Marta esimene sünnipäeval käik

Katsusin meelde tuletada... ja mulle tundub, et see oli täna Martal esimest korda teise lapse sünnipäevapeol käia.
Ajalooline sündmus toimus meie lähedal ühes lastevõimlas.
Naabripoiss Dani 3. sünnipäev!

LISATUD HILJEM: Aga nüüd tuli mulle meelde, et Marta käis kunagi hispaanlanna Ana Isabeli 1. aasta sünnipäeval. Nii et see siin oli ikkagi Marta teine laste-pidu.

Massaazhimõnud

Kui Marta sai 1 kuu vanaks, ostsime talle kingituseks massaazhiseeria. Arutasime enne siia-sinna, et mis oleks hea kingitus. Süüa ta ju veel ei oska ja mänguasju ka eriti ei armasta... Aga kehamõnusid oskad hinnata küll.
Nii käiski tädi Signe Martat masseerimas ja kiitmas, et iga korraga läheb lapse keha aina tugevamaks. "Issand, juba tõstab pead, 1 kuu vanuselt!" ahhetas ta. "Kõik vanemad võiks oma tervetele lastele massöörid võtta ja siis hakkaks vist kõik nii noorelt pead tõstma!"
Mina vahtisin iga kord ninapidi juures ja kui Signe 10 korda said läbi, hakkasin ise Martat masseerima.

Läbi kevadete, suvede, sügiste ja talvede olen ma teda vahel masseerinud. See on väga eriline tunne, justnagu mingi energiate segunemine, kui laps lõõgastub ja mõnuleb sul käe all. Ma panen tavaliselt silmad kinni, et teda sel ajal paremini tunnetada.

Kes teab, kas just ohtrast massaazhist, aga kehaliselt on Marta alati olnud oma east eespool - roomama hakkas 5,5 kuiselt, kõndima 9kuiselt.

Nüüd nõuab ta ise "saasi-saasi!" See tähendab: massaazhi.
Kui ma ei viitsi teha päris massaazhi (beebiõli ja keskendumisega), siis teen poole vinnaga: vedelen voodil ja loen raamatut, hoides sellest kinni ühe käega, ja minu kõrval on kõhuli Marta, kelle seljalihaseid ma samal ajal masseerin.

Eile, kui käisime alt-naabreil külas, üritas Marta suure armastuse märgiks naabripoissi Danit masseerida: võttis tal õlgadest kinni ja hakkas mudima, nii nagu ta vahel mulle või Justinile üritab teha.
"No, no, thanks!" ajas 3aastane Dani vastu.
"Ta ei tea, mis massaazh on," ütles Dani ema.

Nojah, paljud lapsed, ilmselt enamus lapsi ei tea, mis massaazh on. Aga võtke ja näidake neile! Las nad saavad teada, et see on sama hea kui pai ja kallistus kokku.

Uusi märkusi keelest

Täna oli VIST see esimene ajalooline päev, kui Marta ütles mulle "Sina".
Ma pole tegelikult päris kindel.
Olime rannas jalutamas, söötsime natuke kajakaid ja ma soovitasin Martal lindude poole joosta. "Mine, jookse!"
"Ei, emme jookse!"
"Ei, sina jookse!"
"Ei, sina jookse!"
...Ta võis muidugi mõelda, et ma ütlen "sinna", see on tal sõnavaras olemas.
Või sai ta äkki tõesti sina-põhimõttele pihta?
Uurimine jätkub...


Kuidas Marta numbreid loeb: "üks-kaks-kolm-neli-viis-seitse-kaheksa-kümme!"
Ja iga kord niimoodi, kuigi mina üritan vahele hõigata ka kuute ja üheksat.
Täna mõtlesin välja: tegelikult on tal siin oma loogika. Ta ei viitsi kahte ühesuguselt kõlavat numbrit välja öelda - on vist ajaraiskamine ta meelest. Viis on ju sama mis kuus. Ja kaheksa on sama mis üheksa.

Kõiki neid raskepäraseid käändeid omandab laps muidugi lennult. Enne sai talle nalja pärast tund korraldatud: Mis on laua all ja mis on laua peal? Väga kiiresti mõikas. Edasi: pane laua all-a ja pane laua peal-e. Anna emmele laua peal-t ja anna laua al-t.
...tunne oli korraks nagu mõnel "eesti keel välismaalastele" õpetajal.

Ahjaa, ja siis see sõnapaar, mida issi Justin segi kipub ajama, aga Marta onselgeks saanud.
"Lähme peitu!", "Marta peidus" ... ja kolmas (veidi veel konarlikult tulev) "Peidust välla!"



Käivad ka suurejoonelised katsed mitmuse moodustamiseks. "Õues suurid pilvid", "Emmel punasid piksid" on kaks viimast, mis meelde tulevad.

Sama suurejooneliselt käib käänetega katsetamine.
"Emme, mängima! Meie mängima!"
"Meie mängime."
"Tsau, palt! Missa-teed?"
"Kas laulame?"
"Jah, laulab..me. Laulame. Lalalalaa!"

...Ning kindel märk, et ka lihtminevik hakkab koitma.
"Mata pissib, Mata pissib, ruttu!"
Hoogne jooks vetsu poole.
Ja hetk hiljem. "Näe, Mata pissis!"

Mimmi ja papa

Marta kasvab aina suuremaks ja oskab üha rohkem inimeste järgi igatseda. Ma aitan tal ka Eesti inimesi meeles pidada, eriti meeldib talle, kui räägin lugusid ta ainsast nõbust. Need lood algavad kõik ühtemoodi ja Marta oskab juba ise alustada: "Kauge-maal elab Mona, valged uuksed ja sinise-silmad." Üks lemmiklugusid on see, kuidas Marta ja Simona istuvad teleka ees, söövad jäätist, vaatavad Mõmmi-Aabitsast ja mõmmi tuleb telekast välja nendega mürama.
"Aga Aap?" küsib Marta vahel mu Simona-lugude sekka. Siis tuleb mul kiiresti sisse lülitada järgmine tüüp, 17aastane onu Aap. Ja kohe tuleb ära mainida ka "nii pikad uuksed!" ja panna Marta Aabi juustega mängima.

