese pea. "Neli?" venitab ta küsival, peaaegu et uskumatul toonil.
Ma viin talle ta kolm takuste juustega Barbiet ja vaatan, mis ta teeb. Marta tunnistab oma nukke ja siis ütleb kindlalt: "Kolm!"
Tubli! Teebki kolmel ja neljal vahet!

Menüü vanavanemate juures

"Marta, kas sa tahad Mimmi ja Papa juurde?"
"Ei tea..."
"Aga Mimmi ja Papa ja pitsa?"
"Pitsa? Okei!"

Nii on Marta viimasel kolmel korral vanavanemate juurde meelitatud, kui meie Justiniga kusagil oma asju käime ajamas (Viimati näiteks pulmas, kuhu lapsi ei oodatud.)
Ja nii on Martal ja Mimmil-Papal kujunenud välja rituaal, mis just väga tervislikuks ei saa pidada...

Õhtu algab neil kodu lähedal pitsarestoranis, kus Marta sööb üksi terve taldrikutäie:



Siis annab kokk talle üle leti mängimiseks tainast, mille saab pähe määrida ja hiljem natuke ära süüa ka:






Ja siis sõidetakse koju, kus antakse lapsele suur potsik jäätist magustoiduks:



Fotode autor: Papa John.

No mis siin öelda?
"Justin, kas me peaks muretsema - see pole ju tervislik!"
"Aga selleks ju vanavanemad ongi, et hellitada!"

Ja:
"Marta, kuidas oli papa ja Mimmi juures?"
"Papa-Mimmi uures: pitsa!"
"Ahah, tore. Mis veel oli Papa-Mimmi juures?"
Marta mõtleb natuke, siis valgub ta näole naeratus.
"Jäätis!"