Kas siin lugejate hulgas on New Yorgis elanuid?

Ma panen ka siia blogisse üleskutse. Nimelt ma kogun reisiraamatu jaoks New Yorgis elanute ja/või New Yorki hästi tundvate inimeste soovitusi, hoiatusi, kogemusi sellest linnast. Enamus neist läheb anonüümselt, ainult eessnas tänaks kõiki osalejaid nimeliselt. Palun ühenduge minuga! eppppp@hotmail.com

---

Ja üsna pea tuleb ka Marta uutest juhtumistest siia, sulg on juba valmis pandud ;)

Kunstnik Marta, veel pilte

Viimase kolme pildi peal võib näha ka Marta suvise hoidja Siiri kätt:

Ja lõpuks ometi... esmaesitlus: kunstnik Marta

Skännin siin nüüd hoolega Marta kunstiteoseid ja õige pea avame tema enda kunstinurgakese aadressil www.martapetrone.com.
Siin aga väike valik läbi aegade:

Simona esimene raamat

Panen siia üles ka Marta nõbu Simona esimese raamatu (või vähemasti oli see üks esimesi). See on ajast, kui Simona oli 5aastane. Pildid joonistas ta ise, aga teksti jutustas ja palus oma emmel Elol sõna-sõnalt kirja panna.

Muide, kui seda süzheed natuke rohkem lahti kirjutada, siis on päris klassikaline romaan ju ;)

Pilte nõbu Simonalt

Marta nõbu Simona loeb päevi järgmise aasta veebruarikuu alguseni, kui me tagasi Eestisse kolime... Ja ootamise käigus meeldib talle meist ka pilte joonistada.
Siin oleme Justin, mina ja Marta:



Siin on pildil lisaks meile ka Simona ise koos oma ema Eloga (meremehest issi on paraku pildilt välja jäänud).Pilt kujutab vist järgmise aasta veebruarit, kui kõik kohtume.


Siin on pildimälestus ülemöödunud suvest, kui Elo ja Simona meil Ameerikas külas käisid, pildil on näha ka John ja Christine ehk Justini vanemad, kelle majas me sel ajal kõik koos peatusime.



PS. Simona varasemaid kunstiteoseid saab vaadata siin.

"Ma kardan"

(pilt: plakat Washington DC moodsa kunsti muuseumi välisfassaadil.)

Viimasel ajal on Marta hirmsasti kõike kartma hakanud. Alguse sai see "Mõmmi Aabitsa" DVD-lt, kus Jänku Juta oma saba võdistab ja aina kõike kardab....

"Ma kardan! Ma kardan!" kiljub Marta, või sosistab kähinal, oleneb, mis tuju tal on. Jookseb ühest toast teise, enamasti minu sülle.
"Mida sa nüüd kardad?" küsin ma.
"Krokodilli!" on kõige tavalisem vastus. (Neid isendeid on meil korteris palju, sest teadupärast otsustati aasta tagasi, et see on Marta lemmikloom.) Aga vahel ka "Draakonit!" (Neid ei ole meil ainsatki, aga see-eest näitab neid üks Marta lemmik-multikas.) Või "Inosaust kardan!" (st dinosaurust, neid meil üks on.)

"Ära karda!" ütlen ma talle.
"Aga ma kardan!"
Jah, tõsi ta on... Kui ikka kardad, siis pole midagi parata. Siis tuleb kallistada ja kõvasti hoida.
"Kas kardad veel?"
"Jah!"
Natuke aega hiljem hakkab ta süles nihelema ja... "Emme, tule mängima!"

Ma ei tea, kas ta siis päriselt ka kardab või tahab lihtsalt natuke kallistusi ja tähelepanu. Tavaliselt hakkab ta "kartma" siis, kui ma omaette loen või arvutis kirjutan.

Aga kui mina näiteks vastan, et ei saa või ei viitsi tema tuppa mängima hetkel minna, siis vastab Marta: "Ära karda, emme!"

See viimane suvi

Suvi on nüüd siis läbi. Mitte ametlikult, aga... on. Praegu on meie akna taga marutuul - peksis teine rõdul lillepotte, nii et ma vedasin neid tuppa peitu.

Aga siin olgu ood möödunud suvele. Hetked Long islandilt, lahesopist: mõnusalt päikeseloojangu ja lapsepõlve maiku.