Justini vanematest ma varem niisuguseid lugusid ei jutustanud - ei tulnud nagu pähe. Mõtlesin, et minu püha kohus on Eesti asja ajada ja eestlasi Marta peas meeles pidada, ning siinseid vanavanemaid näeb ta nagunii iga paari nädala tagant. Aga nüüd on Marta ise hakanud tellima: "Mimmi? Papa?" Siis tulevad meil kahepeale välja lood, kus on tegelasteks tagaaia kalad, kass, kaks koera, vanaema mullivann ja vanaisa kiiktool.

Möödunud nädalavahetusel käisimegi jälle mimmil-papal külas. Kohe, kui Marta reedel oma lõunaunest ärkas, ütlesin talle, mis toimuma hakkab. Esmakordselt ajaloos teatas Marta: "Autoga sõitma, pliis!" Eks ta ole aru saanud, et muudmoodi vanavanemate majja ei saa, kui tuleb autoistet poolteist tundi välja kannatada.
Kui hakkasime õigesse kohta jõudma, hakkas Marta mitme tuledes särava maja poole koogutama: "Mimmi-papa maja! Mimmi-papa house!"
Kui kohale jõudsime, mängis iiri muusika, sõime keedetud kapsast veiselihaga ehk traditsioonilist pätriku-päeva toitu. Ja siis hakkas Marta mimmi ja papaga tantsima. Meie Justiniga olime liiga väsinud ja vedelesime diivanil, vaadates, kuidas meie 2aastane lapsuke on võimeline tõepoolest juba esimesi teadlikke tantsuvõtteid omandama. Üks käsi selja taga, teine pea kohal, pisikesi sammukesi tippimas, niimoodi need kaks vana ja üks noor Petrone torupillimuusika saatel keerutasid...

Järgmisel hommikul vaatasime arvutist mimmi ja papa puhkusepilte - kust neil tantsukeerutamiseks nii palju energiat tuli, eks ikka puhkuselt! Viimase nädala olid nad veetnud Kariibi mere Neitsisaartel (St Johnil ja St Thomasel).

Marta on juba suur arvutifotode huviline (vahel tuleb mul hirm, et äkki isegi liiga suur, aga see on juba teine jutt). "Mis see on? Whats that?" ajas ta näpu ekraanile, papa süles, ja õppis aina uusi sõnu. Näiteks pelikan, kurg, vikerkaar ja liivaloss...

Ja lõunamaalt toodi ka kingitus - kohaliku kunstniku maalitud päikesekleit. Marta keerutas end vanaema toas peegli ees.
Päikeseline lapsepõlv.

Riidemähkmetest, pissipotindusest ja Ameerikast

"Mida? Sa kasutad lapsele riidemähkmeid?!"
Sedamoodi imestanuid on olnud rohkem kui üks. Tegelikult on neid olnud isegi rohkem kui kümme.
Eriti imestavad nad siis, kui kuulevad, et meil ei olegi kodus pesumasinat ja ma käin iga kahe-kolme päeva tagant pesumajas (Nüüd üha harvemini, sest võite ära arvata, mida me nüüd mähkmete asemel kasutame... Õige vastus. Potti.)

Kui Marta oli päris pisike, ei tulnud mulle pähegi, et pampersitele võiks olla alternatiivi. Õigemini - pähe ju tuli, aga olin sel ajal vist mõttelt kinni ja ka liigselt oma ämma mõju all. "Need ju haisevad!" teatas ta kohe, kui ma riidemähkmeid mainisin.
Ma meenutasin küll kõhklemisi aega, kui meile sündis perre väikevend, olid nõukogude korra viimased aastad - igasuguseid asju mäletan sellest ajast, aga mähkmete haisemist mitte, sest pildusime need kohe vannitoas ühte vett täis kõrgesse kaussi. Ja edasi on mälus juba pilt mähkmepesu asemel poti peal istuvast vennasest. Minu mäletamist mööda toimus see potile üleminek ikka väga kiiresti.

Marta kuuenda kuu sünnipäevaks otsustasin ka mina osta pissipoti. Elasime sel ajal veel Justini vanematega koos, olime lausa seal kaubamajas koos - mina, Justin ja tema ema.
"Sa teed nalja?!" hüüatas Christine. "Sa ei taha omet tõsiselt 6-kuisele lapsele pissipotti osta?!"
"Miks nalja," kohmasin mina. "Just paras aeg, nüüd ta juba istub ilusasti..."
"6-kuisele lapsele pissipott! Ütle ometi midagi, Justin!" hüüatas Christine uuesti. Justin kehitas õlgu: "Ema, ma tõesti ei tea pissipottidest mitte kui midagi."
"Siin on ju isegi poti peale kirjutatud, et kasutamiseks alates 18 elukuust! Issand, alla aastast last potitrennima!" Tundus, et Christine hüppab kohe läheduses seisvate inimeste juurde ja hakkab tegema rahvaküsitlust teemal "Millal on õige aeg tutvustada lapsele potti."
Seeasemel lahkus ta kurjal ilmel ja ütles, et ootab meid autos.
Ostsime poti.

Justini ema oli mu peale veel mitu päeva pahane ja üritas mulle selgeks teha, et liiga varajase potitrenniga rikun ma jäädavalt lapse psüühika. Omal ajal kolledzhis olevat ta seda isegi lastepsühholoogias õppinud. "Varajane potitamine on nagu natsi koonduslaager," kõlas üks ta võrdlusi.

"Mida ma sellega lapse hinges ära rikun, kui ma ta pärast und poti peale tõstan ja pissi sinna püüan?" ei saanud ma aru.

Tasapisi hakkasin tegelikult aru saama küll, sest lugesin internetti-ajakirju juurde.
Selge pilt.
Kui paljude eestlaste meelest olin ma kuus kuud hiljaks jäänud potitamise alustamisega, siis Ameerikas tutvustatakse potti siis, kui laps on poolteist-kaks-kolm aastat vana.
Kui eesti emmed tegelevad lapse pissihoogude aimamisega ja kinnipüüdmisega, siis Ameerika emmed lasevad lastel rahumeeli pampersitesse pissida, ka pärast magamist ja õueskäiku, mil enamus lapsi oma põit tühjendavad ja kinnipüüdmine oleks väga lihtne.

Lõpuks, kui laps on n-ö vana ja arukas, viivad ameeriklased läbi "potitrenni". See on kindel protseduur: päevast päeva mähkmeid kandnud tegelasel võetakse mähkmed ära ja sunnitakse teda võimalkult palju potil istuma. Potitrenni nippide kohta on raamatuid kirjutatud: kuidas juba varem hakata lapsega rääkima ja talle pottipissimise populaarsust õpetada; kuidas teha koju üks potitrenni-tuba, kus laps trenninädalal viibib ja kus ta ilma püksata saab joosta; kuidas emal tasuks see nädal võtta teistest askeldustest vabaks ning kõik jutud ja energia suunata potiteemale jne.

Tavaliselt olevat nädala pärast lapsel selge, et edaspidi tuleb pissida potti. Murtud saab tema välja kujunenud harjumus, ning mõistuse ja jõu koosmõjul on potitrenn läbi viidud.
Kui aga rüblik ei ole nädala jooksul asjale pihta saanud, siis tavaliselt lükatakse see aeg edasi - proovitakse uuesti kuu, kahe või kolme järel.
Vähemalt neljandaks sünnipäevaks on enamus siinseid lapsi siiski mähkmetest väljas, väidab statistika. Tõsi, vahel mänguväljakul vilgub ka mõnel viieaastasel mähe kleidi alt või pükste vahelt.
Ning olen oma kõrvadega kuulnud, kuidas kuueaastaste vanemad arutavad, et kõige raskem olevat öisest mähkmest loobuda, sest lapsel on öösel voodis ju nii mõnus, ning magav põis ei tea, mis ta teeb.

Minu lapsuke aga asus teise paati. Pisside püüdmine pole sugugi nii raske ja ka Justini ema rahunes tasapisi, nähes, et minu kontseptsioon potitamisest on hoopis teisugune kui tema alguses kartis.
"Te seal Eestis potitrennite emasid, mitte lapsi!" ütles ta.

Aga mina lugesin ja arenesin ikka keskkonnateadlikumaks. Enam polnud mulle sellest küllalt, et ma umbes poole võimalikust raiskamata jätsin, sest teise poole ma ju ikkagi raiskasin. Ikka kogunes iga päev mitu pampersit, mis ma prügikasti viskasin, meel ikka raskem.
Üks selline mähe kõduneb looduses umbes viis sajandit. Vähemalt seda näitavad katsed laboris.
Ja kogu prügist, mis heaolu ühiskonnmad toodavad, moodustavat Pampersid ja muud ühekordsed mähkmed umbes 75% - roheliste organisatsioonide poolt on korraldatud spetsiaalseid prügi sorteerimise uuringuid, sealt need andmed.

Nii trükkisingi ma ühel ilusal päeval internetti otsingu "riidemähkmed" ning leidsin pakkumisi sadade kaupa. Sest selle ühe Ameerika sees, kus lapsed viienda eluaastani pamperseid kannavad, on teine - väiksem ja rohelisem Ameerika.
Harisin end. Sain näiteks teada, et need marlilapid, mida me nõuka-ajal kasutasime, kannavad siin nime "hiina mähkmed". Aga lisaks on mitu erinevat tüüpi tänapäevaseid riidemähkmeid, millel kõigil üks ühine omadus - nad on lõikelt samasugused püksikud nagu pampersid. Olgu siis krõpsu või trukiga, igatahes mõnusad kasutada.

Soovitan algajal mähkmeostjal kõigepealt muretseda ainult üks mähe ühest sordist, et siis katsetada, milline kõige paremini istub nii emmele kui titale. Meie lemmikuteks said kiiresti "Bumpkins" firma omad: veekindla kilekattega ja flanellpehme sisuga, hästi vedelikku imavad ja kinni hoidvad püksikud. Kui õnnetus juhtub, siis ei lekki see mähkmetest kaugemale, ning vahetada on neid ka väga lihtne.

Aga kui õnnetus juhtub... Mis siis edasi?
Kaks võimalust. Vahel viskan ma mähkmed vannitoas kaussi, kuhu lasen vett ja üllatus-üllatus, pesen seal. Kui Justini ema esimeset korda seda nägi, kommenteeris ta, teatud tögava romantika-nostalgiaga: "Sa oled ajas tagasi 19. sajandis?"
Seejärel panen ma mähkmekese ennevana kombe kohaselt kas rõdule tuule kätte või tuppa sooja kätte kuivama.
Teine võimalus, mida samuti kasutan, eriti kui pesumajja minek on peagi saabumas: ma viskan mähkme kilekotti ja seon kõvasti kinni. Siis läheb kilekott pesukotti ja meie siin küll mingit haisu ei tunne...

Omaette viguritükk on siis muidugi see kilekott pesumajas lahti saada ja selle sisu kiiresti masinasse poetada, nii kiirelt, et eenduv aroom kiirelt pesupulbrilõhna mattub; ning kilekott läheb tagasi kotitaskusse ootama, mil teda samaks otstarbeks taas vaja läheb.
Pesumajad on siin New Yorgi kandis väga levinud, siin käib koos igasugust rahvast ja aetakse igasuguseid jutte. Vahel olen ma ennast kirunud, et miks ma küll kodus oma riidemähet ära ei pesnud, kui värske tuttav seisab mul küünarnukikaugusel ning tahab oma jutte pajatada...
Olen korduvalt olnud valmis avama kotti ja ütlema: "Oeh, siin on mu lapse mähe, haiseb ehk veidi." Aga kuidagi on mul see salajase poetamise viguritükk siiski alati õnnestunud.

Väikelapse-hoidmisega lähemalt kursis olejad muidugi teavad, et lisaks pissile tuleb lapse seest välja ka muud. Vahel on see kollakas ja vedel, vahel pruun ja kõvema koostisega.
Selle kohta sain ma ühest Ameerika roheliste emmede netifoorumist väga hea nipi. Hoia mähet otstest kinni ja lase sellele vetsupoti vesi peale - see uhub mustuse minema. Vähemasti meie potis toimib see küll.

Nüüd on mu lapsuke 2aastane. Kahjuks ei saa ma veel kiidelda, et ta oleks täiesti mähkmevaba. Ikka juhtub, aga üha harvemini. Ameerika mõistes olen ma eesrindlane - sellises vanuses laps on juba peaaegu alati valmis teatama: "Emme, piss tuleb!" Tõsi, sageli teatab ta sellest täpselt viimasel hetkel... Ja vahel teeb hoopis nalja, sest kas pole tore vaadata, kuidas ema selle võlusõna peale lapse kaenla alla haarab ja tuhatnelja vetsu poole kihutab!

Viimasel ajal oleme beebide pissipotist loobunud, õigemini kasutame sellest alumist poolt, astmena, et aknast välja vaadata. Nüüd istub laps suure poti peal, kus on tema pehme potiiste. Võtab kõrvalt korvi seest raamatuid ja tundub eluga rahul olevat.

Ja viimane nipp, mis vähemasti minu Marta puhul toimib: seal poti peal oodates tuleks rahulikus ja mõnusas toonis rääkida kõigest muust - eilsest, tänasest ja homsest, hiirtest, hobustest ja karumõmmidest - ainult mitte oodatavast pissist.

PS. Ja lõpufotole kommentaariks. Vahel Marta ei tahagi raamatuid, tahab lihtsalt istuda ja mingi veidra harjumuse tõttu peab potikaas talle selja peale toetama. Nii need kummalised kombed alguse saavad, ma ei tea, kust ja miks ta selle on omandanud! Kas niimoodi on poti peal turvalisem? ;)

Kunstnik eneses

Viimased kaks päeva olen ma joonistada püüdnud päris palju - nimelt hakkab mul saama valmis lugude kogumik ühe väikese tüdruku elust ja järsku tuli pähe mõte, et mis oleks, kui prooviks ise illustreerida...

Kui ma olin laps, nii umbes 10nda eluaastani, joonistasin ma palju. Näiteks võtsin ploki, kuhu hakkasin kujutama ühe pere elu: siin on maja väljast, järgmisel leheküljel selle tegelase tuba, siis teise, siis mis nad hommikul teevad jne... Kirjutasin ka märkmikutesse oma raamatuid, ühel leheküljel oli tekst ja teisel pilt.

Väga palju joonistasime ka paberist nukke. Kui plokis kodumängimine ja oma raamatute kirjutamine oli ainult minu enda jaoks, siis pabernukud oli ühisüritus koos õega ja naabritüdrukutega. Võtsime Siluetid ja joonistasime sealsete piltide järgi tüdrukutele riideid... Et sama tegelane saaks alati sama näo, tuli ta nägu akna peal vastu päikest maha joonistada. Ja mõne korra järel oli ka juba käe sees, kuidas sama kombinatsiooni ninadest-silmade-kulmudest saada, nii et sai ka pimedas joonistada.

Aga siis tulid põhikooli kunstiõpetuse tunnid, kus pidi joonistama vaasi ja õuna ja potti perspektiivis - ja selgus, et mul vist pole ruumilise joonistamise andekust, kõik need pildid tulid vildakad. Sain "kolmesid", kokku tulid veeranditeks ikkagi "neljad", aga minu usk, et oskan joonistada, kadus...

Sel suvel käisime külas mu vanal mängukaaslasel Helinal, kellel oli albumis üks minu joonistatud kaart. Ta ütles: "See on nii kummaline, ma tunnen su joonistused kohe ära, sul on väga tugev kunstniku käekiri!"
Olin üllatunud. Minul ja omapärased joonistused? Minul ja kunstniku käekiri? Mina ju ei oska joonistada?!

Kõik see tuli nüüd meelde. Ja mõtlesin, et tühja sellest, et ma ei suutnud pada ja katelt perspektiivis õigesti joonistada. Las ma teen täpselt sedasama, mida ma kunagi nautisin. Las ma joonistan kleidid ja figuurid käe järgi maha mõnest ajakirjast (seekord sai selleks Silueti asemel Family, üks siinseid Pere ja Kodu analooge) ja ainult näo joonistan ma ise.

Hea tunne on jälle joonistada. Käsi on veel kobav, aga tunne on õige! Justkui oleks rinigiga veel kord tagasi jõudnud selle lapse juurde, kes vahepeal on kohustuste, keeldude ja reeglite kuhja alla peitunud.

Ma ei tea, kes mu juturaamatule pildid teeb, aga hetkel polegi see tähtis...
Kõige tähtsam on, et ennast jälle üles leidsin.

mis nimeks?

Täna on olnud üks igavesti raske päev. Õhtu eel suutis Marta veel kätte saada köögikapist müslikarbi ja enne, kui ma vahele jõudsin hüpata, oli kogu köök ja esik müslipuru täis...

Ma juba hakkasin aimama, et see raske päev peab millegi heaga lõppema.
Istusime siis kahekesti Marta joonistuslaua taha, tema sodis rasvakriitidega ja mina võtsin pliiatsi.
Ja mõtlesin välja uued tegelased, kes mind inspireerivad:
Need on sellised tolmurullikestes elavad tegelinskid, ma ei ole neile veel nimesid välja mõelnud (selles mõttes, et nad ei ole putukad, ega ole nad ka hobused, ega ole nad ka muumitrollid... MIS NENDE NIMI SIIS ON?)


Kirjutasin kohe otsa ka lühiülevaate nende seiklustest - kui kunagi aega on, kirjutan lahti ja rohkem.

Nad elavad diivani taga, kapi otsas ja mujal tolmu sees.
Ja nüüd on mul väga hea lendlev tunne ;) Selline mõnusalt loominguline.

"Ruttu tuttu" - issi keeleõpik

Möödunud nädalal käisid meil Eestist külalised. Nad tõid Martale Laura-raamatuid, mis talle väga meeldivad - lihtsad jutud arusaadavate sõnadega.

Lisaks toodi kingitus Justinile - "Ruttu tuttu. Isade unejutte". Pole erilist kahtlust, et kingi tooja mõtles, et Justin hakkab sealt Martale jutte ette lugema.
Justin isegi korra proovis. Ja ka mina proovisin korra. Aga Marta jaoks on need jutud liiga... liiga keerulised. Liiga paljude sõnadega. Sirinal, vagusi, irevil, nördinult... Ei, minu 2aastane ei taipa sellest veel mõhkugi.

See-eest leidis Justin, et "Ruttu tuttu" on just tema arengugrupile paras - hoidke alt, kui ta järgmine kord Eestisse tuleb, kasutab ta sõnu "sirinal" ja "vagusi"!

Niisiis oleme paar õhtut teinud unejuttu: Marta istub voodis meie vahel ja vaatab mingit oma kõvade lehtegeda inglisekeelset raamatut, mina ja Justin aga tegeleme eesti keele õppimisega "Ruttu tuttu" ainetel.

Kõigepealt loen mina lause eesti keeles.
Siis loeb Justin sellesama lause eesti keeles.
Siis norin mina tema konkreetsete sõnade häälduse kallal. "Tuleb öelda ültse, tugeva t-ga, mitte üllse!" Või "noorus, mitte nöörus!" Või "puhkama, mitte pühkama!" Vaene Justin on natuke ära ehmatatud kõigist neist täpitähtedest ja kipub nüüd igal võimalikul ja võimatul juhul ka ülejäänud vokaalid hääldama täpiliseks... Ning mis väldetesse puutub, siis kipub ta kiirustama ja aina teises vältes rääkima - ma üritan talle siis näidata kohti, kus ta võib sõna venitada ja endale rääkides veidike hingetõmbeaega anda.

Edasi küsin ma Justinilt, kas tal on ettepanekuid, mida see konkreetne lause võiks tähendada. Sageli vastabki ta ettepanek tõele, aga vahel saab nalja ka. Näiteks "Ole lahke - poe keset päeva voodisse" - Justin arvab, et see võiks tähendada "Ema vist oli lahke ja andis neile raha poodi minekuks?"
Või "Lapsed tõmbasid tekid kurguni?" - "Oot, kas nad sõid midagi ära, kas nad kugistasid oma teki alla?"
Ehee.

Ja siis küsib ta mult selliseid asju:
"Täna oli ju laupäev" - mida see "ju" siin tähendab? Mina üritan seletada: "...et see on elementaarne fakt, et on laupäev" .
"Nad ei läinudki alla" - miks on seal "-ki", mida see tähendab? Jah, mida see -ki sealt tähendab???

Lõpuks ütlesin ma, et kirjutame kõik need küsimused üles ja kui järgmisel aastal tagasi Eestisse kolime, läheb Justin taas keeltekooli ja esitab need mõnele professionaalsele õpetajale.
See on ikkagi parem ju!

Linnugripp ja kommipeitus

Teadupärast ähvardavat inimkonda linnugripp.
Nõnda ostis meie pere kohalikust hulgilaost hiiglama palju süüa. Toppisime kõik need konservid ja kotid magamistuppa oma voodi alla.
Ja nagu eksperdid soovitasid, ostsime ka "lohutus-sööki" - eks ikka kommi ja shokolaadi.
Sättisin need magusakotid kohe voodi ääre lähedale. Nii oli hea vahel kate eemale lükata ja sealt mõni kommike endale põske napsata.

Eile toimetasin ma korteris mingeid oma asju kui järsku jõudis pähe - miks nii vaikne?! Selline vaikus saab tähendada vaid ühte: Marta on kusagil teises toas pahanduse kallal.

Hiilisin kiirelt ja otsivalt tube mööda ringi. Hiilida tuleb sellepärast, et vahel harrastab ta kappide otsa ronimist ja siis ei tohi teda ehmatada...
Istus sõbrake hoopis magamistoas voodi taga, endal kogu nägu ja püksid sulanud shokolaadiga koos.
"Mõnus! Mata leidis!" kiitis ta. Ja oli ülevoolavat heas ja energilises tujus, nagu shokolaadi tarbinud ikka. Lõunauni jäigi seekord magamata, sest shokolaadienergia pulbitses lapsel veenides...

Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Miks ma ainult shokolaadid ära kapi otsa peitsin. Täna hommikul valitses korteris korraga taas vaikus...
Nojah! Keegi istus taas meie voodi taga ja seekord oli ta ametis kõvade karamellidega. Nendega, mida kaheaastane laps ei tohi saada, sest võib need imedes endale kurku tõmmata.

Rähklesime mõnda aega, üritasin oma kahte näppu lapsele suhu saada, et komm välja tõmmata. Seda oli mulle kunagi õde õpetanud: ühe näpuga lükkad ainult alla, vaja on kaks näppu lapse suhu saada!

No minul õnnestus komm ka kahe näpuga alla lükata. Plumps! tegi ta ja oligi läinud, õnneks söögitorru, mitte hingetorru.
Marta hakkas nutma ja mina korjasin kommid kokku ning peitsin kapi otsa.
Sellised on siiani olnud linnugripi-draamad meie perekonnas.

Minu hüüdnimi on Mina

Kuulsin enne kahtlast solberdamise häält. Nojah! Olin vetsu ukse lahti unustanud ja Marta mängis otse potis veega!
"Tule ära!" hüppasin ma juurde.
Marta aga: "No, stop it! Stop it!" See on tal viimase aja kild. Ja lisas, minu poole näppu vibutades: "Mina, mine ära, mina!"
"Sina tuled nüüd siit ära!" teatasin mina ja kiskusin rabeleva lapsukese vetsupoti juurest minema.
"Ei, sina tahab siia!" hüüdis Marta. "Mina, mine ära!"

--

Pärast vaatasime raamatut.
"Vaata, siis on kutsu, mis häält kutsu teeb?" küsisin ma.
Marta raputas pead ja näitas näpuga minu poole: "Ei, mina teeb kutsu häält!"

--

Hiljem tuli lapsukesel joogijanu. Ta näitas jälle minu poole ja teatas käskival toonil: "Mina toob juua!"

Nii et nüüd on meil vist läbi aeg, mil rääkisime Martast ja Emmest. Nüüd on Marta arust minu hüüdnimeks Mina ja Marta hüüdnimeks Sina.

Peitu, peitu!

Mis on Marta lemmikmäng?
Mis on kõigi 2aastaste lemmikmäng?
Mis on see, mida emme ja issi naeru kõhistades kaasa teha viitsivad?

Eks ikka peitus!

1. variant
Ma jooksen kiiresti ära teise tuppa ja hüppan kiirelt mõne ukse taha nurka. Uues korteris on meil palju uksi... Marta tormab mulle järgi ja näeb tühja tuba. Õhinal hakkab ta otsima, ise omaette pobisedes "Ei ole, ei ole...?" ja vahepeal hõigates "Emme, uuuu!"
Varem hüüdsin vastu "uuuu" või hüppasin peidust välja, kui ta mind ei leidnud. Aga nüüd oleme edasi liikunud edasijõudnute tasandile. Seisan või istun seal niikaua hiirvaikselt, kuni ta mind üles leiab.
Siis karjume mõlemad "haa!" ja mina jooksen kiiresti teise tuppa mõne ukse varju.

2. variant
Seda saab mängida siis, kui Justin ka kodus on. Siis ootab üks - näiteks mina - ühes toas ja loen kõva häälega kümneni. Samal ajal läheb Justin koos Martaga kusagile peitu. Kuna Justin on päris suurt kasvu mees, siis ega neil suuri valikuvariante pole. Ikka uste taha!
Tavaliselt näen ma neid muidugi kohe (ma olen ju taibukas), aga tegelen demonstratiivselt otsimisega, õpetades samal ajal Martale sõnavara ja fantaasiat.
"Kas issi ja Marta on voodi all? Ei ole! Kas issi ja Marta on sahtlis? Ei ole! Kas issi ja Marta on korvi sees? Ei ole!"
Selle juurde on vaikselt ukse tagant naerupuksumist kuulda, või siis sosinat "Tss, Marta, tss!"
Lõpuks ei pea Martal närvid vastu ja ta hüppab välja: "Aaaah!"

3. variant
See on kõige värskem mäng ja see näitab, et Marta on arenenud ja suudab kauem kannatlikult peidus olla.
Vahel märkan ma, et ta on kadunud. Lihtsalt kadunud. Korter on vaikne. Pole teda ei ühes toas ega teises. Hüüan ta nime. Ei kusagil!
Esimesel korral läksin päris närvi, aga nüüd juba tean, et ta on endale peidukoha valinud. Eks ikka jälle ukse taga. Või kui ma olen unustanud köögikapi uksel lasteluku kinni tõmmata, siis kössitab ta seal, makaronikarpide kõrval...

Bellukesed!

Meie kodu kõrval on väike hõre park ja selle tagant paistab kirik.
Igal tööpäeva hommikul kell 11 ja igal õhtul kell 18 hakkavad kirikukellad lööma. Kõigepealt löövad nad lihtsalt kõll-kõll mõnda aega, siis tuleb esimene laul ja siis teine laul. Ma ei tea, mis meloodiad need on. Aga kindlasti on tegu iga kord samade paladega.

Marta jaoks on kelladest saanud oma traditsioon. Esimeste löökide peale ajab ta silmad pärani: "Aah! Bellukesed!" Selle sõna on ta ise kokku pannud - eestikeelne variant on kellukesed ja inglisekeelne bells.
Misiganes toas me tol hetkel oleme, kisub ta mul käest kinni ja hakkab sikutama köögi poole: "Emme, jooksema, bellukesed! Lähme vaatama!"
Rituaal on välja kujunenud järgnevalt: kõigepealt tahab ta saada köögi akna alla radiaatori peale, kus ta siis seisab ja aknast välja vaatab.
Siis on paar sekundit paus. Selle aja jooksul tahab ta saada alla ja vannituppa. Seal on meil laste aste (pool endisest pissipotist), mis teoreetiliselt peaks olema abiks kraanikausi juures pesemiseks lühikestele inimestele... Aga meie lühike inimene on selle asetanud vannitoa akna alla ja ronib sinna peale. Just selleks ajaks, kui ta end valmis seab, algab bellukeste kontserdi teine osa.

Eriti meeldib talle, kui ma akna kontserdi ajaks lahti teen. Aga siis üritan ma talle kontserdi ajal jopet või kampsunit selga pusserdada - "Õues on külm"!

Ja mis seal imestada, arvestades et kirikukellad löövad iga päev minuti pealt samal ajal, et minu loo lõpp on järgmine:

Eile õhtul hakkas Marta järsku hirmsal kombel esikukapi kallal kibelema ja vinguma: "Emme, jope, pliis! Bellukesed akkab!" Ma vaatasin siis kella - kahe minuti pärast kuus?!
Sain talle jope selga ja kontsert algaski.









Kontserdi lõpus: "Emme, mis sa teed seal?!"

Marta muljetab

Martal hakkab jutt iga päevaga üha rohkem jooksma. Jäädvustan siia paar stiilinäidet, praegu, kui ta on kahe aastane ja kahe kuune.

Tuleme laste mängutoast.
Marta: "Titad... Poisid... hüppama..."
Mina: "Kas seal oli palju titasid ja te hüppasite?
Marta: "Ja pallu palle! Nii pallu palle!"
Mina: "Kas hüppasite pallide sisse?"
Marta: "Mata - hüppama - palle - sisse! More!"

Tuleme rannast jalutamast. Marta, issile: "Issipapa Justin, Mata - beach - kõndima!"
Justin: "Oh, did you walk on the beach?"
Marta: "Beach, walk, mõnus!"
Mina: "Kes rannas veel oli?"
Marta: "Veel - Mary. Veel, veel! Come on! Mary!"
Mina: "Jah, Marta jooksis tüdrukuga, mis ta nimi oli?"
Marta: Nimi - Mata!
Mina: Aga mis t e i s e tüdruku nimi oli? Kas Mary?
Marta: Mary, Mary jooksema!
Mina: Ja kas kutsu ka oli?"
Marta: "Kutsu - jooksema - beach. Veel! Pliis!"

PS. Üritasin dialoogid kirja panna võimalikult adekvaatselt. Nagu näha,segab Marta eesti ja inglise keelseid sõnu. Ja inglise keeles ütleb ta r-tähte, sest seal ei pea seda põristama.

Püha Pätriku päev ja iirlaste aknakaunistused

Täna Martaga Belle Harboris jalutades veetsime aega akendest, treppidest ja eesaedadest pilte tehes. Siinkandis elab palju iirlasi, seetõttu on Pätriku päeva kaunistusi peaaegu igal majal. Nautige pisikest galeriid!














Ja lõppu ka paar niisama rohelist kaunistuselementi, mis aasta läbi aedu ehivad - näitamaks teile, kuiväga iirlased armastavad rohelist.

Manhattan kahe nurga alt

Siin on pilt sellest, milline oli meie vaade NYC südamele veel poolteist kuud tagasi, kui elasime üle Hudsoni jõe, Hobokenis:



Aga selline on meie vaade Manhattani poole nüüd, üle Jamaica bay veteavaruse ja üle madalate Brooklyni katuste - Empire State Building paistab ka praegu meie jalutuskäikudele kätte, kui hoolega vaadata:

Söömisest ehk mida elu õpetas

Kui ma veel noor ja algaja ema olin (no nii aasta tagasi), siis võis meie kodus näha stsenaariumit:
"Süüa tahad?"
"Ei!"
"Ah, mis sa ajad!" Ja tõstan lapse söögitooli ja üritan talle lusikaga suhu sööki toppida.
Hetk hiljem on minu särk, lapse särk ja vahel ka sein söögiga koos, lauast rääkimata.

Nüüd on meie peres tavaline dialoog:
"Süüa tahad?"
"Ei!"
"Ahah."

Kuni järgneb, vahel viie minuti, vahel viie tunni pärast: "Emme, tahan süüa!"
Ja vaat siis ta ka sööb.

Kui ma olin noorem, ei kujutanud ma ette, mismoodi küll õpib laps lusikaga sööma.
Andsin talle kätte väikese lusika ja kausi ning vaatasin pead kinni hoides, kuidas ta siis kausist kõik välja valas - kas endale pähe, põrandale või (mis kõige hullem) söömistooli sinna aukudesse, kust rihmad välja tulid.

Aga siis õppisin ma ära paar nippi:

Kõige parem on lapsele anda sellist sööki, mida ta saab süüa india etiketi järgi ehk kätega. Meie lemmikud: keedetud või aurutatud mais, porgand, aeduba, lillkapsas, brokoli kapsas, kanakoib... Aga samamoodi banaani-, õuna- või mangotükid. Kõik needsamad asjad, millest saaks teha püreesid. Ja vedela pudru asemel nokitseb Marta oma aluse pealt kuiva müslit nagu linnuke.

...Aga siiamaani ei saanud ma aru: kuidas siis laps õpib lusikaga sööma? Kuni sai hiljuti keedetud piimasuppi ja sellest ettevaatlikult, katsetades, üks vedel ports lapse nina alla pandud.

Tõmbas teine ninaga lõhna, pani lusika supi sisse ja hakkaski sööma.

Kuidas ta selle lusikaga söömise vahepeal oma näppudega nokkimise perioodil ära oli õppinud, ei tea!
Aga siis meenus mulle eesti rahva vanasõna: "Iga asja jaoks on oma aeg."

Voodisaaga järjekordne osa

Oleme nüüd ligi kuus nädalat siin uues kodus elanud. Selle aja võib jagada pooleks:
- esimesed kolm nädalat, mina tõmblemas varahommikuti meie magamistoa ja Marta toa vahet,
- teised kolm nädalat, kus laps uinub õhtul oma voodis, vastu hommikut ärgates kisab "Emmmeeee!", mispeale ma tuterdan tema tuppa, kahman ta kaenlasse ja ronin tagasi meie voodisse.

...Ja eile öösel oli ta juba kell 1 meie kaisus...

"Küll vahepeal oli palju ruumi magamiseks," ütles Justin.

--

Tänu sellele, et Marta jälle meil kaisus magab, kuulen ma ka tema unejuttusid. Ta on unes rääkimise kombe poolest Justinisse. Minul on aga tavaliselt pinnapealne uni: ärkan üles ja kuulan, mida nad siis seekord pajatavad.

Näiteid Justinilt:
"Oh jumal, oh jumal! Jookse!"
"See pole mina! See pole mina! aaah..."
Kui ma ta siis üles raputan, ütleb ta, et nägi õudusunenägu. Vahel ma ei ajagi üles, vaid kallistan une pealt, kuni tast paha vaim välja läheb.

Marta uned tunduvad olevat positiivsemad:
"Tsau, onu! Onu! Onu!" Kujutan ette, kuidas ta unes üritab mingi nimetu onu tähelepanu võita (see võib olla üks vuntsidega Kanada lastelaulja, kelle videokassetti Marta kutsub "Onuks").
"Emmee, uuuu!" Mõtlen just, et ta näeb vist õudukat, aga sellele järgneb tuttavlik "Here you are!" ja vajubki laps tagasi raskesse unne. Nägi vist peitusmängu unes.

Kõige naljakam oli aga see, kuidas Marta üles ärkas ühel hommikul ja nõudis terve hommikusöögi aja: "Mimmi! Papa! Auto!" Kui mina talle selgeks üritasin teha, et vanaema-vanaisa "Ei ole siin, ei ole", marssis lapsuke tagasi voodi juurde ja väitis: "Mimmi! Papa!"
Võtab ilmselt veel kaua aega, enne kui ta saab selgeks selle, et unenäod ja siinpoolsus on kaks erinevat maailma.

PS. Ja nostalgiaks siia lõppu pilt ühe kuu vanusest magavast Martast.

SOOVITAGE EESTIKEELSEID LASTERAAMATUID

Hääd lugejad, kes te Martat tunnete ja tema keeleoskust-arengutaset enamvähem ette kujutate.

Kas oskate soovitade Martale mõnda raamatut, mida meie sõbrad saaks Eestist osta ja siiapoole külakostiks tuua?

KONARUSED KAKSKEELSUSE TEEL

Mõni sõna on eesti keeles nii lootusetult kohmakas. Kui Marta õpib lastesaatest selgeks sõna fire truck ja paiskab selle uhkelt õhku, siis võin mina küll öelda: "Emme ütleb - tuletõrjeauto..."
...Aga kas ta seda järgi ka oskab öelda? Mul läheb endalgi keel sõlme!

Või inglisekeelne 2-silbiline "upstairs" - eesti keeles vastuseks 9silbiline "ülemisele korrusele". See on üks Justini klassikalisi näiteid, kui raske võib eesti keel olla. Aga Marta ütleb selle asemel "ül-ul-ulu-ulu-lll-le".

On sõnad, mis häälduvad mõlemas keeles ühtemoodi, aga tähendavad erinevaid asju. Kuulakem näiteks dialoogi:
"Marta, where did your daddy go?" Vanatädi Mary on kummarunud Marta kohale ja pärib, kuhu küll issi on läinud.
Marta naeratab vastu: "Tädi! Mõnus tädi!" Olen hetkel veel kindel, et tema mõistab seda sõna eestekeelsena ja nimetab niimoodi tema poole kummardunud Maryt... Sest daddy sõna me lihtsalt ei kasuta.
"Yes, daddy!" on Mary lapse reaktsiooniga rahul. Ega saagi aru, et nad on erinevates keeltes rääkinud

Või teine dialoog:
"Look, this is a seal!" näitab Justin lasteraamatust pilte.
Marta vahib mõtlikul ilmsel hülge pilti. Ilmselt käiates peast läbi oma salvestatud informatsiooni: viimane kord, kui ma tshekkisin, oli siil ju okastega mügarik ja ümmargune, nüüd on okkad kusagile ära kadunud.
"Ei ole siil!" ütleb ta siis.
Meie vahime Justiniga teineteisele abivajavalt otsa. Mis teha?
Jääbki meil see lahendamata, küll me väike geenius selle ise lõpuks välja raalib, et on kahtemoodi siile: ühed on sileda nahaga ja teised on okastega, ühed on issi-keeles ja teised emme-keeles.

ESIMENE MATUS JA ESIMENE PALAVIK

Ajaloosse jäädvustamiseks - Marta käis oma elu esimesel matusel 24. veebruaril 2006 (EV aastapäeval), kui ta oli veidi üle kahe aasta vana.

Mina olin enne kartnud ja põdenud. Lõpuks olime ikkagi kabelis - aga ei pidanudki ma ringi jooksva jõnglase järel lippama ja vabandama. Selgus, et kabeli keldrikorrusel on spetsiaalne lastetuba, kus sai vaadata videosid ja mängida karvaste mänguasjadega.

Justini vanaonu Artie surnukeha Marta niisiis ei näinduki. Aga see eest tutvus ta mitmekümne uue sugulasega, nendehulgas endavanuse Lily Eriniga (pildil).

--

Küllap matuseliste musitamisest ja kätlemisest saigi meil üles nopitud ka selle talve külmaviirus.

Kõigepealt jäin pärast matuseid haigeks mina. Martal oli aevastamise kontseptsioon eelmisest haigusekorrast ilusasti meeles. "Emme tatinina! Emme aige!"
Poolteist päeva hiljem oli sama viirus ka temal kallal (ptüi-ptüi-ptüi, aga issi Justin on siiamaani terve!)

Ja esimest korda elus tõusis Martal kõrge palavik.
Kuigi juba kahe-aastane ja seljataga palju erinevaid külmetusviiruseid, oli ta siiani neid põdenud leige vindumisega. Nagu üks arst kord ütles: "Mõnel inimesel on laisem organism, ei hakka väikese viiruse peale alarmi tekitama ja tegeleb sellega rahulikumalt." Sest palavik teadupärast on organismi sõda viirusega.

Seekord käis väikese kehas suur sõda. See algas õhtul teleka ees ja jätkus meie kahe vahel voodis. Loiult ja poolunes hõõgus ta seal.

Küll on raske lapsevanemal kiirelt otsustada, mis teha:
1.kas saata Justin autoga viina järgi ja üritada viinasokke teha - ja ilmselt Justiniga sel teemal vaielda?
2. Kas saata ta jala nurgapealsesse apteeki laste palavikurohtu tooma - ja neelata alla enda vastumeelsus lapsele keemia sissesöötmise ees?
3. Kas helistada Justini emale ja küsida nõu - aga mis temagi siin aidata saaks?
4. Kas helistada kiirabisse - aga äkki saab ilma?

Otsustasime variant kahe kasuks, Justin viskas jope selga ja oli hirmus kiiresti tagasi; arvan, et ta jooksis tänaval.
"Tee suu lahti," palusin ma, hoidsin Martat süles ja pigistasin talle ühe tuubitäie palavikurohtu suhu. Silmad kinni, matsutas ta... Silt karbil ütles, et rohi oli kirsimaitseline.

Ja tunni pärast oli sõda läbi, palavik läinud.

Loodetavasti on ees palju ilusaid rahuaja-päevi.